Aliis Aalmanni kohta ei saa öelda, et ta on niisugune kirjanik, kes tuli-nägi-võitis! Kuigi eesti kirjanduses on tal laureaaditiitleid küll jalaga segada: Betti Alveri debüüdiauhind, Gustav Suitsu luule- ja Tuglase novelliauhind ning 2025. aastal võitis ta ka Linnujämmi luulekonkursi. Ometigi ei ole ta jalaga-ukse-maha-lööja ja ilutulestiku tüüpi looja. Pigem vaikne, kuid intensiivne lõke, mille peal mõni metsa poole naine parasjagu uut nõiajooki segab.
Aalmann on kirjutanud tugeva järjekindlusega, pidevalt, kusjuures kirjutanud nii proosat kui ka luulet, ning kirjutanud end sedasi vägagi heale kohale. Temast räägitakse, temaga vesteldakse intervjuude tarvis, Viru keskuse bänneritele ja pöörlevatele ustele pannakse tema luulet teistele lugemiseks ja imetlemiseks. Rääkimata sellest, et äsja Loomingu Raamatukogus ilmunud tibukollase kaanega luulekogu “Pääsulinn” on üks ostetumaid luulekogusid üldse, troonimas Rahva Raamatu esikümneriiulil juba nädalaid, ning (!) sellele lisaks ja otsa on tal ilmunud ka neoonrohelise kaanega (oluline info need kaanevärvid!) esimene novellikogu “Kes aias”. Ning seda lausa kirjastuselt Hunt, kes on viimasel ajal üldse andnud välja väga head kraami (no tegelikult algusest peale)!
Naiste jätkuv renessanss
Alles kirjutasin siinsamas Sirbi veergudel Carolina Pihelga viimast raamatut “Ikka veel” arvustades, et meil on aset leidmas naiskirjanike renessanss. Tuleb tõdeda, et Aliis Aalmann on kahtlemata selle lopsakalt õitsema läinud taassünnipuu üks võimsamaid võrseid. Sedavõrd noore inimese nõudlikkus enese ja oma loomingu vastu äratab aukartust. Tegemist on omamoodi sümpaatse “uue vana tüdruku” kirjandusega: Aalmanni tekstid on korraga värsked ning vanamoelised, midagi tuntavalt old-school’ilikku on nende stiilis. Näiteks ei kasutata siin peaaegu üldse slängi, tekstid on lüürilised ning teatud sõnade kasutamine mõjub kohati vaata et anakronistlikult, seda küll üldse mitte halvas mõttes! Aalmanni kirjanduslik haare meenutab mulle kohati Lilli Luugi maailmaloomet (ning taset): see on raskepärane, lopsakas, detailselt loodust-loodut kirjeldav, veidi tume ja rusuv, kuid ometigi on lugejal sellega lihtne samastuda. Tegemist on väga nauditava küpse kirjandusega, küpse kirjanikuga.
Tõsi, Aalmanni eelmiste luulekogudega võrreldes on “Pääsulinn” tsipa tänapäevasem ning seega ka ligipääsetavam. Kui eelmistes oli veel eelmise sajandi hõngu keskmisest rohkemgi tunda, siis tibukollase kaanega korpuse tekstide taga aimub juba n-ö luuletamisse ja luuletajaks olemisse lõdvestunud olekut-kirjutamislusti. On tunda, et Aalmanni kirjanikuhaare on siin pehmem, ennast usaldavam. Ning tõepoolest, kui inimene on juba nii palju võitnud, võiks ju korraks lubada endale va lõdvestumist luulesse küll: lasta esimesel real end kuhugi ära kanda, teadmata, kuhu sängi, voolu või hoopiski tuleriidale see lõpuks viib. Luuletajale pole vahest midagi magusamat kui teda ennastki üllatav kujund – “Pääsulinnas” on seda autori eneseüllatamise ootamatust tunda. Aalmanni luuletused sarnanevad paljuski Triin Paja omadega: nendegi lüürikas on ürgset keelejõudu, selle loitsivat lätet, pärimusliku põimumist tänapäevaga. Kuid Aalmann on mõneti “tumedam” ja kohati ehk mürgisemgi ning suurema realismitaotlusega: “miks nii noor inimene / nii kuri nii mõru / nii // kas sa päikest ei näegi / raskelt ehitatud võlvil / marraskil käed / kandmas tulevikku” (lk 36); “küll sa kuuled mu hõõgumist / tuleriidaootuses / kui muutun nõiaks / siin võrus polegi teha muud / kui proovida helendada / suurlinnatulede moodi .. kui olla nõid / püha viha toitja” (lk 17).
