Karel Voolaid juhtis Tammeka oma esimesel aastal viiendaks. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Tartu Tammekaga eduka avahooaja seljataha jätnud Karel Voolaid pürgib koos klubiga kõrgete sihtide suunas ja nendib, et ainult Eesti poistega ei oleks seatud eesmärkide püüdmine realistlik.

2025. aasta keskel saabusid Tammekasse uued tuuled, kui klubi värske president Kaarel Kiidron tõi kontorisse lisajõude ning aasta lõpus teatati Voolaidi palkamisest. Tänavuse hooaja eel täiendati enda koosseisu eelkõige võõrleegionäridega, kelle kaasabil astuti tippklubidele kandadele ning koguti 53 punkti, millest enamat on suudetud ainult 2007. aastal Maag Tammeka nime all (62 punkti).

Hooaega kokku võtva intervjuu läbivaks teemaks kujunes kõik see, mis puudutab välismängijaid. Tammeka peatreener andis mõista, et leegionäride osakaal meeskonnas võib veelgi kasvada, kuid eesmärgiks on ka mängijate edasimüük, mis aitaks tagada tegevuste jätkusuutlikkust.

Endine Eesti koondise loots tunneb end tänaseks Tartus igati koduselt ja tal poleks midagi selle vastu, et sinna jäädagi. “Täna ma olen tartlane, väga-väga tartlane,” ütleb ta.

Mis värk selle Vaprusega ikkagi on, et viimase kahe aasta jooksul on nad Tammeka jaoks vaat et kõige raskem vastane üldse? (Intervjuu leidis aset 9. novembril ehk kaks päeva pärast viimast vooru, kus Tammeka kaotas kodus Pärnu Vaprusele 0:5 – S.P.)

Eelmistest hooaegadest on mul raske rääkida ja tõenäoliselt olid siis jõudude vahekorrad kõvasti rohkem Pärnu kasuks. Kui sel aastal kõik numbrianomaaliad ja asjad rivvi panna, siis ega väga hästi aru ei saagi, kes kellest tugevam on või kes peaks olema tabelis eespool. Enda jaoks ma seda krüptoniidiks ei nimetaks, sest mul ei ole varasemalt seda kogemust …

No ikkagi kaks suurt kaotust sel hooajal – kellegi teise vastu nii ei juhtunud.

Seda küll. Võib-olla see kuskil meie mängijaid kummitab, kuigi välismaalased on ju uued, nemad ei saa kuidagi mõelda, et Pärnu on meie jaoks juba aastaid raske vastane olnud. Eks seal mingid taktikalised nüansid on ja väljak oli sügiseselt kehv, ei olnud enam nii kiire. Üldplaanis oleme me Tamme muruväljakuga väga-väga rahul, see on lasknud head kiiret jalgpalli mängida. Me leppisime võistkonna sees kokku, et me ei taha oma stiili muuta, vaid proovime veidi nagu nui neljaks. Tagantjärele võib öelda, et ka taktikaliselt need mängud kõige paremini ei õnnestunud, aga me ei tahtnud taganeda oma mängupõhimõtetest või asjadest, millesse me usume.

Hooaeg tervikuna oli teil loomulikult väga õnnestunud, aga kas lisaks Vapruse mängudele jääb veel midagi kripeldama, mida võinuks teistmoodi teha?

Kripeldama jääks näiteks siis, kui me oleksime olnud hästi valmis võistkond ja ei oleks hooaja alguses käima saanud. Klubi sees me teadsime, et me ei olnud võistkonnaga valmis, ja ütlesime selle isegi hooaja avaüritusel välja.

Nii treeneri ja mängijate kui ka mängijate ja uute mängijate omavahelised sidemed ei olnud veel tugevalt kinnistunud, meil ei olnud päris ühtlast arusaama, kuidas me minema hakkame. Välismaalased ei teadnud veel, mida see liiga endast üldse kujutab. Kui me esimest korda Kuressaarde läksime (14. märtsil Kuressaare kunstmurustaadionil – S.P.), siis ei saanud välismängijad aru, kus nad on ja mis asi see on, kas siin mängimegi?! Mitte midagi arrogantset, aga nende olude ja asjadega kohanemine võttis üksjagu aega.

