Cambridge’i ja Varssavi Ülikooli professor, Tartu Ülikooli külalisprofessor Annela Anger-Kraavi, püüame intervjuus lõigata lahti seda, mis puudutab kliimat ja rohepööret ning räägime, mida me saaksime Eestis ja Euroopas teha, et kliimamuutus ei oleks nii järsk. Või tuleb meil kliimamuutusega hoopis kohaneda. Kui palju on veel täna vaja inimestele seletada, et kliima muutub ja inimese tegevusel on selles oma roll?
Kliimamuutused toimuvad päriselt, seega on ikka vaja seletada. Levib palju müüte, ka Eestis, ning Eesti on üks kõige kliimaskeptilisemaid riike Euroopas. Aeg-ajalt võtab üks või teine, on ta siis teadlane või poliitik, sõna ning ütleb, et seda pole olemas, et süsinikdioksiid on ju taimedele väga hea, et taimed vajavad seda toiduks ja mida te räägite.
Inimkond teab umbes kakssada aastat, et süsinikdioksiid (CO2) on õhus väga vähe, pärast jääaega on see stabiilselt olnud 260-280 ühiku vahel miljonist. Veemolekulid võetakse välja. See on ju väga väike, aga ilma selleta oleks maakera aastane keskmine temperatuur miinus kaheksateist kraadi.
Seda, et süsinikdioksiidimolekulidel, nagu teistelgi kasvuhoonegaasidel, on omadus, et nad suudavad soojust salvestada ja seda lahti lasta, ning et see võib probleem olla, teatakse palju vähem, alates 1960.-1970. aastatest, kui hakati nägema, et on seos suureneva süsinikdioksiidi koguse ja ekstreemsete ilmastikunähtuste vahel. Ekstreemsed ilmastikunähtused on kogu aeg olnud, aga nüüd nad lihtsalt sagenevad ning on palju intensiivsemad.
Miks paljud ütlevad, et kliimamuutus pole päris, on see, et aetakse segi, mis on inimtekkeline ja mis looduslik. Kui me need kaks asja ära lahutame, kui kliimamuutustest räägivad teadlased, kes neid uurivad, siis nemad räägivad ainult inimtekkelisest osast. Mis on inimtekkeline? Me võtame maa alt välja fossiilseid kütuseid – põlevkivi, kivisüsi, naftat – ja põletame neid, põlemisprotsessi käigus lisame atmosfääri CO2, nüüd on süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris suurenenud poolteist korda.
Tegelik mure ei ole ju planeedi pärast, vaid elu pärast, mida meile meeldib elada. Ausalt öeldes, kui inimene selle protsessi tagajärjel välja sureks, oleks see teadaolevalt kuues massväljasuremine, aga siin jääks lihtsalt vaikseks, planeedil on sellest täitsa ükskõik. Mille pärast me muretseme, on meie ise, see, kuidas meile meeldib elada, milline loodus meile meeldib. See on tegelikult ju suhteliselt isekas.
Praeguseks on soojenemine natuke üle ühe kraadi, 1,2 °C. Jällegi võib küsida, et mis siis on, kui temperatuur soojeneb 1,2 °C – seda on ju nii vähe. Kuid mõelge enda peale, kui kehatemperatuur on 36,5 °C ja see läheb üles 1,2 °C, siis ei ole eriti hea olla. Süsteem on samasugune, soojus paneb energiat juurde ja kliimasüsteemi käitumine muutub ning sellepärast me räägime kliimamuutustest.
Minule on jäänud mulje, et kui räägitakse sellest, millest teie praegu rääkisite, siis sellele ei järgne paraku selget ja läbimõeldud osa, mida me saame teha, et me ei hävitaks iseennast enne, kui kliimamuutused meid hävitavad.
See tuleb ideoloogiapõhisusest. Kliimamuutusi käsitletakse ideoloogia põhjal, et nüüd see kõik tuleb, kõik lõpeb, kohe on elu väga halb, kahjud on suured, majandus kukub kokku ning te peate kõik tegema midagi. Kuid puudub dialoog. Kui Eestit vaadata, siis inimeste ja ettevõtete ning seadusandja ja ametnike vahel puudub rahulik dialoog.
Jah, kliimamuutused on päris probleem, aga mida me koos teha saame, et asja rahulikult võtta, selle asemel öeldakse, et kui me kohe tervet riiki tuulikutega ei kata, on kogu majandusel hirmus halb. Kui praegu vaadata, siis ega inimestel ja ettevõtetel majanduslikult tegelikult väga hästi ei lähe. Ning lisame paanika, et paneme igale poole tuulikud. Kõik näevad, kui palju on elektri hind kallimaks läinud, kõik näevad, mis on tagajärg ning sellisel juhul on väga raske inimesele öelda, et nüüd läheb kõik veel kallimaks.
Vaatame ka ettevõtteid, kes peavad oma töökohad ära kaotama, kuna selle poliitikaga need ei sobi – tekib vastuseis. See vastuseis on täiesti loogiline, kui puudub dialoog, puudub arutelu, kus arvestataks eriarvamustega ja kui tehakse kliimapoliitikat ideoloogiapõhiselt.
