Põhja-Eesti toiduvõrgustiku projektijuht Eha Paas kaebas Pressinõukogule, et artikli pealkiri, sissejuhatus ning kogu käsitlus lähtuvad tugevalt autori moraalsest hinnangust. Kaebaja ei ole rahul, et juba sissejuhatuses seostatakse Euroopa Liidu raha otseselt vähkide elusalt tapmise ja «surma ning naudinguga».

Kaebaja ei ole rahul ka vahepealkirjaga «Isuäratavaid vähijutte seaduslikkuse piirimailt», sest tema hinnangul seostab see õppepäeva osalejate varasemate salapüügi- ja keelatud püügiviiside mälestustega.

Kaebaja märgib, et õppepäeval Eesti jõevähki ei müüdud ega toimunud ka ebaseaduslikku vähipüüki. Kaebaja hinnangul loob artikkel tervikuna moonutatud ja eksitava pildi õppepäevast. Kaebaja leiab, et Euroopa Liidu rahastust kasutatakse loos korduvalt negatiivse retoorilise motiivina. Kaebajale ei meeldi, et artiklis kirjeldatakse inimesi muuhulgas väljenditega «saarmast meenutav noorem mees», «toekas matroon», «tüsedam naisterahvas» ja «tüüakam proua». Kaebaja lisas, et toimetusele saadetud täpsustus avaldati ebatäpselt.

Postimees vastas pressinõukogule, et ajakirjanduses on vähkide püüdmisest ja söömisest kirjutatud igal suvel, kuid sageli jäävad need käsitlused väga traditsiooniliseks, luues ettekujutuse idüllilisest ja maitsvast hilissuvisest meelelahutusest. Asjaolust, et protsessi üheks osaks on elavate vähkide surmamine keevas vees, libisetakse reeglina kiiresti üle ning võimalusel, et vähid võivad elavast peast keema panduna piinelda, reeglina ei peatuta.

Postimees lisas, et autor ei andnud otsesest ja sõnaselgelt hinnangut üritusele, küsimus oli pooltoonides, valikutes, milliseid kõlanud lauseid kasutada, mis on aga loomulik ajakirjanduslik praktika. Kui artiklis tõstatati küsimus, miks Euroopa Liidu vahenditest toetati üritust, mille kasutegur restoranitöötajatele on küsitav, sest loodusest püütud jõevähke klientidele müüa ei tohi, pakuti ka ürituse korraldajale võimalust selgitada, miks õppepäev tema käsitluses oli vajalik ning selgitus ilmus koos artikliga täies mahus.