Et me lõpuks jäime selliste ebastabiilsustega suuremate seljataha, selles oli teatud loogika, ma ei saa olla selles pettunud. Oleksin võib-olla rohkem pettunud, kui me oleks näiteks lõpus niimoodi ära vajunud, et Harju ja Pärnu oleks meist mürinal mööda läinud – selline kollaps oleks jäänud kripeldama, aga muidu pigem mitte.

"Kui me esimest korda Kuressaarde läksime, siis ei saanud välismängijad aru, kus nad on ja mis asi see on, kas siin mängimegi?!" Foto: Allan Mehik

Teie ründemäng oli sel hooajal väga huvitav ja dünaamiline, hästi palju vahetati omavahel kohti. Kui palju oli see konkreetsete printsiipide väljendus ja kui palju oli see mängijate improvisatsioon?

Minu kaugemas minevikus, näiteks noortekoondistega rahvusvahelisel tasemel, oli hästi palju ratsionaalset ja konservatiivset lähenemisviisi. Me ei saa noortekoondistega suurelt hävida, see kajastub meedias ja vaimselt mängijatele. Viimastel aastatel Lätis töötades sain igapäevaelust atraktiivsema ründava jalgpalli ideid.

Treenerina küpsed ikka ja Tartuga olin ma esimest korda üle pika aja sellises olukorras, et see risk võis end ära tasuda, kui me saame sellised välismängijad nagu ma oma vaimusilmas nägin. Kui nad kohale jõudsid ja mõned nädalad meiega treeninud olid, siis sain ma aru, et see on küll suur risk, aga sellist jalgpalli saab Eesti pinnal eestlaste ja välismaalastega koos mängida. Ainult eestlastega oleks see olnud väga keeruline ja võib-olla ainult ühest või kahest välismaalasest oleks väheks jäänud.

Seal on kindel teooria ja põhimõtted taga, et niimoodi jalgpalli mängida. Selle juurutamiseks läkski mõned kuud. Kunstmuruhooaja lõppfaasis või muruhooaja algfaasis hakkas meie käekiri või stiil avalduma ja me olime selles osas küllaltki eristuvad.

Hooaja eel öeldi välja, et sinu kolmandal aastal peate te medalitele mängima. Kuidas sulle tundub selle hooaja pealt, kas te olete praegu graafikust ees või pidigi see olema nii hea hooaeg?

Esiteks, mulle väga meeldis see ambitsioon. Kui Eesti mõistes madalam klubi ütleb sellise ambitsiooni välja, siis see tekitab natuke diskussiooni. Et see eesmärk visati õhku, oli number üks tähtis samm – spordis on nii, et hakkad selles suunas minema ja siis teekonnal vaatad, kas ja mida on vaja muuta. Et see hooaeg läks nii hästi, oli signaal ka meie võistkonna poolt juhatusele, et okei, tegelikult ongi võib-olla nii võimalik.

Väga paljud asjad, mis puudutavad meie konkurente, ei ole otseselt meie kätes, me ei saa tänasel päeval teada, kui palju ja mis ressursse keegi järgmisel hooajal mängu paneb. Nad võivad esitada meile meie teekonnal väga palju uusi väljakutseid, mida mõnikord ette ei näe. Kas järgmine hooaeg on nüüd koha kindlustamine või me suudame edasi suruda, seda näitavad võib-olla lähemad kaks-kolm kuud – kui hästi me ennast komplekteerime, mis seisus me jätkame või uut hooaja ettevalmistust alustame. Praegu oleme me kindlasti sportlikult heas seisus.

Hea hooajaga on muidugi see asi, et kasvavad ka ootused. Isegi kui te teete järgmisel aastal sama hea hooaja, siis ma eeldan, et tuleksid jutud stagnatsioonist. Kas sa üritad seda tulemussurvet, mida teil seni ei ole eriti olnud, eemal hoida või vastupidi, te peategi õppima sellega toime tulema?

