Kohtume sinuga siin Pimedate Ööde filmifestivali ajal. Esimene festivalinädal on selja taga, teine umbes poole peal. Kas see on sul aasta üks tihedamaid tööaegu?
Eestis kindlasti jah. Muid asju sinna juurde väga võtta ei saa. Oli aastaid, kui ma tegin veel muid asju ka, aga see ei sobinud. Kui sa teed mingit kindlat tööd, siis oleks hea, et oleks läbivalt üks käekiri. Ju see käekiri, mida ma oma teenusele PÖFF-il pakkusin, sobis neile. Nüüd ma enam midagi sel ajal kõrvale ei võta.
Kas siit võtad sellise palga, et pärast saab puhkuse võtta?
Päris nii ei ole. PÖFF-i tehakse suures osas entusiasmi pealt. Inimesi, kes tuleksid tiimi ja aitaksid ka finantsiliselt sponsoreerida, on väga raske leida. Kuna ma olen nüüd ise tiimis sees, siis ütlen tänu kõikidele ettevõtetele ja riigile, kes aitavad sellist imelist festivali finantseerida. Me oleme tegelikult maailmatasemel festival. Edasi on veel kõvasti minna, aga see jääbki alati finantsi taha.
Jõuad sa ise festivali ajal kinno ka?
Ausalt öeldes jõudsin elus esimest korda kinno, aga ma pidin sinna jõudma, sest Kullar Viimne tegi minust dokumentaalfilmi. Meil oli siin PÖFFil uhke maailmaesilinastus ja ainulaadne võimalus seda filmi näidata, ka mina nägin esimest korda lõplikku versiooni.
See on sinu jaoks tõepoolest natuke eriline PÖFF: sa ei pidanud pildistama neid, kes kõnnivad vaibal, vaid pidid korra ise vaibal olema. Mis tunne oli?
Väga naljakas, sest ma pildistasin põhimõtteliselt iseennast. Sättisin kaamera paika, assistendil tuli lihtsalt nuppu vajutada, aga see oli ainulaadne kogemus.
Mitmendat aastat sa PÖFF-il töötad?
Ma ei julge öelda, peaks arhiividest otsima. Arvan, et 11 aastat on vähemalt.
Erlend Štaub Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Nüüd oleks ju ilus lõpetada, kui sinust on film tehtud. Aga plaanid ikka koostööd jätkata?
Meie fototiimi boss vaatas mind siit kõrvalt huvitava näoga ja raputas pead, et ära sellele nii vasta. Kindlasti mitte lõpetada! Me saame siit ainult edasi minna ja teha seda tööd veel ägedamalt. Meil on imeline tiim ja meil lastakse teha seda, mida me ise väga soovime ning tuua glamuuri sellele festivalile ilma, et keegi meile juhendeid annaks. See on minu arust PÖFFi kõige suurem võlu: tiimidel lastakse tegutseda küllalt iseseisvalt.
Sama materjali põhjal valmis aasta alguses ka lühidokumentaal “Päevapiltnik, mida näidati ETV-s. Kumb versioon sulle rohkem meeldib, lühem või täispikk?
Ikkagi pikk. Mul on suhteliselt piinlik vaadata iseennast ja kui peaksin vaatama filmi, kus on ainult mina, on seda päris raske vaadata. Võib-olla kõrvalvaataja näeb mind niimoodi, nagu ma olen, aga mul on endast raske vaadata, milline ma tegelikult olen. Pika doki võlu oli see, et …
… sind oli vähem?
Jah, mind oli vähem. Seal oli palju väga huvitavaid inimesi, kes mõtisklesid lahti kogu seltskonnafotograafia poole: miks seda vaja on, mis on selle ajastu märgid, miks inimesed tahavad käia punastel vaipadel või fotoseintel pildistamas. See oli mulle päris põnev lugu. Lülitasin ennast välja ja vaatasin seda nagu ühe tegelasena teiste seas. Lugu oli pikas dokis väga hästi välja toodud.
Kuidas teil Kullariga protsess oli? Kui palju ta sind kaasas, kui palju olid lihtsalt see, kelle sabas käidi?
Alguses ma ei olnud üldse nõus, et fotograafist peaks dokfilmi tegema. Eriti veel minust, ma olen ju üle 40-aastane.
Sa arvad, et noorematest võiks teha?
Ei, pigem härra Lembit Peeglist, kellest just ka valmis film. Mina kahjuks ei ole oma karjääri jooksul kunagi näinud, kuidas tema tööd teeb. Ta on spordifotograaf ja kui ta põhikarjääri lõpetas, ei olnud ma veel mõelnudki, et hakkan seda tegema.
Aga Kullar veenis mind, et tahaks näidata sellist persooni, ta rääkis väga veenvalt. Ma sain aru, et kui mina olen ka mingi projekti pähe võtnud ja inimesed arvavad, et see on täiesti hull mõte, siis tuleb see just nimme ära teha. Seega las Kullar siis teeb! Andsin talle oma märkmiku, kus oli kenasti kirjas, millistel kuupäevadel millised üritused on. Ta valis endale toredamad välja ja nii me protsessiga pihta hakkasime.