Lihtsam on minna Brüsselisse, kus enamik kliimamuutuste vähendamise ja nendega kohanemise eesmärke seatakse ja öelda, et me oleme kõigega nõus, ilma, et vaataksime, mida see meie inimestele ja ettevõtetele tähendab. Eriti kui mõtleme sõjale Ukrainas ja Eesti väga suurtele kaitsekulutustele, räägitakse viiest protsendist, kuid on kuulda veel suuremaid numbreid, siis teine viis protsenti sisemajanduse koguproduktist oleks vaja panna kliimamuutuste vastasele võitlusele.
See ei ole odav, need on väga suured struktuursed muutused, just nimelt majanduse struktuursed muutused. Kliimapoliitika ei ole mitte midagi muud kui majanduspoliitika.
Viimastel nädalatel on jälle hakatud rääkima, et ETS1 (ELi heitkogustega kauplemise süsteem) ja nüüd kehtima hakkav ETS2 (ELi heitkogustega kauplemise süsteemi laiendus) käivad meile üle jõu. Oleme võtnud kohustusi, mida me täita ei suuda ja nüüd hakkame uuesti läbi rääkima, mis tegelikult jahutab entusiasmi ja optimismi üleüldse edasi liikuda ning minu jaoks naeruvääristab eesmärke, mis me oleme suure hurraaga endale võtnud.
Viimased eesmärgid võeti 2022. aastal ja nüüd käib nende ümberrääkimine. Kuni siiani oli Euroopas kokku lepitud kliimamuutuste vähendamise ja kohanemise eesmärke suhteliselt kerge täita. Pärast Nõukogude Liidu kokku kukkumist oli Eestis see suhteliselt juba olemas, midagi ei olnud vaja sisuliselt teha.
2030. aasta eesmärkide sättimisel mindi sama teed ja öeldi lihtsalt jah. On ju ilus minna Brüsselisse ja öelda jah, kõik on rahul ja õnnelikud. Need eesmärgid seatakse enamuse liikmesriikide toetusel, mitte nii, et peab olema konsensus. Seega kui Eesti oleks öelnud ei, siis tuleks neid täita niikuinii, kuid miks on oluline öelda ei, kui sa tead, et sa ei suuda neid täita – sa saad pärast paberil näidata, et meie ütlesime juba siis, et ei suuda eesmärke täita.
Kui rääkida, mis ETS1 ja ETS2 on, siis tegemist on Euroopa Liidu emissioonikaubandussüsteemiga, ETS1 kuuluvad suured ettevõtted, mis kasutavad fossiilkütuseid oma tegevuseks, Eestis elektrijaam, paberitööstus, tsement. Kaugküttejaamad, mis annavad soojust majadele, hoiavad inimestel toasooja, ja transport ehk kütusemüüjad tulevad järgmisest aastast ETS2, mis on emissioonikaubandussüsteemi teine osa.
Eesti oli aastal 2022 nõus ETS2 tulekuga. Küll küsiti vaikselt, äkki saaks aasta hiljem, aga ei saanud. Aga mis on huvitav, 2040. aasta eesmärk Euroopa Liidule on vähendada üheksakümmend protsenti emissioone võrreldes 1990. aasta tasemega ning sellele on Eesti jah öelnud. Keskkonnaminister ja kliimaministri saadikud on Brüsselis öelnud, et jah, me oleme sellega nõus.
Nüüd tekib küsimus, et kui me ei ole nende valdkondlike eesmärkidega nõus, mismoodi me siis täidame seda suurt eesmärki. Meie praegused poliitikud ja ametnikud saadavad vastukäivaid sõnumeid.
Mida teeb ETS2, ta tõstab kütuse hinda. Igaüks, kes sõidab autoga, kasutab fossiilkütuseid – bensiini, diislit – ning hind läheb üles, sest kütusemüüjad peavad selle skeemi osa olema. Kallimaks läheb ka näiteks kaugküte, kui ta ei tule puidumassist.
Me olime selle kõigega nõus?
Jah.
Ja nüüd ütleb peaminister, et me püüame mingeid erisusi läbi rääkida?
Jah, aga Eesti pole ainuke. Kuusteist riiki on.
Nüüd vist juba lausa üheksateist.
Majandusel ei lähe praegu kogu Euroopas hästi ja probleem on konkurentsivõimes. Kui vaadata, mida teeb Hiina Ameerika Ühendriikidega, siis Euroopa Liidu konkurentsivõime on kõvasti langenud. Kui me muudame tööstuse sisendeid – elekter, teatud toorained – veel kallimaks, siis ka tooted lähevad veel kallimaks võrreldes teistega. Inimesed eelistavad tihti seda, mis on odavam, kuigi võime öelda, et meie tooted on kliimasõbralikumad.
Võtame näiteks Saksamaa elektriautotööstuse või autotööstuse üldiselt. Nad on päris hädas, sest Hiinast tuleb konkurents, aga nemad peavad kärpima emissiooni, autode heited peavad 2035. aastaks minema nulli. Saksamaa on sellega väga hädas.