Me hakkasime sellega tegelikult juba sel hooajal tegelema. Sel hooajal tekitas minus sportlikus mõistes frustratsiooni see, et ma pidin maadlema Eesti kuttide emotsioonidega, et mis asi see võitmine ja võidukohustus on. Võitmine tekitas minu silmis Eesti kuttidele rohkem pingeid kui välismaalastele. Loomulikult avaldab see võistkonnale mõju, võitmine ja võidukohustusega hakkama saamine ei ole üldse lihtne, seda tuleb harjutada.

Teistpidi on mul hea meel, et me saime Esiliiga B võistkonna läbi võitude Esiliigasse. Saame tagala omale lähemale ja peame seal samamoodi maast madalast võitmist õpetama. See ei ole etteheide Tammekale, aga Tammeka noortetöö filosoofia ei ole olnud sarnane näiteks Nõmme Unitediga, kes on turniirivõitjad ja nagu eliitnoorteklubi. Eks me pingutame selles suunas, et noored hakkaks esindusvõistkonna järgi joonduma ja nende ambitsioon või oskus võita kasvaks.

Neid muudatusi ei ole kindlasti lihtne teha kardinaalselt kohe täna. Näiteks Kalju ütleb iga aasta välja, et tahab tiitlit, aga Paides ei julgetud veel minu ajalgi seda juhtkonna tasandil väga välja öelda, pärast mind läksid need avaldused julgemaks. Eks kõigepealt hakkad avaldusi välja ütlema ja siis selles suunas kasvama. Samamoodi visati meil üle pika aja medaliambitsioon välja ja nüüd me kõik töötame selle nimel. Mina vastutan trennides iga päev selle nimel, et võitmise mentaliteeti luua ja see on korralik, aga väga hea väljakutse.

Paide saab ka väga palju tõrva ja solki kaela, olgugi et nad on justkui päris edukad, aga välja öeldud eesmärgid on nii kõrged. Olete te valmis selleks, et teil võib samamoodi minna?

Kõik võib juhtuda. Kui eelarve kasvab, siis ikka öeldakse näiteks, et kui teil on poole rohkem raha kui Harjul, siis kuidas te ei saa? Selleks tuleb valmis olla. Mina isiklikult treenerina ei karda seda, minu jaoks on see presidendist [Kaarel Kiidronist] välja kiirgav ambitsioon just suureks motivaatoriks. Samamoodi saavad klubisse toodud mängijad sellest aru, kas klubi tegeleb ellujäämisega või uute eesmärkide püstitamisega – välismaalastele on seda kordades lihtsam müüa.

Kas see, et teie projekt on nüüd esimesi tulemusi näidanud, muudab ka Eesti mängijate sissetoomise lihtsamaks?

Ma arvan, et teatud traditsiooniline mõtteviis hakkab kindlasti veidi muutuma, aga Eesti tippmängija on üleüldises mõistes ikkagi Tallinna-keskse mõtteviisiga. Ma usun, et me saame seda mentaliteeti muuta. Potentsiaalsed siiatulijad on võib-olla sellised mängijad, kellel ei ole kohta või ruumi Tallinna eliitvõistkondades, aga kel on piisavalt taset, et olla seal väga lähedal, ja nad tahaksid mänguaega saada. Sellist mõtteviisi hakkab järjest rohkem tekkima.

Aga kõigepealt me peaksime vaatama, mis meil siin oma piirkonnas on. Esialgne alustalade tugevdamine võib käia rohkem noorte ja duubli näol ja võib-olla nende paremate mängijatega, kes tahavad oma karjääris sammu edasi teha kõigepealt oma piirkonnas. Eliitnoormängija siia enda ridadesse toomine või meelitamine on kindlasti väga-väga raske.

Tammeka viiest enim minuteid mänginud mehest neli olid välismaalased. Foto: Reigo Teervalt

Mida sa ütled nendele, kes kurdavad, et leegionärid võtavad Tammeka oma poiste mänguaja ära? Kas teie projekt oleks üldse mõeldav, kui te ei tooks nii palju välismaalaseid?