Kui kaua ta sul sabas käis?
Ma täpselt ei tea, aga ilmselt äägime kahest ja poolest aastast.
Mis tundega sa seal kaamera ees olid? Punastel vaipadel oled väga elav persoon, aga fotograafid on loomult vist pigem introvertsemad ega trügi ise kaamera ette.
Ma võin öelda, et olen noor fotograaf, aga samas piisavalt kogenud ja elanud kaamerate maailmas, et ma tegelikult ei pane tähele, kui keegi mind filmib. Ma teen oma tööd, olen oma projektile fokusseeritud ja muid asju ei märkagi. Lõpuks oligi väga huvitav vaadata: ohoh, selline kaader on võetud!
Erlend Štaub Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Isegi kui Kullar käis sul kodus, siis sa ei mõelnud selle peale?
Ei mõelnud. Ka nende kaadrite peale mõtlesin pärast: aa, nii sai tehtud? Seal oli üks hästi tore klipp, kus ma tegin kodus trenni ja mu tütar oli samal ajal minu poksikoti taga. Ma ei pannud seda tähele, aga ma tean, et mu tütar teeb vahel selliseid trikke.
Filmis mõtestavad Eesti hinnatud fotograafid ka seda, mida tähendab üldse fotograafia tänapäeval. Sina ekraanil sellele ei vastanud, seega kasutan võimalust ja küsin: mida fotograafia sinu jaoks tähendab?
Minu jaoks tähendab fotograafia seda, et ma loon ühe ajaloolise vormi iga kord, kui kaamera kätte võtan ja klõpsu teen. Seda püüan ka alati inimestele seletada: me teeme praegu ajaloolist hetke. Olevikus olles ei pane seda tihti tähele, aga me loome tuleviku jaoks mingi väga huvitava situatsiooni. Tagasi vaadates näeme, kes seal pildi peal olid, mis riietes, kellega koos ja nii edasi. See on ajalooline hetk, mille võime kirjutada ajalukku võib-olla 50 või 100 aasta pärast.
Ehk sa mõtled piltide ajatusele: keegi vaatab saja aasta pärast ja mõtleb, et kunagi tehti asju teisiti.
Absoluutselt. Ja mitte ainult 100, ka 10 aasta pärast on neid väga tore vaadata. Pilt loob loo. Tihti ei mäleta me üritusest või hetkest midagi, aga kui pilt ette pannakse, hakkavad asjad meenuma.
See on nii huvitav, kuidas aju hakkab tööle: ta otsib arhiivist selle päeva üles ja hakkavad tulema meenutused, mis toit seal oli, millised inimesed, mis muusika, miks see üritus toimus. Kui ma selle mõttega töötan, saan aru, et see ei ole lihtsalt tilulilu, vaid dokument.
Mis on hea foto saladus? Kas kõige olulisem on tehnika ja parimad vahendid või just tabatud moment?
Issand kui hea küsimus. Vaatasin hiljuti Netflixist dokumentaalfilmi Richard Avedonist, soovitan kõigile, kes fotograafiat armastavad. Ta oli 20. sajandi absoluutne geenius, kes ütles filmi lõpus väga lahedalt, et head fotograafi ei tee tehnika, vaid mõte kaamera taga, kuidas seda tehnikat kasutada. See on geniaalne ütlus ja tihti ongi nii: meie kui fotograafid joonistame oma peas pildi, mida soovime saavutada, ehitame sellele peas üles, ka valgused ja kõik muu. Kui see on meie ajus olemas, paneme kogu tehnika selle nimel tööle. Paned valgused, otsustad, kas tahad varju või mitte, kui palju valgust anda. Kui mõte on peas olemas, on nupuvajutus selle mõtte tulem.
Kas sul õnnestub peas valmis joonistatud pilt alati saavutada?
Suures plaanis küll, kuigi olen enda piltide suhtes väga kriitiline. Meid segab hästi palju faktoreid, fotograafia on ju üks suur valguse mäng. Ma olen võib-olla natuke rikutud: olen oma ehitatud raamidest liiga tugevasti kinni. Mulle meeldib väga kontrollitud valgus. Mulle ei meeldi, kui lisaks minu kontrollitud valgusele tuleb kontrollimatut, näiteks akenst tuleb päike sel hetkel, kui mu valgusskeem on juba paigas, või laes süttib lamp, mis tekitab inimese peale kollase laigu. See häirib mind, kuigi tean, et ei tohiks, vaid peaks seda võimalust kasutama.
Ma arenen ja loodan, et oskan tulevikus neid valguseid nii ägedalt kombineerida, et mulle hakkab see meeldima. Praegu ma sinna veel jõudnud ei ole.
Erlend Štaub Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Hetkel on meil kõigil telefonid taskus, millest enamikel on lausa mitu kaamerat küljes. Kuidas sa sellele vaatad? Punasele vaibale sa telefoniga vist pildistama ei lähe?