23. oktoobril oli Euroopa Liidu ülemkogu, see on peaministrite kohtumine. Ma oleks väga tahtnud olla seal kärbes seina peal, seda ei saa otse jälgida, kuna teemad on väga tundlikud, käivad arutelud kinniste uste taga. Kui lugeda sealt tulnud järeldusi, on näha, et Saksamaa saab ilmselt autodele seatava eesmärgi edasilükkamise. Peaministrid palusid komisjonil vaadata üle ETS2 ja teha seda sujuvamaks. Mida see tähendab, me veel ei tea, aga sõnum sinna kindlasti läks.
On kindel mure majanduse pärast ja tundub, et Saksamaa ja Prantsusmaa said, mida nad tahtsid. Me ei tea, mida neile lubati. Kindlasti lubati raha. Prantsusmaa tahtis tehnoloogia neutraalsust ning põhjust pole raske ära arvata, sest Prantsusmaal on tuumajaamad ja nad tahavad ehitada neid rohkem. Mida ta selleks soovib? Kahjuks ma polnud kärbes seinal, aga ma arvan, et sai kaubeldud rohkem raha tuumajaamade ehitamiseks.
Mis oli nendes järeldustes hästi huvitav, et riigid avaldasid muret, et teised sektorid peavad hakkama LULUCF-i emissioone katma. Alati on olnud vastupidi, LULUCF on sektor, Euroopa kliimaeesmärkide metsa ja maa kasutamise raamistik, kus on oldud mures, et nemad peavad teiste sektorite emissiooni katma. Oli huvitav vaadata, kuidas nüüd on sõnastus muutunud. Miks ta muutunud on? On teada, et enamik, kui mitte kõik, ei suuda täita 2030. aasta LULUCFi eesmärki, mis ka 2022. aastal kokku lepiti.
Olin tollal osaliselt nende läbirääkimiste juures ning hoolimata sellest, et me tollase asekantsleriga ütlesime, et Eesti ei suuda neid täita – tegin arvutused ümbriku tagaküljel olemasolevate andmete põhjal ja oli väga selge, et me ei suuda neid täita –, aga kui ta läks valitsuskabinetti, siis ütles tollane peaminister rahulikult, et tehke ära. Nüüd on ta kõrge esindaja Euroopa Liidus, Kaja Kallas. Ta ütles, et ei ole ju niimoodi, aga nüüd me näeme, et on niimoodi.
Näeme täna, ja kõik ka kinnitavad, et me ei suuda LULUCFi eesmärke täita, kuigi me olime nendega nõus.
Me olime nõus hoolimata sellest, et me korduvalt hoiatasime, et see pole reaalne. Ka Euroopa Komisjoni enda mudelid näitasid, et eesmärgi täitmine pole reaalne.
Kuidas see ei ole reaalne, kui Eesti on pea üle poole metsaga kaetud?
See on see, kui asju tehakse ideoloogiapõhiselt.
Euroopa Komisjonis või Eestis?
Komisjonis ja Eestis. Komisjonis oli väga suur surve, et see eesmärk peab jääma. Miks seda vaja oli? Ütleme, et see on poliitiliselt pragmaatiline. Euroopa Liit on lubanud kasvuhoonegaasi emissioone vähendada 2030. aastaks 55 protsenti. See on teaduspõhine, see on see, mida teadus meile ütleb. Aga eesmärgid seati 57 protsendile. Kust see natuke juurde tuleb? Maakasutussektorist.
Miks me ei suuda seda eesmärki täita – siin on väga lihtsad teaduslikud seletused. Üks on see, et Euroopa metsa vanuseline struktuur, ma ei saa öelda, et ta on paigast ära, kuna me oleme väga loodussõbralikud riigid, siis on vana metsa palju, mis on ju positiivne. Kui sa aga tahad kliimaeesmärke täita, on vaja kiiresti kasvavat metsa, mis seob süsinikku. Mets ja maakasutus on looduslik süsinikuringe, mis aitab süsinikdioksiidi õhust rohkem välja võtta. Ehk lootus oli sellele, et mets aitab mingil määral kompenseerida teiste majandussektorite heidet. Metsa struktuur on aga vana, järelikult sidumine väheneb, kuna vanad puud kasvavad vähem.
Kas peaksime siis rohkem vanu puid raiuma ja kasvatama noori?
See loogika nii ütleb, aga kui rääkida looduskaitsjatega, siis vanal metsal on oma looduslik funktsioon, ta on osa ökosüsteemist. Siit paistab juba vaikselt vastuolu.
Kolmas asi, mis vajab veel tõestamist, aga esimesed märgid ja esimesed teadustööd on olemas, on see, et on tekkinud CO2 küllastumine. See tähendab, et poolteist korda rohkem on CO2 õhus ning taimed kasutavad seda toiduks. See on teada-tuntud viis, kuidas kasvuhoonetes taimi kiiremini kasvama saada, suurendada niigi tillukest CO2 kontsentratsiooni õhus ja kasvuhoones ning siis kasvavad taimed kiiremini. Aga me ju ise ka ei saa lõputult süüa, teised elemendid – valgus, mineraalid – hakkavad kasvu piirama, tekib küllastumine ja see on ilmselt käes. Nii et see ka enam ei aita.