Tänasel päeval mitte, seda eesmärki sellises ajaraamis täita oleks peaaegu võimatu. Meie klubi juhivad jalgpalli mõistes kogenud inimesed, endised jalgpallurid, kes saavad Eesti jalgpallis toimuvast väga hästi aru. Keegi ei ela illusiooni-maailmas, neid eesmärke ei saa niimoodi välja hüüda ainult oma eestlaste pealt.

Minu minevik on tugev just noormängijatega töötamisel, ma olen näinud teatud põlvkonda Eestis üles kasvamas, et kes olid 10-12-aastased Enar Jäägerid Kehtna jalgpallikoolis, kuhu nad jõudsid ja milliste iseloomuomadustega nad olid – sealt saan ma mingeid paralleele tõmmata, et meie noored on head. Aga selge on see, et nad ei ole praegu selline löögijõud, kes ise välja veaks. Eesti liigas mängimise reeglid kaitsevad neid piisavalt palju ja kindlasti ei hakka Tammekas mängima ainult välismaalased.

Paar välismaalast, eriti Thomas Lisboa ja Pedro Manoel, tegid nii tugeva hooaja, et nad võiks olla juba päris korralikud müügiartiklid. Samas, kui te tahate uut sammu edasi astuda, siis ei saa ju ka lihtsalt oma parimaid mängijaid maha laadida. Mis plaanid teil nende leegionäridega on?

Klubil ei ole sellega praegu nii pikaajalist kogemust. Jah, tõime teadlikult head mängijad ja nad tegid kiiresti seda, mida me ootasime, aga see on juba aastatepikkune protsess, et oleksime selline klubi, et toome, müüme, teeme tulemust, arendame noori ja et see kõik käiks käsikäes. Selge on see, et meil on selline ambitsioon olemas ja me proovime teha seda nii hästi kui võimalik. Me oleme selle aastaga väga-väga palju ise ka klubi sees selles valdkonnas arenenud, meil on väga-väga head kontaktid, koostööpartnerid, kes meid selles protsessis aitavad.

Eks me peame proovima leida kuldse kesktee. Selge on see, et klubi ambitsioonide realiseerimise üks toimemehhanismidest on see, et me oleme sunnitud oma paremaid mängijaid müüma ja mina treenerina kindlasti toetan seda filosoofiat. Ei saa kümne küünega kinni hoida, kui klubil ei ole jätkusuutlikkust ja ressursse, et mängija arengut edasi viia.

Me peame klubis palju koosolekuid, et kuidas ja milliste tegevuste ja otsustega saame me tugevamaks isegi siis, kui me oleme jõudnud etappi, kus on tark meie hea mängija müüa. Tegelikult kirjeldame ju ka neid mängijaid siia tuues neile seda kui teekonda, kus meie klubi on üks vaheetapp, ja me ei saa neile pettumust valmistada, kui pakkumised on head ja tugevalt tasemelt. Ka neile on vaja vastu tulla, et luua selline traditsioon nendele koostööpartneritele, kust need mängijad tulevad, et kõik on päriselt nii nagu me räägime. Ja siis on meil võimalik võib-olla ka järgmisi uusi andekaid mängijaid siia saada.

Võib-olla Lisboa ja Manoel ei olekski teisel hooajal Tartus enam nii motiveeritud?

Kõik võib olla, treenerina ei saa täpselt tulevikku ette näha. Jällegi ei ole meil kogemust, et viis aastat järjest oleks seda tüüpi noored mängijad näiteks Brasiiliast tulnud, et me teaks täpselt kõiki käitumismustreid, mis täpselt samamoodi korduks.

Eks oma elu jooksul olen ma näinud igasuguseid olukordi, isegi eelmine aasta Levadias oli olukordi, kus pärast euroedu tekkisid mingitel mängijatel mingisugused erinevad motivatsiooniprobleemid, olid nad siis taustal toimuvatest pakkumistest sõltuvad või mitte. Seda on ka kõik Kaljud ja Paided läbi elanud, Flora võib-olla natukene vähem, nendel on tegemist Eesti mängijatega. Mis täpselt agendi võimaliku pakkumise järel välismaalase peas ja kehas toimuma hakkab, seda on mõnikord väga raske ennustada.