Telefoniga tehakse loomulikult imesid. Äge ütlus on, et parim kaamera on see, mis sul käes on, aga ise ma telefoniga väga pilte ei tee, vajadusel ta aitab, aga professionaalselt ma teda ei kasuta. Kui mind tellitakse tööle, siis pean andma endast kõik, et tehnika, millega teenust pakun, oleks maailmatasemel. Mu kliendid on seda väärt, seetõttu uuendan ka oma kaameraid.
Aga ma ei ütle kindlasti, et telefon teeks halvema pildi kui professionaalne kaamera, kui valgused ja kõik on paigas. Olen näinud inimesi, kes on telefoniga isegi näituse välja andnud, väga geniaalsed inimesed. Ma lihtsalt ei kujuta ette, et tulevikus hakkame Berliinis, Cannes’is ja Hollywoodis telefonidega pildistama, sest glamuur kaoks ära. Kui räägime punasest vaibast, siis fotograaf on glamuuri väga suur osa. Kui teda seal ei oleks, oleks lihtsalt tühi punane vaip ilma emotsiooni ja eluta.
Kas jäädvustad oma igapäevaelu, näiteks lapse kasvamist, telefoniga või on suur kaamera kogu aeg õla peal?
Vahel kasutan ka kaamerat, aga mul on väga armas elukaaslane, kes selle töö tegelikult ära teeb oma telefoniga. Kuid meil on teatud sündmused ja kohad, kus käime kõik koos ja kasutame kaamerat. Selles mõttes on mul väga vedanud: näiteks Tallinn Fashion Weekil oleme alati käinud, laps on 6-aastane ja ta on varsti juba 12 Fashion Weekil käinud, ehk siis nii kevadel kui ka sügisel. Seal poseerime alati fotoseina juures ja ta poseerib tegelikult väga kihvtilt, see on täiesti uskumatu, kui lahedalt lapsed arenevad.
Kui näen, et nüüd on hetk, mida on vaja professionaalselt jäädvustada, teen seda kaameraga, aga suures pildis teeb seda aga mu elukaaslane.
Me teame sind just punaselt vaibalt ja seltskonnaüritustelt. Kas sind huvitaks astuda samm edasi ja olla fotokunstnik, et sinu tööd oleksid väljas kunstigaleriides?
Hea küsimus. Ma pean ütlema, et ma ei ole selleks küps, olen teistsugune fotograaf. Mul on vahel kahju, et mul seda ei ole: olen näinud, kuidas kunstfotograafid tulevad kohale, vaatavad ja joonistavad oma ajus geniaalseid asju välja, see on väga lahe.
Sa oled liiga kärsitu selleks?
Jah, ma olen väga kärsitu. Mul käib peas korra idee ära, üks sekund, teeme ära ja läheme laiali. Aitäh teile, pildid saate kätte järgmise päeva hommikul ja kogu projekt on läbi. Mulle meeldib nii. Mul on endal kahju, et ma ei ole selline, aga olen valinud lihtsalt sellise tee, sest soovisin tuua Eestisse seda glamuuri ka fotograafia näol. Tundub, et see on mul praegu päris hästi välja tulnud.
Filmist tuleb välja, et sul on sõjaväeline taust. Kas rindereporter oleks samuti võimalik suund, minna näiteks Ukrainasse ja jäädvustada seal toimuvat?
Oma sõjaaja ametikohal olen ma tegelikult just see ja seda ma ka treenimas käin. See on hoopis teistsugune. Hea, et mul on erinevaid suundi, see aitab mu mõttemaailma muuta ja standardeid, mida olen kogu aeg kasutanud, teisiti vaadata. Üks asi on inimesi poseerides pildistada, aga reportaaž peaks jätma päris tõelise dokumendi: pilt peab rääkima, mis sellel hetkel toimus. Mul on väga hea meel, et kaitsevägi on aktiivse reservväelasena võtnud mind sellesse rolli, ma saan seda väga ägedalt õppida.
Soovitan kõigile reservväelastele: kaitsevägi annab meile nii palju. Minge, käige, tehke, uurige. Pole mitte üks gramm raisatud aeg ega raha, see on mega, mida meile võimaldatakse.
Erlend Štaub Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Sa oled üle kümne aasta PÖFFiga seotud, aga kui kaua oled ennast fotograafiks julgenud nimetada?
Äkki alates 2010. aastast, 2014. aastal oli mu esimene Cannes. Kasvasin välja stuudiofotograafina. Õppisin valgust tundma, see oli imeline aeg, mul oli hästi palju aega tegeleda ja aru saada, kuidas valgus töötab. See on keeruline, aga samas tehniliselt lihtne äraõpitav asi. Kui astud ruumi sisse, näed ära, et siin on näiteks must lagi, valgus ei peegelda nii, nagu me võib-olla tahaksime, aga omad plussid on sellel ka, saame ehitada valgust kohe teistmoodi. Aga kui tuled stuudiost välja ja pead kasutama valgust, mida sa kontrollida ei saa, muutub elu päris keeruliseks ja tuleb uusi asju õppida.