Tundub, et enamik liikmesriike ei suuda LULUCFi eesmärke täita, mis tähendab, et nad maksavad trahvi või me ei tea, mis täpselt juhtub. Euroopa Komisjon ja Ursula von der Leyen on öelnud, et nad üritavad metoodikat ümber teha, äkki saab ikka kuidagi asjad klappima, aga see on ka enesepettus.
Reedene intervjuu: Annela Anger-Kraavi Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Eesti metsakaitsjad kogunevad tselluloosivabriku juurde, mis toodab paberit, või kogunevad nad mõne tsemendi- või klaasitehase juurde, sest nad on väga suured energiakulutajad, mis tähendab, et neil on väga suur CO2 jälg, kuid samas ei kogune nad kontoritarvete poe juurde sõnumiga mitte osta paberit. Nad ei kogune ka õlletehase juurde, et ärge kasutage klaaspudeleid. Me ehitame igal pool maju, mis on kas tsemendist või puidust.
Minul tekib arusaamatus, mille vastu nad protestivad, sest me ju tahame neid asju kasutada. Kas oleks parem, kui need korstnad on kuskil mujal, teises riigis ja me ainult ostame neid asju?
Siin on järjekordselt tegemist ideoloogiaga, aga mitte ainult. Eestis on vastandumine, see nii-öelda metsasõda väga selge ja see jõuab ka Eestist välja, aeg-ajalt näiteks inglise ajakirjandusse. Olen inglise ajakirjandusest lugenud, et nüüd võeti Eestis viimane puu maha. Siis tulevad nad aga Eestisse, sõitsin omaaegse doktoritöö juhendaga Tallinnast Saaremaale ja ta küsis, kas siin midagi muud peale metsa ka on, et teil pole ju mitte midagi peale metsa.
See, kuidas ideoloogiline sõda võimendub väljapoole, näitab, kui tugev on vastandumine. Milleks see vastandumine hea on? Ausalt, mina ei tea, sest kõik ühiskonnad, mis on lõhestunud, on igatpidi nõrgemad. Ideoloogiapõhisusel puudub normaalne dialoog – mida me siis tahame? Asendada kõik plasttooted puidu ja paberiga, teadus ütleb, et see on võib olla hea mõte, samas ei tohiks ühtki puud maha võtta. Kust see puit siis tuleb? Teeme puithooneid, kus süsinik on salvestatud, puit hoiab seda. Meil on üle saja aasta vanuseid palkmaju, süsinik, mille puu kunagi sinna orgaanilise ainena talletas, on seal praeguseni alles. Ning selle asemel võtame maa alt vähem fossiilseid kütuseid, mis lisavad CO2 molekule atmosfääri. See on ju igati hea mõte. Tundub olevat selline mitte-minu-tagaaias-mõtlemine.
Arvan, et see nii-öelda metsasõda on väljendus millestki palju enamast, see ei ole ainult metsasõda, vaid mingil määral nõukogude pärand, ühiskond on muutunud, osa inimestest tunneb, et neid ei kuulata ja neist ei hoolita ning see on hea väljund selleks.
Metsa ei tohi puutuda, aga huvitavaks läheb asi siis, ka meediasse on nõudnud soostamise projektid, kus üritatakse veetaset istutatud või looduslikult tekkinud metsas, kus kunagi sood olid, tõsta. Ja siis tohib. Siis võivad puud surra. See näitab, et tegelikult on siin rohkem tegu emotsioonidega, ideoloogiate vastandamisega.
Seda küll, aga toome siia juurde teise näite, kus pärandniite ei tohi lasta kinni kasvada, peame sealt kõik ära niitma, et sinna ei tekiks võsa, võsa järel tekib ju mets ja nii edasi.
Pärandniidud on inimtekkelised kooslused. Teadlaste või keskkonnakaitsjate grupile on see projekt, see on nende sissetulek. Tihti tundub, et loodus on kogu sellest teemast väljas. Viimase aja teadusuuringud näitavad, et ökosüsteemis on liikide arv vähem tähtis kui liikide vahelised sidemed, mis teevad süsteemi tugevaks ja vastupidavaks kliimamuutustele. Kui see ära lõhkuda, siis garantiid, et tekib tugev ökosüsteem, ei ole, sest kliima muutub edasi. Praegu oleme me seisus, et isegi siis, kui me lõpetame fossiilkütuste tarbimise, muutub kliima pikalt edasi.
Seega tekib küsimus, miks me seda teeme. Uputamine on rahvakeelne väljend, aga tõstetakse veetaset metsas, kus sada või kakssada aastat tagasi oli soo, aga teised liigid, kes seal elavad, kannatavad. Kas on moraalne, et ühe liigi nimel surevad teised? Jah, võib-olla tekib sinna saja aasta pärast tugev ökosüsteem. Aga see on võib-olla.
Teine asi, mis ei ole teaduspõhine, on see, et kui mets seal enam ei kasva ja hakkab surema, siis väheneb süsinikdioksiidi sidumine ja on veelgi raskem LULUCFi eesmärke täita. Oletust, et kliimamuutused edasi ei toimu, ei ole, sest kliimamuutused on päriselt, hoolimata sellest, mida üks või teine räägib.