Ma arvan, et kõige tähtsam on spordis mitte stressi minna nendes olukordades, kui elu tekitab sulle selliseid väljakutseid. Küll me proovime need olukorrad nii hästi lahendada kui võimalik, et mõlemad pooled oleksid siis heas seisus – hoiak on selline, et neid olukordasid tuleb lahendada siis, kui need tekivad.

Mitu mängijat olid teil laenul: Muhammed Hydara, Moussa Sambe ja ka Kristen Lapa. Kas te olete kõigi nende jätkamisest huvitatud?

Praeguse seisuga läheb Lapa oma tööandja juurde tagasi ja tõenäoliselt pärast üleminekumänge planeeritakse ja vaadatakse kogu mängijate valim Floras üle. Kui me näiteks jaanuari alguseks Lapa osas selgust ei saa, siis me ei saa elada klubina niimoodi, et jääme sellest sõltuma. Kui see teema peaks uuesti lauale tulema, siis meie oleme enda poolt signaali andnud, et me oleksime sellest huvitatud, aga aus vastus Flora poolt on see, et neil ei ole praegu lihtne meile reaalset vastust anda.

Tammeka on huvitatud Florast laenul viibinud Kristen Lapa jätkamisest. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Aga kui Richard Aland saab terveks ja teil on veel Kristofer Sahtel ja te olete ikkagi huvitatud ka Lapast, siis kas väravavahte paljuks ei lähe?

Kõik on suhteline. Meil oli see aasta olukord, kus meil oli esindusvõistkonnas neli või viis väravavahti ja mina treenerina leian alati lahendused. Jalgpall on dünaamiline ja muutumas, mängivad need, kes on terved ja värsked, väga edukad võistkonnad roteerivad. Minu jaoks võivad näiteks Sahtel ja Lapa täitsa vabalt olla mõlemad number ühed ja heas mõttes positiivsed konkurendid.

See ei ole minu jaoks traditsiooni lõhkumine, vaid üks viis, kuidas saab spordis tulemust teha, muidu me seda signaali poleks üldse Florale andnudki. Terve Sahtli, terve Alandi ja terve Lapa olukord oleks võib-olla hoopis midagi muud, aga fakt on see, et praegu on Alandi taastusprotsess küll täitsa lõppfaasis, aga me ju ikkagi ei tea veel sada protsenti, kui kiiresti ta paraneb ja kas see paranemine on nii täiuslik, et ta saab täiskoormustel mängima hakata.

Aga Hydara ja Sambe olukord?

Sambega on põhimõtteliselt sama teema nagu Lapaga. Selge on see, et ta tundis ennast siin hästi, ta tegi head statistikat ja viimastel hooaegadel on Levadia aidanud Tammekal hooaja lõppfaasis positsiooni kindlustada. Klubi juhtkonna tasandil on nendega väga head suhted ja minul isiklikult Mišaga, Mihhail Gulordavaga. Meil on selline hea arusaam üksteisest ja me rääkisime Sambe teemal.

Pikas perspektiivis ei ole Tammeka kui klubi huvitatud hooaja algfaasis laenumängijatest, aga me ei tea täna täpselt, milliseks võib see hooaja algfaas kujuneda. Ma ei välista, et hooaja alguses võib tulla uuesti mingeid kõnesid ja vestlusi. Tänasel päeval läheb ta sinna tagasi, tegemist on pika lepinguga ja meie näiteks jätkaksime seda tüüpi vabastaatuses mängijaga, aga laenuküsimus ei ole tõenäoliselt praegu primaarne.

Kas mängijate väljaostmine on Tammeka jaoks tänasel päeval liiga suur suutäis?

Ma arvan, et Levadia ei komplekteeri oma võistkonda sedapidi, et mängijaid Eestisse müüa, ja Sambe müügihind tänasel päeval ei oleks meile ratsionaalne otsus. Mängijateturul on väga-väga palju tugevaid profiile, kelle seast me saaksime järgmisi Sambesid leida. Me peame targalt valima otsuseid, kuidas ja kellega edasi.