Mis on nende 15 aasta jooksul valdkonnas muutunud? Kas on muutunud ka sinu enda arusaam fotograafiast?
Tehniliselt on väga palju muutunud. Mina ei kasuta juba seitse aastat peegelkaameraid, hübriidkaamerad on ideaalsed ja kvaliteet on väga ägedalt tõusnud. Tehniliselt saame teha palju keerulisemaid töid. Ka programmid on meid väga palju edasi arendanud. Praegu on olemas AI, te ei kujuta ette, kui palju liigutusi pidime enne tegema, et saada pildil mingi kindel tulemus.
AI on praegu seega sinu sõber, mitte vaenlane?
Ta on minu üks tööriist, aga ma ei kasuta seda väga palju. Foto mõte on ikkagi situatsiooni jäädvustamine täpselt nii, nagu ta on. Praegu me natuke murrame seda tänu AI-le, teeme väikesi korrektuure, sama teema on Photoshopiga.
Persoonidele on pilt tihti illustreeriv: nad tahavad end fotol näha parimas vormis ja palju ilusamana. Seepärast püüan AI-d mitte väga kasutada. Püüan inimestega töötada nii, et ka ilma Photoshopita oleks võimalik päris häid tulemusi saavutada. AI on kindlasti ajastu ja trendi märk, aga fotograafiat me AI-ga lõpuni välja vahetada ei saa, sest siis kaotame igasuguse autentsus ja päris elu, mida AI ju tegelikult ei tee.
Sotsiaalmeedias on väga palju pilte, mis matkivad reaalsust. Kui palju see fotograafi ohustab? Seltskonnafotograafe vist mitte nii väga?
See võtab võib-olla ära kunstnikelt raske töö. Võtan sama Avedoni filmi: seal toodi kaks elevanti ja tehti nendega modelliga pilti. Praegu on lihtne AI-le kirjutada, et tee see ise valmis. Aga mõte oligi see, et kogu protsess oli väga keeruline, ulmeline, aga see tehti ära.
AI teeb pildi lõpuks valmis, aga see ei ole päris, seal ei ole enam lugu taga. Miks mina seda tööd teen? Sest tahan luua ajahetke ja ajalugu, AI seda ajalugu mitte mingil juhul ei tee.
Kui tuleme robotite juurest tagasi inimeste juurde ja räägime Eesti fotomaastikust: kui raske on selles praegu ellu jääda, kui üle- või alapakkumises see valdkond meil on?
Fotograafe tuleb hästi palju peale ja eks see mingil määral ikka ohustab, aga sa pead olema kindel selles, mida teed. Kõige tähtsam on sinu klient: klient ostab sind ja sinu teenust. Selles maailmas on seda loomulikult raske üle elada, aga samas loob see konkurentsi kaudu ka suure jõu: pead pingutama, sa ei saa asju teha uisapäisa, pead oma tööd professionaalselt tegema ja klientidele meeldima. Vähemalt seltskonnafotograafias on nii. Kunstfotograafias võib-olla on see teistmoodi.
Ma käin ja näen hästi palju fotograafe üle terve maailma ja mulle tundub, et fotograafide egod on võib-olla natuke suuremad. Kui paned nad ühte kitsasse ruumi kokku, on see plahvatusohtlik ja konflikte tuleb sealt väga tihti. Mina püüan alati jääda iseendaks ja teha oma asja nii hästi, kui oskan. Hinnangu annab lõpuks ikkagi klient.
Praegu oled vabakutseline, aga kas oled mõelnud seda positsiooni muuta? Sa oled ka pressifotograafina töötanud, sinna tagasi ei kipu?
Ma ei ole tegelikult kunagi pressifotograafina kellelegi alla töötanud. Olen saanud teatud projekte ja ülesandeid, aga olen töötanud läbi oma ettevõtte. See annab mulle vabaduse reguleerida, kontrollida ja valida endale meelepäraseid töid ja kliente. Kui töötaksin päris pressifotograafina, võib tulla ette žanre, mis mulle ei meeldi, aga mida pead tegema, sest oled palgatööline. Kui töö sõnastusse tuleb sisse see “pead tegema”, aga see sulle ei meeldi, hakkad tegema erinevaid loomingulisi vigu. Sa ei tee asja südamega ja seda on kohe näha, nii käekirjas kui olemuses. Ma tahan oma tööd teha suure kire ja armastusega, nii et mul on tunne, et ma ei olegi tööl.
Erlend Štaub Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kas Eestis vabakutselise fotograafina on võimalik teha ainult töid, mis sulle meeldivad?
Enda koha pealt võin öelda, et on küll. Mul on väga vedanud, sest mul on maailma parimad kliendid ja see, mida ma praegu teen ja mida mu kliendid mulle pakuvad, on minu absoluutne lemmik. Tänan kõiki kliente, kes mulle leiva lauale toovad.
Milline on vabakutselise fotograafi töönädal? Vaevalt see on esmaspäevast reedeni ja üheksast viieni? Kui vähegi vaba hetk tekib, täidad selle kohe mõne erakliendiga?
