Kui varem pani ta oma muusika kokku 30–40 rajaga, siis nüüd jättis sellest alles ainult askeetliku kaheksa träki printsiibi. Süntesaator, bass, trummimasin ning hämarate õhtute najal kirjutatud lüürika. Ja juures on tema enda hääl! Mul kangastus miskipärast kohe silmade ees aastal 1982 ühe sõrmega klahve taguv Vince Clarke duost Yazoo.
Aeg, mil muusika sündis emotsioonist ja ideest, mitte kalkuleeritud turuanalüüsist, on kuidagi sümpaatne. 1980ndate sündipopi sünni aja oli tehnoloogia tuttuus ja tulevik tõotas avada senikuulmatuid horisonte. Nad istusid väikestes stuudiotes, keerasid nuppe, vajutasid klahve ja kuulasid, mis juhtuma hakkab. Keegi ei saatnud tabelanalüüsi, mis ütleks, millal refrään algama peab või mis tempot Spotify algoritm eelistab.