Nii et teil on uued profiilid juba laual?

Jah. Meil on väga palju häid kontakte ja häid profiile, kes olid juba selle aasta alguses võimalikud variandid. Me alustasime selle protsessiga teadlikult küllaltki varakult, juba oktoobrikuus, et ajaliselt võita. Komplekteerimine on päris keeruline pikaajaline protsess, aga hetkel oleme me päris heas olukorras, asjad liiguvad õiges suunas ja kui me tahame võistkonda täiendada, siis minu silmis on kõik võimalused meil praegu olemas.

Hydaraga oli niimoodi, et temaga oleks pidanud üks aasta laenulepingut veel kehtima Jelgavaga, aga klubide omavahelise hea suhtlemise ja koostöö tulemusena saime me Hydara oma mängijaks. Temaga on asjad ühel pool, tema jätkab kindlasti järgmised aastad meie juures.

Praegu teil justkui ei olegi väga palju ruumi koosseisus uute välismaalaste jaoks, nii et ma eeldan, et praeguse seisuga on oodata lahkujaid?

Jah, aga kui lubatud on mängida näiteks kuuel välismaalasel ja sul ongi võistkonnas ainult kuus välismaalast, siis ühe vigastuse korral oleks tegelikult võimalus veel üks välismaalane väljakule panna. Ehk siis võimalik, et me komplekteerime tegelikult võistkonna välismaalaste arvu mõistes natukene suuremaks.

Vaatame, et meil oleks KTM-ide arv heas mõttes balansis, et meil oleks eestlasi ja oleks ka välismaalaste seas konkurentsi. Ja et meil oleks tagalat, sest mina usun väga tugevasti rotatsiooni, minul peab mängima värske mängija ja korra me juba elasime see aasta läbi perioodi, kus tegelikult oleks mul olnud kahte tugevat välismaalast veel vaja. Keegi ei tea kunagi, kas me oleksime seal väikese protsendi, kaks või kolm juurde pannud, et siis päriselt Kaljule või Paidele kandade peale astuda.

Proovime komplekteerida võistkonda niimoodi, et ta oleks löögijõuline ka meie kõige raskematel hetkedel. See näitab ka võistkonna tugevust, näiteks Paidel oli väga-väga palju vigastatud, aga neil oli ikkagi nii palju reservi, mis näitab, et võistkond oli väga sügavalt komplekteeritud.

Kauan Pereira panuse kohta sel hooajal on vastuolulisi arvamusi, aga tundub, et sinule ta ikkagi meeldib ja ta on teile oluline mängija?

Tema tuleviku osas ma jätaksin otsad lahtiseks. Tal on küll pikem leping meiega, aga seal on teatud tingimusi ja läbirääkimisi.

Sel hooajal oli meil suvel kaks lahkujat, Chilem [Ignatius] ja [David] Epton. Eptoni puhul oli tema samm edasi tegelikult väga positiivne, ta on Kasahstani kõrgliigas regulaarne mängija, tema võistkond tegi kohe tabelis sammu edasi, mängija hakkas rohkem palka teenima ja ma usun, et ta on selle üleminekuga rahul. Mängijad kindlasti ei tohiks tunda oma võistkondade juures, et nad on kuidagi kinni, nad ei arene edasi.

Meile Tammekana ei meeldiks kindlasti ka see olukord, kus mängijal on leping, ta ei tee numbreid, näiteks ründajana ei löö väravaid, aga on siin õnnelik. Me ei näe, et see on spordis õige õnn. Vaatame, milliseks Kaua lahendus kujuneb, kas ta liigub kuskile edasi või jääb meiega, seda näitavad lähinädalad.

Kauan Pereira tulevik on ebaselge. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Millistele positsioonidele te uusi profiile vaatate? Kus sa näed, et teil oleks võimalik lõppenud hooajaga võrreldes juurde panna?