Sa oled ajakirjanik, ma annan märkmiku sinu kätte, oskad ise vist kõige paremini seda graafikut hinnata.
*lehitsen praktiliselt ääreni täis kirjutatud märkmikku*
Siit ei paista vabu päevi väga.
Ei paista jah. Kui on suur X tõmmatud, siis on see jõuga tõmmatud ja vabaks pandud.
Kui kerge südamega sa selle X’i sinna tõmbad?
Ei tõmba väga kerge südamega, see on minu probleem. Ma teenindan kindlasti oma kliendi huve ja tahan olla oma kliendile parim partner. Ma olingi just PÖFF-i ajal kaks päeva järjest rivist väljas, ja voodis siruili, see oli ilmselgelt ületöötamine, saatus tahtis, et pean paar päeva kodus toibuma, et oma ägedat tööd edasi teha.
Aga oled täiesti võimeline seitse päeva nädalas töötama?
Siin oli praegu vist isegi natuke pikemalt, 21 päeva järjest. Festivalide puhul see nii ongi. Näiteks Cannes’i filmifestivalil olen 13 päeva ja seal ei tee ma pilte ainult õhtuti nagu PÖFF-il, vaid alustan hommikul vara ja lõpetan öösel, tempo on väga hull.
Kui väga sulle endale meeldib, kui sind pildistatakse?
Väga ei meeldi. Kui mul on endal mõte, et tahan, et mind pildistatakse, viin end sellele lainele ja siis on okei. Aga ega mul selle vastu suurt midagi ei ole, enam mitte.
Inimestena on meil alati kriitiline pilt iseenda suhtes: armastame ennast peeglist vaadata ühes kindlas poosis. Kui seda poosi ei oska võtta, siis tulemus ei ole fotograafi süü, vaid see on lihtsalt minapildi küsimus. Ma püüan inimestega kiiresti selgeks saada, et näen, kust poolt teda saab väga hästi pildistada, kui ta teeb mingi väikese hea liigutuse. Püüan seda alati välja tuua.
Mul on hea meel, et inimesed annavad mulle kogu aeg tugevalt tagasisidet, see on selles töös väga vajalik. Me peame saama konstruktiivset kriitikat.
Erlend Štaub Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kas inimesed kirjutavad ka, et sa tegid minust koleda pildi?
Mitte väga, aga on olnud küll. Siis olen väga vabandanud ja öelnud, et see on väga hea, et ütlesid mulle, tule, proovime korraks uuesti, nüüd teeme niimoodi. Teen sinust mitu pilti ja näitan kõik need sulle ära. Kui sulle üldse ei meeldi, kustutan need sinu nähes ära. Selle kriitikaga annavad inimesed mulle teise võimaluse ja see on üliäge.
Aga peame ka aru saama, milline on konstruktiivne ja milline pahatahtlik kriitika. Konstruktiivne kriitika viib meid reaalselt edasi. Seda ei ole meeldiv kuulata, loomulikult ei ole, aga olen nahka juba paksemaks kasvatanud. See annab mulle megavõimaluse selle inimesega uuesti sõbraks saada ja teha talle meelepärane pilt. Otsida üles, kus see probleem on, arendab tegelikult väga palju.
Miks ma alustasin sellega, et kas sulle meeldib, kui sind pildistatakse, sest nüüd oma pika kogemuse pealt on sult igati kohane küsida: kas eestlastele meeldib, et neid pildistatakse?
Kui võtan oma karjääri alguse siis mäletan väga hästi esimest PÖFFi, kus ei olnud veel väga palju inimesi. Lõpus tulid kaks tütarlast ja küsisid, millise meediaväljaande esindaja ma olen. Mõtlesin selle peale, et palun vabandust, liigume siit nüüd minema, see ei ole see koht, see on glamuuri koht, te ei tule siia küsima, mis meediaväljanne teid jäädvustab, te astute punasele vaibale ja soovite pilti saada, meie teeme siin tööd.
Kui praegu tulete PÖFF-i ava- või lõputseremooniale, siis näete, et järjekord on põhimõtteliselt uksest väljas. Inimesed tulevad hea meelega ja keegi ei küsi, millisest väljaandest sa oled. Mul on selle üle väga hea meel.
Sa oled pildistanud ka välismaal. Kas tunned, et eestlaste puhul on midagi spetsiifilist? Eestlased pelgavad rohkem kaamerat, pead neid meelitama?
Ei, ma tunnen, et Eestis on kuidagi nii soojaks ja avatuks mindud, et on nii tore tööd teha. Kui Eestis töötan, on see nagu kingitus.
Kui suur on sinu jaoks nii-öelda tavaliste inimeste ja staaride vahel, tähendagu see staar mida iganes? Kas nad käituvad erinevalt?
Staarid ehk tuntud inimesed on selle raja läbi käinud. Nad teavad, kuhu nad tulevad, mida nad teevad, ja on selles mõttes avatumad. Aga mina püüan suhtuda kõikidesse inimestesse nii, et nad on tuntud ja staarid, sest siis läheb ka neil olemine palju muhedamaks ja mõnusamaks, sest nad näevad, et keegi tegeleb nendega.
