Chelsea mängijatel oli Tottenhami staadionil taas põhjust tähistada. Foto: Scanpix / John Walton / PA via AP

Chelsea jaoks on vähe kohti, kus neile meeldiks rohkem mängida kui Tottenhami kodustaadionil. Põhjus lihtne – seal aina võidetakse. Seekord jäädi peale 1:0, ent siniste mänguline ülekaal oli märksa suurem.

Kohtumine algas üsna omapärase vahejuhtumiga – Spursi noor poolkaitsja Lucas Bergvall sai palliga nii kõva hoobi vastu pead, et teda kontrollima saabunud Tottenhami arstid ei lubanud 19-aastasel rootslasel mängu jätkata. Bergvall ise protestis otsuse vastu küll häälekalt, ent peatreener Thomas Frank usaldas tohtreid ja saatis juba 7. minutil pingilt platsile Xavi Simonsi.

Omal moel osutus see vahetus Spursile lõpuks tagasilöögiks. Simons ja Micky van de Ven jäid oma karistusala nurga juures söödumänguga hätta, Moises Caicedo näppas palli vahelt ja söötis Joao Pedrole, kes avas skoori. Suvel Brightonist hangitud brasiillane lõpetas sellega päris pika põua, sest augustis kahes järjestikuses mängus skoori teinud ründaja oli pärast seda klubi ja koondise eest kümnes kohtumises kuivale jäänud.

Kuigi mängida jäi veel tubli tund, ei suutnudki Spurs oma ründemängu leida. Robert Sanchez pidi lõpuks tegema Chelsea väravas vaid ühe tõrje, sellal kui Guglielmo Vicario arvele kogunes neid tervelt kaheksa. Statistika põhjal oli Spursi xG näitaja ehk värava sünni tõenäosus vaid 0,05 ehk sisuliselt olematu. Põhja-Londoni klubi on sel hooajal suures hädas kodumängudega, sest liigas on neid seni peetud viis, aga võidetud ainult üks. Kaotatud on nii Bournemouthile, Aston Villale kui ka nüüd Chelseale, lisaks lepitud viiki ka tabeli punase laterna Wolverhamptoniga.

Liigatabelis jagatakse nüüd 17 punktiga kolmandat-neljandat kohta, vaid napilt parem väravate vahe jätab Spursi linnarivaalidest ettepoole. Chelseal oleks aga põhjust soovida, et nad saaksid Spursiga igal nädalal mängida. Nimelt on alates Tottenhami uue staadioni avamisest 2019. aasta aprillis võidetud seal koguni kuus mängu, rohkem kui keegi teine.