Seega sellised vastuolud. Mäletan, kui ma julgesin omal ajal ministeeriumis mainida, et kuulge, kui me taastame soid ja pärandniite, siis nii mõnelgi juhul lõigatakse mets maha nii, et maa muutub metsamaast rohumaaks, siis see ohustab LULUCFi eesmärke, maakasutuse ja kliimaeesmärgi täitmist. Et äkki peaksime selle komisjonis tõstatama. Siis öeldi mulle lihtsalt “ole tasa, sa ajad rohelised tagajalgadele”.
Mis mind kogu selle ideoloogiapõhisuse juures isiklikult väga-väga häirib, on see, et ei mõelda looduse peale. Empaatiavõime pole ainult inimeste vahel, empaatiavõime peaks olema ka loodusele mõeldes. Ma olen Tartu Ülikooli bioloogia haridusega, tegin majanduskraadi otsa ja olen õppinud ka kliimateadust, aga meile ei õpetatud ökosüsteemi kohta kunagi, et kui ühel liigil läheb väga hästi, siis see tähendab, et kogu süsteemil läheb hästi.
Kui me rääkisime, kuidas saab niimoodi olla, et me tahame teatud asju kasutada, aga ei taha neid siin toota, see ei mõju hästi meie majandusele ning kui ei mõju hästi majandusele, mõjub see lõpuks halvasti igale kodanikule. See, kui me viime korstnad silma alt ära, ei tee meid kuidagi paremaks. Kuidas te suhtute nendesse, kes räägivad tasaarengust?
Eelkõige kliimapoliitika, aga paljuski ka keskkonnapoliitika on majanduspoliitika. Kogu selle poliitika elluviimine on majanduse ümberkujundamine, uute tehnoloogiate kasutusele võtmine, ettevõtete ühest teise kohast viimine – see kõik nõuab raha, seda ei saa tasuta teha.
Tasaarengu idee iseenesest on väga idealistlik. See tähendab, et majandus on jõudnud teatud tasemele, kus kõik on hästi, selline ideaal. Teoreetiliselt kõlab ta ju väga hästi, et me lihtsalt tarbime nii palju, kui meil vaja on, oleme tasakaalupunktis.
Kui me tahame liikuda ühest majandussüsteemist teise – Euroopa Liidu rohelepe ei ole pööre, lepe on see, mis on kokku lepitud, roheüleminek on protsess, nagu tööstusrevolutsioon, me liigume ühest majandusolukorrast teise – , siis see on väga kallis.
Me näeme seda juba ise, on kuulda tuuleparkide toetustest ja nii edasi, see on väga-väga kallis.
Kui majanduses ei ole raha ja ettevõtetel pole kasumit, siis milline oleks olukord, kui on tasaareng? Siis seda raha ju ei ole. Kui Eesti inimestel ja ettevõtetel ei lähe praegu nii hästi ja öelda veel, et kõik ongi hea, kuid sa pead minema üle uuele tehnoloogiale ning igal ettevõttel on vaja keskkonnaeksperti, siis kuskilt peab see raha ju tulema.
Kust see raha tuleb? Raha tuleb ainult siis, kui ettevõtted teenivad kasumit ja saavad tagasi investeerida. See ei tule kuskilt mujalt. Seepärast ma ütlen, et see pole reaalne. Ka teadustööd näitavad, et selleks ajaks, kui me tahame teha järgmist tööstusrevolutsiooni ning see pole ju ainult keskkonna oma, vaid süsinikuvabale majandusele üleminek ning kõrval ka digitaalne revolutsioon…
Mis neelab meeletult energiat.
Ja ka raha. Seega nii kaua, kui on see suur muutus käsil, ei ole võimalik minna üle tasaarengule. See on kõik väga keeruline praeguses…
Ideoloogiliselt laetud.
Jah.
Kas teie arvates saavad teadlased, teadusrühmad, instituudid ja ülikoolid täna sellist rahastust, et meil on õigus vaadata teadlaste poole ja küsida, kus on akud, mis lahendavad probleeme, kus on termotuumareaktorid, mis lahendavad probleeme ja viivad meid teistsugusele energiatootmisele ja nii edasi. Oleme justkui pannud väga palju vastutust uue tehnoloogilise revolutsiooni eest teadlastele, aga me ei näe lahendusi, me ei näe, et need kohe tuleksid.
Võib-olla läheksime tagasi tööstusrevolutsiooniaega.
Aastasse 1850?
Jah. Siis oli samamoodi, et olid uued tehnoloogiad, leiti sütt, tekkis tööjaotus, aga siis oli kogu selle asja jaoks väga palju aega, keegi eo öelnud, et aastaks 2030 või peab olema eesmärk täidetud, 2040. aastaks see eesmärk ja 2050. aastaks too eesmärk.
Igaüks võib arvutada, mitu aastat sinna jäänud on.
See on väga-väga lähedal. Meil on suur lootus, et me suudame seda teha tehnoloogiatega, aga meil on väga vähe aega nende tehnoloogiate arendamiseks. Hoolimata sellest, et Ameerika Ühendriikide president on praegu Trump, on meil salvestustehnoloogiate raha olemas, ka Saksamaal antakse palju raha inseneriteadusele, et neid asju arendada.