Kui nad järjekorras vaatavad, et pole midagi hullu, elame selle üle ja saame endale väga laheda ajaloolise hetke, läheb kogu meeleolu paremaks. Pildistamiseni jõudmine võtab aega, nad jõuad juba end mõnusasse meeleollu viia, kui nad tunnevad, et nendega tegeldakse. Ei ole nii, et järgmine, järgmine ja järgmine, vaid öeldakse, et astu jalg siia, pane käsi taskusse, mine natuke paremale, lõug ülesse. Ta tunneb, et okei, ei pea väga muretsema.
Sa teed ju kõigi teiste Eesti fotograafide eest punasel vaibal töö ära, sest sina oled see, kes ütleb, kuidas inimesi seisma panna.
See on tore, sest lõpuks on kõikide huvi, et ka mujale meediasse jõuaksid ilusad pildid. Mul ei ole selle vastu absoluutselt midagi.
Sinu jaoks ei ole siis üldse vahet, kas kaamera ees on täiesti tundmatu inimene või Eesti kõige suurem telestaar?
Üldiselt mitte. On loomulikult teatud inimesed, keda pean teenindama natuke teistmoodi: pean lõpetama sinatamise ja hakkama teietama.
President?
Jah, kindlasti president, aga on ka näiteks peapiiskop Urmas Viilma, kes ütles mulle, et miks sa mind teietad, aga ma ei saa teisiti. Nad on oma ametilt väga suured inimesed, kuigi nad ise võib-olla ei soovi, et neid nii koheldaks.
Mu töös on väga tähtis, et kui PÖFFile tulevad A-kategooria staarid, siis tahan nendega käituda nii, et nad tunneksid end staaridena. See on väga vajalik, sest meid on Eestis väga vähe, oleme üliväike tiim. See, mida me nelja-viie inimesega suudame teha, on Cannes’i filmifestivali tase.
Erlend Štaub Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Sa oled selles valdkonnas nii kaua olnud, et sinuga saab rääkida samadest asjadest nagu mõne seltskonnaväljaande peatoimetajaga. Mis seisus on Eesti seltskonnavaldkond? Kas meil on liiga palju staare või vastupidi pole neid üldse?
Meil on seis väga hea. Neid tuleb juurde, mis on väga äge: oleme täiesti normaalselt arenev riik. Väikese Eesti kohta on meil tõesti väga palju talente.
Mis teeb kellestki staari? Sinu tehtud pildid mängivad ju kellegi kuvandi loomisel väga suurt rolli.
Kindlasti, see ongi üks minu töö ülesandeid. Mis täpselt inimesest staari teeb, on inimene ise ja tema töö. Tal on mingi väga suur omadus, mida teised panevad tähele, ja sellest tekib tuntus. Pilt annab muidugi väga palju kaasa, sest tuntuse loovad kõige rohkem meediaväljaanded, ja seal on loomulikult pilt, olgu liikuv või staatiline.
Kas sinu pildid on mõnda inimest näidanud paremas või vahel isegi halvemas valguses?
See on jälle väga hea küsimus. Mina loon pildi, küsimus on selles, millises kontekstis seda kasutatakse. Kahte täpselt ühesugust naeratavat ilusat pilti võib kasutada täiesti erinevalt. Näiteksn”Vaata, see härra naeratab, sai just teist korda isaks” või teistpidi “Vaata, see härra teenis kahtlase äritehinguga mitu miljonit eurot kasumit.” Sama naeratav pilt, kaks konteksti.
Kas oled näinud, et sinu piltidega tehakse seda?
Olen näinud küll. See on meedia ja ajakirjanike enda tõlgendus ja nemad oskavad seda teha. Meie maailmas nii lihtsalt on ja ma ei pane seda üldse pahaks.
Samamoodi on vaatenurga küsimus ilu ja koledus, mis on fotograafi jaoks ilmselt olulised küsimused. Kui palju sa selle peale mõtled?
Oleme ausad: koledaid inimesi ei ole olemas. Ikka on keegi, kellele sinu stiil meeldib. Me ei saa seda tööd niimoodi teha, et sa oled kole, ära siia tule. Kõik inimesed on ilusad. Inimesed saavad koledad olla ainult siis, kui nad on sisemiselt koledad. Kui nad on kurjad, siis on koledad. Välimuse järgi me ei saa öelda, et sa oled halb ja kole inimene.
Seda sa ütled ka filmis, et mõnedel inimestel ei ole sisemise koleduse pärast sinu kaamera ees kohta.
Jah, nii on.
Kas need on tuntud inimesed?
Need on ka tuntud inimesed. Aga on olnud ka situatsioone, kus kõik muutub sekunditega. Inimene teeb mingi žesti või oskab ilusti vabandada ja kõik muutub, sest meil kõigil on halvemaid ja paremaid päevi. Võib-olla oligi päev hästi halb ja juhtus midagi imelikku, ja see tuli lihtsalt kogemata välja.
