Tallinna Linnateatriga seoses meenuvad esimese asjana sinises kilepaberis Fazeri kompvekid. Nii mõnelgi korral on need läikinud vaheajal vastu külastuse tipphetke ja eluisu sümbolina, sest teater ise on pakkunud viimasel ajal vähe mälestusväärset, seilates suuresti uhke mineviku tuhmuvas säras.
Viimase tõeliselt tähelepanuväärse lavastuse leidmiseks tulebki mälus sobrada ligi kümne aasta taguses ajas. Toonane Diana Leesalu lavastatud Evelin Võigemasti tour de force «Inimesed, kohad ja asjad» on jäänud tallele ühena suurtest teatrielamustest. Olen liiga noor, et ulatuda tagasi 2000ndate alguse hiilgeaegadeni, küll aga mäletan veel viimast sellest ajast kavades püsinud hitti, Elmo Nüganeni võimsat vaatemängu «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4». Esietendus see 2006. aastal, «Inimesed…» 2016, viimast korda mängiti mõlemat viie aasta eest.