On suur lootus, et need tehnoloogiad on 2040. aastaks olemas. Ka Eestil on riigikogu ühes seisukohas kirjas, et me oleme nõus 2040. aasta eesmärgiga vaid juhul, kui tehnoloogiad on olemas.
Kuid meil on väga vähe aega. Salvestustehnoloogia on see, mida on kõige rohkem vaja. See on jälelgi majandusprobleem.
Ta on ka reaalne probleem, sest elektriautode masskasutus seisab väga paljuski nende akude tööea maksumuse ja kõikide nende asjade taga, pluss asjaolu, mis nüüd Hollandis välja tuli, et lõpuks seisab see ka elektrivõrgu taga, mida tuleb hoopis teistsuguseks ehitama hakata ning mis küsib jälle raha.
Jah, see on majandusprobleem. Ka probleem teadusele, sest oleks vaja rohkem katsetada, rohkem lubada teadlastel läbi kukkuda ja uuesti proovida, et ei oleks häbi, see on okei.
Mis on Eesti nii-öelda Nokia, mis paneks Eesti majanduse uuesti käima? Äkki mõelda sellele, et me suudaks arendada mingi tehnoloogia. Meil on väga tublid teadlased, aga kui võrrelda, millist raha suudab Ameerika Ühendriigid või Hiina teadusesse panna…
Mis on Eestil kindlasti puudu tehnoloogiliselt? Meil on puudu elektri salvestamine suvest talve, akuparkide tegemine on tore, aga nad katavad väga lühiajaliselt seda ebabilanssi. Vesisalvesti on tore, aga akuparkidega tekitame me teise probleemi, nagu ka elektriautodega, sest need on kriitilised mineraalid ja nende kaevandamine on tihtipeale äärmiselt saastav ja mõjub väga halvasti kolmandatele riikidele.
Lisaks mida keegi ei osanud ette näha, võib-olla mõned oskasid, aga Hiina on saavutanud kontrolli üheksakümne viie protsendi kriitiliste mineraalide üle ja siis mängib, võib öelda, jõuluvana, et kui tahan, annan teile, kui ei taha, krutin hinda ning ta kasutab seda praeguses keerulises geopoliitilises olukorras ära. Meil on keeruline. Eestis neid küll natuke on.
Aga mitte sellises mahus.
Jah, mitte sellises mahus. On ka Saudi-Araabias, aga Saudi-Araabias tehti lepingud nende kaevandamiseks, üllatus-üllatus, Venemaaga, Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga.
Reedene intervjuu: Annela Anger-Kraavi Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Oleme saanud suhteliselt masendava pildi sellest, mis kliimaga toimub. Teame, et kliimamuutused leiavad aset. Oleme saanud ka teiepoolse hinnangu, et meil on liiga palju ideoloogilist aktivismi Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi tasemel, rääkimata Eesti ametnikest ja poliitikutest, kes on võtnud meile kohustusi, mida me ei suuda täita.
Samal ajal jätkab kliima muutumist. Kui me oleme oma tegevustega kliimat viimased viissada aastat mõjutanud, siis ilmselgelt ei pööra me muutust päevadega tagasi.
Mida saab tavaline keskmine inimene teha? Näiteks Õismäel korteris elav neljaliikmeline perekond, kel on kümme aastat vana diiselauto. Kust nad saaksid kokku hoida? Näiteks peale selle, et makaronide ja hakkliha asemel süüa ainult makarone.
Võib-olla alustaks ikkagi sellest, mida oleks vaja, et Eestis oleks kliimapoliitika vähem ideoloogiline. On vaja teadmisi, see hakkab koolidest, rohkem rääkimist, mis siis, et see tundub kordamisena. See probleem on päris, see eksisteerib päriselt.
Mingid inimesed on hüsteerias, teised on hakanud vastujõuna seda täielikult eitama ja kõige suurem osa on tõenäoliselt kahe lõkke vahel ja äärmiselt nõutud.
Riigiametnike ja poliitikute puhul on seda võimekust suhteliselt vähe võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega. Vaja on teaduspõhisust, et saada aru teadusest, vaja on teadlastega päriselt suhtlemist, nendega, kes tegelevad kliimamuutustega. On vaja arutelusid, mitte näilisi, vaid sisulisi.
Meil on läbirääkimisvõimekus suhteliselt madal, olen olnud viisteist aastat mitte Eesti riigi meeskonnas, vadi kliimakonventsioonis Euroopa Liidu eest läbi rääkimas ning kui võrrelda teiste riikide võimekust ja seda, kui palju kaasatakse teadlasi, et see oleks teaduspõhine, tasakaalus, siis Eestis seda ei ole. On lihtne minna kohale ja öelda lihtsalt jah. Vaja on võimekust, kuidas luua suhteid, kuidas neid hoida, kuidas leida liitlasi, mis on üldse oluline – seda oskust on Eestil vähe ja ega seda õpetata ka.
Kuid meil ju siiski kuulatakse teadlasi. Bioloogid ja ökoloogid saavad palju sõna, väga tõhus osa tervest Eestist on looduskaitse all.