Me oleme ikka inimesed, me kõik teeme vigu ja solvume. Mina olen teinud väga palju vigu ja olen ka selliste puhkude järel ise vabandanud ja heastanud. See ongi inimeseks olemine: me ei ole robotid ega AI-d, kes püüavad teha asju perfektselt.
Juuksurid ütlevad, et kuulevad toolis saladusi, mida nad ei saa kunagi välja rääkida, turvamehed räägivad, et nende silme all toimub üht-teist. Kui palju on sinu silme all nende aastate jooksul toimunud asju, mida sa ei saa kunagi välja rääkida?
Ausalt öeldes ei ole. Olen käinud seltskondades, kus räägitakse, mis seal kuskil tagatubades toimub, aga õnneks ei ole ma ise näinud. Ma olen selle koha pealt natuke tark: kui pakun oma teenust mingile peole, on mul kindel kellaaeg, mis ajani olen. Tean, et teatud ajast hakkavad inimesed muutuma…
…kui on rohkem jooki hinge all?
Jah, selleks ajaks soovin mina lahkuda. Ma ei tee neid pilte, ei taha tekitada skandaale ega ebameeldivaid olukordi. Kõige lihtsam on, et kui inimesed on juba liiga heas meeleolus, siis olen mina juba läinud.
Sa oled Eestis pildistanud väga palju, kohati tundub, et lausa igal pool. Kas on mõni üritus, kuhu sind pole kutsutud, aga tahaksid jõuda?
*mõtleb pikalt* Hea küsimus, pean ausalt ütlema, et mul on tõesti kõige ägedamad üritused. Jään pigem vastuse võlgu, sest ma tõesti ei tea, mis üritust ma veel tahaks teha.
Fotograafi jaoks muutub ühtpidi kogu aeg kõik, teisalt on see ka rutiin: samad üritused igal aastal, samad näod, samad kohad. Kas see tüütab ja väsitab või ei mõtle sa üldse selle peale?
Vastupidi. Kui ma teen PÖFFi teeme, siis olen seda teinud väga pikalt ja tean enam-vähem, mis seal tuleb, aga mu sees tekib alati väga suur ärevus: kas nüüd läheb kõik hästi, kas me saame hakkama? Seal on väga palju inimesi, sul on suur vastutus ja tihti on palju neid, kes pildile ei jõua. Mul hakkab süda valutama, kui näen inimesi, kes peavad pärast mitut tundi järjekorrast ära minema, see on nii raske.
Lisaks juhtub alati juhtub midagi toredat, mida me ei oska oodata. Kontseptsiooni enam-vähem tead, aga toredaid asju juhtub alati, nii et iga kord, kui lõpuks koju sõidan, mõtlen, et see oli äge.
Sa lähed üritustelt koju laetuna, võtad sealt head energiat kaasa?
Täpselt nii.
Aga sinu tööpäev siis veel läbi ei saa, rutiin on ka see, et hakkad öösel kohe pilte töötlema?
Jah, lähen oma kontorisse, panen pildid arvutisse, teen omale kohvi ja tulistan.
Erlend Štaub Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Rääkisime enne, milline on sinu suhe järeltöötlusse, ka Photoshopiga saab väga kaugele minna. Kus sa enda jaoks piiri oled tõmmanud?
Inimesed ise tõmbavad selle piiri lõpuks.
Kortsud silud kõik ära?
Ma võib-olla pehmendan neid, aga ma ei tee midagi kriminaalset. Kui pean väljaandele kaanefotot tegema, käime detailid läbi ja lepime tihti kokku, et sooviksime eemaldada mingeid kortse silma alt või muud, aga lepime need asjad alati kokku.
Mul on olnud ka üks filmiärimees, keda pildistasin, väga tore inimene. Tema kirjutas mulle kohe, et Erlend, sa läksid natuke liiale, anna mulle need silma all olevad kotid tagasi. Väga okei! Aga sellepärast ongi nii, et enne seda, kui pall jõuab nii-öelda kõikide teiste ette, põrgatame omavahel läbi, milliseid korrektuure teeme ja milliseid mitte, alles siis näitame valmis tulemust. Ma loodan, et suures osas ei opereeri ma inimest ära…
Aga kui palju inimesed pärast sellist suurt üritust nagu PÖFFi avatseremoonia sulle kirjutavad, et kuule, ägedat tööd tegid?
Kirjutavad küll. See on hästi äge. See tagasiside on mulle väga tähtis, ma ei tea, miks, aga väga-väga tähtis.
Kui keegi ei kirjuta, siis sa muutud murelikuks?
Näiteks kui klient ei kirjuta, püüan küll kontakti luua ja uurida, kas tegin midagi valesti. See on väga tähtis. Olen alati öelnud, et ma ei tee seda tööd endale ega selleks, et kuskile arhiivi koguda. Ma teen seda kliendi, inimeste jaoks. Päriselt soovin iga kord, kui klõpsu teen, et see klõps jõuaks selle inimeseni ja tal oleks hea meel seda pilti kasutada.
Lõpetuseks jõuame sinna, mis on markeeritud ka filmi pealkirjas: Cannes’i filmifestival, mille on saanud sinu jaoks oluline koht. Miks nii?
