Viimase aasta-paariga on tehisarust – erisugustest digirobotitest – saanud veebiruumi paratamatus, aga raamat on ilmselt esimene suurem aken, mille kaudu hakkavad nad imbuma ka pärismaailma, kirjutas Kaspar Viilup arvamusloos.
Ühismeediast on saanud virtuaalne miiniväli. Tõsi, aeg-ajalt komistan tuttavatele reisipiltidele, õhkavatele kirjeldustele hiljutistest elamustest või ühiskonna kibedatele valupunktidele näpuga näitavatele arvamustele. Valdava enamuse moodustavad aga ebardlikud monstrum-reklaamtekstid, kitšilikud illustratsioonid või psühhedeelsed, reaalsuse ja illusiooni piiriga mängivad videoklipid, mille kõigi puhul on inimene jäänud selgelt tagaplaanile ning AI-le antud kätte jämedam ots. Mitu korda olen viimase kuu aja jooksul näinud vetsuaknast sisse hüppavat hirve või Londoni metroos sibavaid sadu rotte? Ei jõuagi enam kokku lugeda.
Lühikese ajaga on meil õnneks tekkinud juba vilumus sellel miiniväljal ringi hiilida, ajuti ilmselt küll varbaga piire kombates. Üldjuhul on veeb robotite käes ja meie lihtsalt tuhiseme sealt vaatlejana läbi. Aga kus siis on tõde? Mis on üldse tõde? Need küsimused on suuresti retoorilised – või siis määratult subjektiivsed –, aga surnud interneti diskussioonis nõustub ilmselt enamik meist, et raamatuga, selle füüsilise, kahe tugevama kaane vahele köidetud paberlehtede kogumikuga, on nullidest ja ühtedest koosnevatel deemonitel palju keerulisem manipuleerida. Aga kui kauaks?
Olen alati suhtunud teatava skepsisega neisse kirjandusspetsialistidesse, kes on soovinud asetada raamatu altarile ning anda sellele läbimatu pühalikkuse oreool. Noh, et raamatu lugemiseks tuleb ikkagi lips ette panna, kingad ära viksida ja sirge seljaga kirjutuslaua taga istuda, kindlasti ka vähemalt magistrikraad omandada, teistel tühipeadel pole üldse mõtet hakata oma pead vaevamagi. Vaikselt koitval uuel ajajärgul, kui reaalsusele annavad värvingut mitte ainult inimesed, vaid ka peenhäälestatud algoritmid, võib neid aga hakata nägema hoopis oraaklitena, kes on juba mõnda aega halba aimanud.
Sellest praegu ilmselt ei piisa, kui viia puhtakujuline inimkirjandus hoidlatesse varjule ja luua salajased pühakojad, kuhu wifi ei ulatu. Pigem tuleks inimesed iga päevaga üha kõledamalt virtuaaltühermaalt kiskuda tagasi analoogformaatide juurde, neile raamatud pihku anda ja õpetada tähelepanudefitsiidi ajastul suhtuma kriitiliselt ka sellesse kirjasõnasse, mis on välja trükitud ja kokku köidetud. Seejuures ei ürita ma väita, et inimesed oleksid lootusetud põmmpead: muidugi saab enamik meist aru, et koleda kaanepildiga pseudoteadusliku tellise ilmudes tasuks see paberihundis ribadeks lasta. Kahjuks on aga suurele osale inimestest kokkupuude kirjandusega liiga juhuslik selleks, et teosega kokku puutudes julgeksid nad selle kahtluse alla seada. See aeg pole ilmselt kaugel, kui skepsis või vähemalt oskus õigel hetkel kahelda muutub hädavajalikuks.
Nutikate (või oleks õigem nutikust imiteerivate?) programmide abil toodetud hingetu prahi väljatrükkimine on juba alanud. Üks Eesti juhtiv raamatupoekett annab praegugi välja odava hinnaga raamatusarja, mille esikaaned tekitavad mul iga kord külmavärinaid, sest mõjuvad õpikunäitena õõvaorust*. Või siis lastekirjandus, kus illustratsioone luuakse samuti tehisarulahenduste abil, sest nende abil saab teoseid luua kiiremini ning odavamalt. On isegi näiteid, kus nii pildid kui tekst on mõlemad genereeritud, mitte inimese loodud. Ka eestikeelsed tõlkerakendused on juba nii heal tasemel, et suvalise tarbekirjanduse – teisejärgulised krimiromaanid ja kerged naistekad – saab keelemudel niimoodi ära eestindatud, et väsinud peaga lugedes ei saagi aru, et midagi on valesti. Võib-olla jääb sealt poolkogemata meie kõnepruuki mõni konstruktsioon, mida keeles ei eksisteerigi …
Praegu on see kõik veel uus ja huvitav. Ka tegevkirjanikud katsetavad lahendustega ideede genereerimiseks ning on tõenäoliselt neidki, kellele saab genereeritud tekst omamoodi kunstivormiks. Tehisaru on tõepoolest samasugune töövahend nagu sulepea või klaviatuur, aga kui eelmainitud kaks nõuavad inimeselt pingutust, siis digikratid lubavad meil üha vabamalt tooli lösakile vajuda, rahulikult nina nokkida ja vaadata, kuidas sõnad ja laused, lõigud ja peatükid klotsidena iseenesest üksteise otsa istuvad. Selle peale kerkib tahes-tahtmata pinnale AI-kunsti diskussioonis korduvalt esitatud paradoks: kas ideaalis ei peaks robotid tegema meie eest hoopis neid asju, mis meile ei meeldi?
Kirjeldan siin seda kõike muidugi väga rasvase joonega ning tulevik on ilmselt kraadi võrra vähem düstoopiline, kuid mõttelise punktiiri saab kirjasõna ajalukku tõmmata küll. Pean silmas just seda, et kui seni on meile riiulitel vaadanud vastu raamatuseljad, mille varjus on tõelisi suurteoseid, keskpärast kraami ja talumatut saasta, siis on need ühel või teisel moel tegelenud alati inimesega. Ka juhul, kui räägivad hoopis millestki muust, sest autor on alati olnud keegi meie seast – käte ja jalgadega elusolend oma unistuste ja ambitsioonidega, sisemise põlemise ja kirega. Kõike seda oskab robot kindlasti veenvalt jäljendada, kuid sellisel juhul on inimesest saanud lihtsalt koodirida või hammasratas masinavärgis ning sellega leppimine – hoida käes millegi tehisliku loodud füüsilist raamatut – mõjub praegu ikka totaalse kosmosena. Ja loodetavasti see kosmoseks jääbki!
Mida siis seni peaks tegema? Lihtsalt lugege raamatuid, muutke need uuesti oma argielu osaks ning kinkige neid sihikindlalt ka inimestele, kes pole juba aastaid ühegi teose kaant avanud, sest äkki ta on väsinud järjekordsest kõhedast võlts-kassivideost ja tahab hakata tuge otsima kusagilt mujalt. Naudime siis kõik koos seda hästi lõhnavat ja krabisevat reaalsuse tugisammast – vähemalt nii kaua, kuni selles veel liiga palju kahtlema ei pea.
* Ingl uncanny valley. Tuttavlik, aga siiski vaevu tajutavalt ja kõhedust tekitavalt võõristavana mõjuv.