Looduskaitse ja looduse seisukorra poolest on Eesti üks parimaid maailmas. Aga kuulatakse ainult üht tüüpi teadlasi. Puudub arutelu, kus saaksid sõna ka teiste erialade inimesed. Siis leiaksime tasakaalupunkti ja panna kokku teadmised, mis on parim Eesti riigile, inimestele, ettevõtetele ja ka loodusele. Ka Draghi raportis on kirjas, et peab olema tasakaal.
Tulles tagasi selle juurde, mida saab inimene ise teha – Eesti inimesed on uskumatult tublid. Osaliselt tuleb selle eest tänada rasket majanduslikku olukorda ja kõrget elektrihinda.
Vaene olla on väga roheline.
Vaene olla on suhteliselt roheline jah, jalajälg on ikkagi väike, meil on elektril suur jalajälg, kuna on põlevkivielekter. Meil on ajalooliselt inimese kohta keskmiselt ühed kõrgemad süsinikdioksiidiga emissioonid. Aga võtame tavalise maainimese, kes kütab maja puiduga, käib poes jalgrattaga, võtab söögi oma aiast, ei raiska toitu – kui on rohkem kurki, läheb see hapendamiseks. See kõik on ju väga loodussõbralik, oleme ausad. Võrreldes paljude teiste arenenud riikidega, on Eesti inimene väga tubli.
Aastaid tagasi oli Novaatoris artikkel, kus ma andsin seitse soovitust, mida igaüks teha saab. Ehk kõik saavad küll natuke teha ja palju natukesi kokku annab suure mõju.
Kas probleemi lahenduse juur on üldse tavainimese tasemel? Kui meil on see mainitud neljaliikmeline perekond, kes elab kortermajas, kus on keskküte, neil on kasutatud, kuid töökorras auto, nad ei saa kogu aeg puhkama lennata – nagu me teame, annab kolmandiku (faktiparandus allolevas vastuses – toim.) maailma süsiniku jalajäljest lennundus –, nad sorteerivad prügi, käivad metsas marjul, teevad moosi. Kõik on nagu hästi, nad on tublid, aga lahendus ei ole nende tasemel, selleks on professionaalid: head ametnikud, teadlased, poliitikud. Viimaste tasemel ei ole paanika ja hüsteeria külvamine põhjendatud, aga seda tehakse tõenäoliselt sellepärast, et keegi teenib selle pealt või pole nendel inimestel häid mõtteid eha lahendusi, mida arutada.
Lisaks võib öelda, et nii on lihtsam, sest arutelud on keerulised ja aruteludes tekib vastuolusid.
Parandan fakti, et kolm protsenti maailma emissioonidest on lennundusest, mitte kolmandik.
Lahenduste koos leidmine on võimalik. See ei pea olema tavainimese mure, inimene teeb seda, mida ta saab teha – paneb pesumasina tööle, kui elekter on odav ning kustutab tuled, kui ta seal ruumis pole ja nii edasi.
Aga see pole ainult see. Vähemalt demokraatlikus riigis on inimesel veel üks relv – see on tema hääl. Tuleb valida neid, kes otsivad õiget lahendust, neid, kes otsivad tasakaalu, see on see, mida inimene tõesti teha saab. Valida inimesi, kes seisavad puhaste tehnoloogiate eest, aga niimoodi, et see ei kahjusta inimest ega majandust.
Euroopa Liidus on olemas selline asi nagu õiglase ülemineku platvorm. On täiesti teadvustatud, et osa inimestest ja ettevõtetest jäävad rataste vahele ning seal on mõte, kuidas neid aidata, kuidas mitmekesistada majandust.
Võtame Ida-Virumaa, seal on õiglase ülemineku raha küll läinud paljudesse huvitavatesse asjadesse, küll mitte halbadesse, näiteks kirveviskamise võistlused, aga on läinud ka ettevõtetesse. Eriti keeruline on olukord endise nõukogude liidu riikides, kus on regioonid, kus on ühetaoline majandus nagu Ida-Virumaal. See ei ole mitmekesistunud ja seal on suuremad ebavõrdsuse probleemid kui mujal, töötus suurem kui mujal. Eestis on seal veel muukeelne rahvastik, mis lisab veel oma keerulise külje.
Need probleemid on teadvustatud ning teaduskirjandus ütleb selgelt, et kui inimestega ei arvestata, usaldust ei ole, koostööd ei tehta, siis on väga raske viia ellu igasugust kliimamuutuste poliitikat. Need on need, mis need võimaldaks, aga minu arvates on need Eestis puudu. Ei kuulata. Kui sa lähed rääkima, siis öeldakse, et ära räägi, ole tasa, me ei suhtle sinuga, lõpetame sinuga lepingu või teenistussuhte ja ongi kõik.
Kas on mõni riik, keda te julgeksite Eestile eeskujuks tuua? Mina hakkasin Taani vastu huvi tundma, nad on paigaldanud tuuleparke 1987. aastast saadik ning see on väga reglementeeritud ja tihe protsess. Kas me Taani saaksime eeskujuks võtta?
Taani on väga tubli olnud, aga ega Taanil praegu hästi lähe.
Mis nende probleem on?