Data’st ja meie üldisest analüüsist tulevad välja meie nõrgad kohad, kus me peame kas olemasolevate ressurssidega sammu edasi tegema või kui me näeme, et olemasoleva ressursiga läheb liiga kaua aega, siis vaatame, kas meil on võimalik jõudu juurde tuua või asendada.

Teiseks on tähtis skautida sellisel tasemel välismaalaseid, kes ulatuks näiteks Pedro poolt ette pandud latini, et nad oleks tõenäoliselt ka väga tugevad müügiartiklid, et klubi saaks lähitulevikus mitte ainult sportliku tulemuse mõistes kasu lõigata, vaid ka finantsiliselt.

Väga võimalik, et me toome välismaalase samale positsioonile, kus meil keegi juba olemas on. Mitte et meil ei oleks seda teist mängijat vaja, vaid et tekitada seal konkurentsi, et teine välismaalane motiveeriks olemasolevat välismaalast veel edasi liikuma. Pluss, kui me toome näiteks samaväärse või isegi tugevama välismaalase, siis saame me kindlasti ka aktiivsemalt ja julgemalt võimaliku müügiprotsessiga tegeleda. Mõnikord saab ju niimoodi teha, et näiteks kui Pedro müüakse, siis hakkame otsima uut keskkaitset, aga me võime ka tuua uue keskkaitsja ja siis on meil lihtsam Pedrot müüa.

Saad sa midagi välja tuua nendest nõrkadest kohtadest, mis data’st välja tulevad?

No kindlasti meie rünnakusuund. Nagu sa ütlesid, meil on selline omapärane käekiri, me suutsime küllaltki hästi positsioonilist jalgpalli mängida, üldplaanis me domineerisime keskvälja teatud episoodi, me jõudsime vastase viimasele kolmikule. Seal eralduvad terad sõkaldest, Henri Anieri x-faktor tuleb seal esile, [Nikoloz] Kutateladzel ja Wendellil ka. [Bubacarr] Tambedoul tuli see sel hooajal esile, eelmine hooaeg ei tulnud.

Sambel tuli ka?

Jah, tal lihtsalt ajaliselt ja füüsiliselt ei olnud võimalik seda Levadias teha, aga tal oli see olemas. Kui kujutada ette, et kakssada viiskümmend Sambe taolist noort Aafrika kutti on veel kuskil siin Euroopa pinnal akadeemiates või Aafrika pinnal, siis kui me nad üles leiame ja siia toome, siis me saame seda potentsiaali samamoodi edasi realiseerida.

Kõik märgid viitavad sellele, et ülevalpool on meil kõige lihtsam arengut edasi teha, sinna me otsime neid mängijaid ja nad on reeglina ka kõige paremad müügiartiklid, kui vaadata Eesti üleminekute ajalugu. Meilt on läinud ründavaid mängijaid rohkem kui kaitsvaid.

Äärekaitses mängisid teil praktiliselt terve hooaeg mängijad, kes ei ole seal tavaliselt mänginud (Patrick Genro Veelma ja Herman Pedmanson). Kas see on nõrk koht või just selline hea koht, kus Eesti mängijaid arendada, sest teil on praegu kaks sellist profiili, kes saavad seal hakkama?

Kindlasti on see nende jaoks suurem väljakutse kui minu jaoks. Me ei saa lõpmatuseni katta kõiki positsioone välismaalastega. Me teame kõik spordis, et kui sa oled kahekümne kandis ja hakkad mingit uut positsiooni mängima, on see mängija jaoks väga raske. Aga kui ma teadlikult valin nad sinna, siis võib-olla võib ka öelda, et tegemist on üleminekuperioodiga või kasvatusprotsessiga, et nendest tuleks ühel heal päeval head äärekaitsjad.

Aga kas nad mängivad seal olude sunnil või ongi nad nüüd sinu silmis äärekaitsjad?

Tänase päeva valguses ei ole meil võistkonnas nii palju ressurssi alt tulevate noorte näol, et nad võtaksid nende koha üle, ja meil ei ole võimalust välismaalasi nendele positsioonidele tuua, ma ei tahagi tuua.

