Uuslavastus
VAT teatri “Tõusvad viiuldajad”
Lavastaja: Tanel Saar
Kunstnik: Pille Kose
Valgus- ja videokunstnik: Rommi Ruttas
Koreograaf: Hanna Maria Saar
Helilooja: Kristjan Kallas
Laval: Martin Mill (Ugala Teater), Luisa Lõhmus, Mait Joorits, Meelis Põdersoo, Margo Teder, Mio Iida ja Kristjan Kallas
Esietendus 11. septembril 2025 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis
Aeg elab hetkedes, mis tunduvad väiksed, aga jäävad kauaks
Priit Pärna stsenaariumil põhinevas müütiliste sugemetega füüsilise teatri lavastuses põrkuvad pehmelt jaapani keel, löökpillidesse rütmistatud liikumine, viiulihelid ning vähene, aga kandev vokaal. Lavale küllaltki minimalistliku kujundusega manatud Jaapani tänav laternaposti ning katuseplekkidega paotab oma vihmas sahisevat mantlihõlma, näidates elu kogu oma kurbmagusas traagikas. Kõik kordub, kõik kordub, ajatult, maailmaüleselt, perekeskis ja põlvkondades. Lavastuse toimumise ajal ja kohal pole kandakinnitavat ega midagi muutvat rolli, lugu on aegadeülene ning universaalne, mis jätab vaatajate jaoks otsad vabalt lahti, muutes tee isiklikuks samastumiseks, viibates kõikvõimalikuks mõtisklemiseks julgustavalt käega.
Kui loo keskmes olevad kaksikud Toshiro ja Akira oma ema Aiko veripunase rüü alt ilmavalgust näevad, jääb neile ema rusuva, ent pigem auväärse varna riputatud vereva rüü kõrvale alles vaid isa, kes oma karmivõitu viiulipoogna alt jälgib, kuidas alguses identsete pampudena ellu maandunud poisid elukaart mööda aina ülespoole veeredes ja kasvades aina enam iseloomu näitama hakkavad. Ka viiulimäng saab neil aina paremini selgeks.
Aeg liigestest on lahti
Mida selgemaks ja talutavamaks, viimaks isegi kauniks muutuvad kaksikute viiuliharjutused, seda enam peatub nende pilk neist tänavail mööduval rikkusel, millega neid elu õnnistanud polnud. Omavahel möödunud jõuka härra kaabut sikutades – kord leplikult ja rahulikult sellest koos kinni krabades, siis jälle raevukalt ahnuse deemoni all viskudes – tärkab plaan kukutada isa. Isa kukub, jääb kukkuma igavikku. Aeg peatub. Samal ajal läheb edasi. Salaja, tasakesi, paaniliselt, siis rahuneb.
VAT teatri “Tõusvad viiuldajad” Autor/allikas: Rebeca Parbus
Isaga seiskunud aja-alune elu liigub edasi, Akira hing õitseb tundliku loomeinimesena, Toshiro limpsib kurjuse läbi saavutatud jõukuse ning võimu mõrkjasmagusaid hullutavaid vilju. Ent midagi on ka lahku kasvanud vendadel ühist – nad armuvad samasse tüdrukusse. Teineteisele lähemale see neid muidugimõista ei vii, vastupidi, magusast neiust saab noorte meeste sõjakusest leekiv kiusatus. Neiust saab kiusatuse pakkuja, mustrite läbielaja, läbiv verev joon vendade kummaliseks kiskunud elus.
Tänavail kiirustavad inimesed, kes noori lahutavad, eksitavad, kokku satutavad – on selleks nemad või hoopis aeg ise, mis aeg-ajalt isa meelde tuletab? Katustel rabistab vihm ning tuure koguva loo jaotab abstraktsetesse poeetilist juhatust pakkuvatesse peatükkidesse Mio Iida, kes loeb katuste kohale kuvatud tekste ette jaapani keeles, lastes siis tegevustikul taas oma täiuslikkuseni paika seatud, puutumatult meant-to-be rütmis edasi mühiseda.
Ta kuulab mind, kui ma ei räägi
Lavastus on üles ehitatud füüsilisele teatrile ning kõikidele loomulikele tegevuse käigus tekkivatele helidele, millest on välja jäetud ainult rääkimine. Neiu (Luisa Lõhmus) pakub aga muusikalise maiuspalana laulu, jaapanikeelset versiooni ühest maailmakuulsast popphitist, mille äratundmise jätan siinkohal vaatajatele mälumängumõistatuseks.
Rütmistatud, läbitunnetatud – ja tahaks tekkinud aistingu põhjal öelda, et läbihingatud – loos toimub pidev rollide transformatsioon, räägime me siis näitlejatest või hoopis lavakujundusest. Sündmustekeerises kasutatakse iseenesestmõistetava loomulikkusega nii loksuvat ühistransporti, villa rõdu, telefoniputkat kui ka magamistuba, mis pole sugugi pantomiimilikult esikohal, vaid toetavad suurepäraselt “Tõusvate viiuldajate” lugu, mida ma julgeksin tõesti täiesti ajatuks tembeldada; oli mõnus, vaat et koduselt süllevõttev sõõm kogeda üle pika aja midagi kergelt müütilist ning muistendlikku, samas mõjumata kuidagi muinasjutulikult lääge või teesklevana.
See lugu räägib astudes, sirutudes, joostes, peatudes ning karjudes, armastades meie kõigi elust, ajast ja selle kavalalt – kas siis olukorra jaoks hea- või pahatahtlikult – naeratavast kulgemisest.