See oli esiteks äärmiselt hull idee: hakkad tegema midagi, mida sa tegelikult ei tea, pole selle ala inimene ja sul ei ole kontakte. Mul oli täiesti null ettekujutust, kuidas ja mida.
Esimene kord Cannes’is hüppasid tundmatusse?
Täielikult. Sul ei ole mitte ühtegi toetavat inimest, hakkad nullist üles ehitama kogu seda maailma, õpid kõiki nurki ja ruume tundma, kuidas kiiresti ja mugavalt liikuda..
Kas said esimesel aastal juba kellegi pildile, kelle puhul tundsid, et okei, see oli võit?
Seda oli nii palju. Mäletan, kui neid esimesi pilte tegin, siis tundsin , et see ei ole praegu reaalne, mis minuga juhtub. See oli 2014. aasta, ma olen märulifilmide fänn ja järsku tulevad sul Arnold Schwarzenegger ja Sylvester Stallone… Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et see nüüd juhtus.
Praegu vaatan neid pilte ja need on kohutavad, sest seda kõike oli väga keeruline teha. Aga see pole oluline, sest see oli minu verstapost. Mul ei olnud toona ka tehnikat, kogu oma atribuutika olen ehitanud selle järgi, kuidas mul oleks Cannes’is mugav tööd teha: millist objektiivi, kaamerat ja rihmasid kasutada, et saaksin võimalikult kiiresti tegutseda. See on lõpuks iseenda jaoks ehitatud teadus, mis õnneks töötab praegu hästi.
Sa ütlesid, et Eestis ei ole vahet, kes su kaamera ees on, aga Cannes’is lähed ikkagi neid tippe püüdma?
Jah, nii see tegelikult on.
Mis tunde see tekitab, kui tipu kätte saad?
See on nagu kalamees, kes otsustab, et tahab kätte saada maailma kõige eksootilisema kala, sõidab selleks teistesse riikidesse ja saab selle kala kätte. Mul on sama tunne: oh my god, see on minu elu esimene! Ja iga kord, kui ma uue staari kätte saan, on see minu elu esimene.
Erlend Štaub Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Vahepeal kutsutakse Erlend intervjuult ära, sest ootamatult on kohale jõudnud festivalil esilinastuva filmi meeskond, keda tuleb jäädvustada. Intervjuu lõpetame mõnikümmend minutit hiljem, kui ta töötleb juba samal ajal värskeid pilte.
Oled Cannes’is end tõestanud, sul on seal sõbrad, tuttavad ja kontaktid. Äkki võiksidki välismaal töötada, siinse karjääri selja taha jätta?
Nii lihtne see ei ole, kodu on ikkagi siin. Ma olen elanud Prantsusmaal ja see kultuur ei ole see, mida mina tahaksin, lisaks seal on väga palav.
Loomulikult ma tahaksin teha selliseid töid rohkem, möödunud aastal tegingi, välismaiseid projekte võib vahele võtta, aga ma ei tahaks seal elada. Eestis elan metsade vahel ja mulle sobib see: kuigi olen väga seltskondlik inimene, siis vahepeal tahan end maha laadida ja täiesti omaette olla.
Mingis mõttes sa ikkagi unistad nendest kõrgustest? Cannes’is oled käinud, Oscaritele sa pole veel jõudnud?
Mul on mõte olnud, aga see ei ole nii atraktiivne. Ma tahaksin pigem…
…Hollywoodis olla esilinastuste punasel vaibal?
Ei, Hollywoodi staaride erafotograaf, kus mind võetakse kaasa terveks nädalaks.
Sa näed, et see on võimalik?
Ma näen, et see on võimalik.
Viie või kümne aasta pärast oled jõudnud?
Ma tahaks loota seda, see oleks nii äge. Ka Eestis, kui A-klassi staaridega kohtun, siis nad võtavad mind ülisoojalt vastu. Äkki ma jään neile soojalt meelde… Ei, ma olen kindel, et see juhtub.
Need on suuremad unistused, aga kas sa kodumaal ka millestki unistad?
Ma unistan, et inimesed jääksid ägedateks ja saaksin seda tööd veel aastakümneid teha. Lisaks unistan, et mul on piisavalt jõudu ja energiat seda tööd teha, sest see on väga intensiivne.
Kui mõeldakse, et fotograaf on inimene, kes vajutab lihtsalt nupule, siis ei, see on väga raske töö. Tegelikult on see ka põhjus, miks ma väga palju trenni teen, sest ma kardan, et saan muidu surma selle tööga käigus.
Nagu sa ütlesid, siis loodad, et saad seda tööd veel paarkümmend aastat teha, aga milline on fotograafia tulevik? Kas 50 aasta pärast teeme veel pilte?
Teeme kindlasti. Võib-olla seal on mingid tehnilised nüansid muutunud, võib-olla ta jääb lõpuks ainult kunstivormiks ja on midagi sarnast nagu maailikunst praegu, aga ma ei usu, et see kunagi kaob.

Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.