Ausalt öeldes ei oleks ma tahtnud Patrickust ja Hermanist äärekaitsjaid teha, aga meil ei ole väga palju teisi valikuid ka. Ja nüüd on minu asi näiteks Patricku valguses seda võistkonda niimoodi komplekteerida ja leida temale selline roll, et ta tunneks, et äärekaitsepositsioonil saab ka tegelikult mängu nautida, võita, rünnata. Ja paar aastat hiljem räägime me võib-olla väga-väga kõrge kvaliteediga äärekaitsjast Eesti liigas, kellel on siin veel arengut küll ja küll.

Mängija võib alati öelda, et ta ei taha seal positsioonil mängida, aga et minul nendega sellist vestlust ei ole olnud, see võib-olla eristab Tammeka KTM-i mingist teisest mängijast, et neil on sees see sinine vapike, nad on valmis kõigeks, et võistkonnal hästi läheks.

Kui palju mõjutab teie jaoks mängijate turgu see, et Welco tõusis kõrgliigasse? Tartu mängijate osas ma eeldan, et ka teie enda klubis on Welco kiusatus neile, kes peale ei saa?

Ma arvan, et see on normaalne. Spordis ei pea selle pärast liigselt muretsema, lõpuks mängivad võistkonnas ju mängijad, kellel on mingid teatud ambitsioonid, kas nad tahavad klubi esindada või nad tahavad ainult oma karjäärile keskenduda ja ainult mängida saada.

Selge on see, et KTM-id on meie jaoks kindlasti väga olulised mängijad. Väga oluline, et meie Esiliiga B võistkond sai järgmiseks aastaks Esiliigasse. Kaheksakümnel protsendil kodumängudest olin ma kohapeal ja nägin, et paljud mängijad on seal veel hädas teatud vastastega või ei ole nad veel vaimselt või füüsiliselt sellisel tasemel, nii et nende jaoks peaks tegelikult olema väga-väga suur väljakutse, et kas nad suudavad ka Esiliigas mängida. Mitte ainult püsima jääda, vaid ka seal hästi mängida ja sammu edasi teha, et nende arenguetapid oleks loogilised, selle asemel et minna näiteks kõrgliigasse ja olla seal hädas.

Iga mängija pea sisse pugeda ei saa ja kellegi eest ma otseselt saatust valida ja otsustada ei saa, aga ma usun, et meie parimatel noormängijatel on võimalik lähiaastal-kahel veel samm edasi teha ja siis on nad rohkem valmis. Jah, ma andsin neile mänguaega, aga näiteks kui Karl Kiidron mängib A. Le Coqil Rasmus Peetsoni vastu, siis loogika ei ole see, et Kiidron võtab Peetsoni ette ja täna talle ära teeb, aga ta peab saama signaalid, et kui kaugel või lähedal ta sellest Peetsonist on. Kui tal on ambitsiooni ja võitlejahinge, siis minu jaoks peaks Eesti mängija loogiline areng olema midagi sellist, et järgmiseks proovida Esiliigas hakkama saada ja järjest rohkem koputada kõrgliiga uksele.

Welcoga tulevad järgmisel hooajal suured derbid. Kui palju on sinus tänaseks tartlast, kes saab aru, kui suur asi see siinse jalgpalli jaoks tegelikult on?

Ma elasin 2012. aastal Tartus, töötasin Santoses. See oli siis, kui Tartu Tammeka oli kollapsi ääre peal, väga-väga paljud Tartu noored jooksid üle, nii et ma saan sellest väga hästi aru, osad minu kasvandikud on praegused Welco treenerid. Welco juhatuse liikmetega olen ma litsentseerimiskomisjonis kokku puutunud, kui nad plaanisid oma Holm Arenat, kuhu seda ehitada ja kuidas seda teha.

Saan väga hästi aru, mis asi see on, isegi ilma siin kümme aastat elamata, ka ühe aasta valguses tunnen seda hõngu väga tugevalt. See on minu meelest üli-ülikõva ja sporti rikastav asi.