Riigiosalusega ettevõtted, kes tuuleparke püstitavad, nende suured projektid Ameerika Ühendriikide kaldavetes on seisma pandud. Nemad on jah sel alal olnud ühed pioneerid, nad on väga osavalt ümber kujundanud sadamaid ja endiseid naftatööstusega tegelevaid tööstusalasid meretuulega tegelevateks piirkondadeks või tööstusparkideks. Aga hetkel on neil keeruline. Taani on üks nendest riikidest, kel ka eriti metsa ei ole.
Hollandil on nii tuule- kui ka päikeseenergiat, kuid nad on hädas elektrivõrguga.
Euroopa Liidu suurematel riikidel on alati paremini läinud, sest jõuõlg on suurem. Vaatame väljapoole Euroopa Liidu. Näiteks Norra, kuigi nad toodavad naftat.
Ning maksab selle eest enda pöördeid.
Norra fikseeris elektrihinna inimestele selleks, et võimaldada üleminekut elektriautodele, iga teine müüdud auto Norras on elektriauto, elamutes ja korterites köetakse elektriga. Selleks oli vaja fikseerida elektrihind ja see vähendas ühendusi. Norral on lisaks veel hüdroenergia. Nii Inglismaa kui ka Rootsi poole läheb nüüd vähem. Kui tahta, siis saab seda inimeste kaitseks teha.
Arengumaadest on väga huvitav riik, mida tasuks vaadata ja mis on looduse poolt õnnistatud hüdroenergiaga, on Costa Rica. Sealne elektrisüsteem on sada protsenti taastuv. Kui sul on olemas hüdroenergia, siis see on õnnistus. Kui on väga kuiv, siis on teda vähe, aga ikkagi.
Meil on probleem, et öösel päike ei paista ja vahel pole ka tuult ning võrgu stabiliseerimise ja tasakaalu küsimused on keerulised. Costa Rica on riik, kellega ma olen ise suhelnud ja asja arutanud.
See, et me oleme kiirustavas liikumises, mis ei anna ühest küljest teadlastele piisavalt võimalusi, annab paraku liiga palju võimalusi fatalistidele ühes või teises ääres, kes ennustavad meile üht või teist lõppu.
Kas teie olete tuleviku suhtes optimistlik või väga pessimistlik? Saame me selle ülesandega hakkama, et me tõesti päriselt midagi vähendame, võib-olla mitte nii idealistlikus tempos, nagu mõned aktivistid eeldavad või on püüdnud kokku leppida, aga me saame siiski selle ülesandega hakkama.
Kliimamuutused on päris, seega kerge ei ole, aga mina usun, et klaas on pooltäis, mitte pooltühi. Kindlasti mõjud suurenevad, aga ühiskond on korduvalt näidanud, et kui tahetakse, siis suudetakse. Millised saavad olema kahjud, sõltub, kui kiiresti tegutsetakse, kuid selleks, et tegutseda, on vaja tugevat majandust. Seega on see väga keeruline küsimus.
Kas seda on võimalik teie hinnangul teha demokraatlikult?
Mittedemokraatlikes riikides on see palju lihtsam. Vaatame Hiinat, kui partei otsustab, et järv kaetakse päiksepaneelidega, siis on see paari nädala pärast tehtud.
Kui hästi see järvele mõjub?
See on partei otsus. Me oleme ühes sellises riigis elanud. Samas suurendab Hiina ka söeelektri tootmist. Nende elektrisüsteemi koguvõimsus on 2700 gigavatti, nad tahtsid (kaks aastat tagasi) kolmsada taastuvenergiana juurde teha, et ettevõtlus saaks arendada ja inimestel oleks piisavalt elektrit võimalikult odavalt ja nii edasi. Iga gigavatt taastuvenergiast tagati ühe gigavatiga söeenergiaga. Miks, sest sellises mahus salvestust ei ole, aga majandus peab arenema ning tehnoloogiaid on vaja arendada. Samas on seal taastuvenergia arenenud väga-väga kiiresti.
Elektriautosid on Pekingis visuaalselt kolmkümmend-nelikümmend protsenti. Seal on muidugi õhusaastuse probleem. Seega sellises riigis on tunduvalt kergem teha taolist poliitikat, aga see on käsumajandus, me elame teistsuguses majanduses.
Käsumajandusel on omad hinnad ja kui kõik pärast lahti lõigata, ei ole see nii ilus, nagu väljaspoole paistab.
Ega ta ole jah. Ma olen seal palju käinud, suhtlen ülikoolide, teadlastega ja valitsusega ja ütlen ausalt, et seal ma elada ei tahaks. Mul tekib seal õõvastav tunne, nagu oleks 1990. aastate eelne aeg või veel varasem.
Aitäh vestluse eest. Loodan, et me suutsime natuke lähemale tuua põhjendatud vajadust tegeleda kliimamuutuste kiiruse aeglustamisega, tagasi me seda pöörata ei saa. Aitäh ka rõhutamast, et kõigele vaatamata peame me arvestama ka inimestega ning pidama silmas loodust ennast.
Täpselt.
“Reedene intervjuu” on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.
Reedene intervjuu: Annela Anger-Kraavi Autor/allikas: Priit Mürk/ERR