Tõsi, see mürk on (öko)mahe, niisugune, mis võtab mõneks hetkeks ehk pea pööritama, kuid ometigi ei tapa, mis sest, et mõjub aeglaselt. Sellest ka need kogust kogusse korduvad motiivid, kordused, manamised, luule kui omamoodi tõrjemaagia aina tõpralikumalt toimiva ühiskonna vastu. Kui autoril jääb oma häälest muutuste esilekutsumiseks vahel vajaka, võetakse appi kauged esivanemate-esiemade hääled maailma korralekutsumiseks-parendamiseks. Sest Aalmann on ikkagi omamoodi just see – maailmaparendaja: “nõuan kirjalikku giljotiini / et pilvelõhkujad vajuksid veidi küüru / ja taevas paistaks selgemalt // tahan avalikku häbiposti / olgu see või püha puu jalamil / mäletate see oli pärn” (lk 54).
Jah, Aalmanni luule ei ole otseselt poliitiline ning ühiskonnakriitikagi on ses rohkem impressionistlik kui ekspressiivne, kuid autorimina seisab kindlalt hooliva, elusa ning jätkusuutlikult toimiva ühiskonna eest ja nimel. Sellest ka kõik need luuletusest luuletusse korduvad linnud-loomad-puud-pilved-muld-jõed-järved jne. Mitmes luuletuses põimub autorimina mitteinimesega/mitteinimsusega, nii et vahel ei saagi enam aru, kas parasjagu kõneleb inimene või mõni muu olend, aga tegelikult väga vahet polegi. Räägibki loodu(s). Inimene on kõigest üks selle väike mutrike.
Paljutõotav rammus proosa
Aliis Aalmanni esimene proosaraamat ei jää teostuselt luulekogude kvaliteedile sugugi maha. Võib lausa öelda, et on isegi parem! Või noh, siinkirjutajale imponeerib Aalmanni proosa kohati rohkem kui luule – selles näidatakse niisugust klassi, mida oodanuks jällegi ehk vanematelt kirjutajatelt, aga mitte alles 29aastaselt tegijalt. “Kes aias” pole küll teab mis pikk ja mahukas raamat, aga selle lugemine võtab omajagu aega, sest säändsed tekstid lihtsalt ei luba endale kiirustades läheneda ega end pealiskaudselt lugeda. Ei saa küll öelda, et need ei ole ligipääsetavad – näiteks autori keelekasutus on proosas lakoonilisem kui luules, lausedki pole teab mis pikad –, ent iga lugu on üles ehitatud nii keerukalt keerdu, et lugejal pole võimalik seda ühe ropsuga alla neelata.
Novell “Poistega ei mängi” on viimaste aastate üks tugevamaid üldse, mida siinmail on kirjutatud ja mida ma lugenud olen. Peale keele ning õigesti valitud tempo teeb selle meisterlikuks ka oskuslik narratiivi ülesehitus. Aalmann küll ei kirjuta krimikirjandust, ometigi saab nii seda novelli kui ka mõndagi teist lugeda peaaegu nagu põnevikku. Autor oskab lihtsate vahenditega pinget kruvida ja et seda tehakse just nimelt “lihtsate” vahenditega, näitabki teose meisterlikkust. Iga novelli ja jutustuse puänt on tõesti ettearvamatu. Ei saa öelda, et jutustataks teab mis väga põnevatest sündmustest: klassikaline ääremaa melanhoolia, üksindus, tüdrukute suureks kasvamise pained, sõprus, poisid, armumised, luhtumised, lein ja sellest ülesaamise raskused. Kuid asi polegi niivõrd teemades või temaatikas, kuivõrd selles, kuidas need teemad kirjanduslikku vormi on laotud-voolitud. Näiteks Tuglase auhinna saanud novellis “Mina ei käinud siis veel koolis” räägitakse lähedase surmast ja selle tingitud kaotusvalust – kuna novell on üles ehitatud maagilise realismi klotsidest, saab lugeja alles lõpus aru, et tegemist pole ühe lapse kujutlusvõime kujustamise (õnnestunud) katsega, vaid lugejale on samm-sammult maalitud ühe alles areneva inimese hakkamasaamine venna kaotusega. Valitud jutustamisvahendite kaudu jõuab lapse kujutatud lein lugejale omamoodi lähemalegi, kui seda oleks suutnud ehk pelgalt realistlikus võtmes-kastmes jutustatud lugu.
See viib mind mu järgmise hüpoteesini: ma arvan ja loodan, et Aalmann võib-olla kirjutabki meile varsti selle kaua oodatud uue suurromaani, sest tema n-ö tööriistakast näib olevat head ja paremat kraami lausa pungil. Isegi kui ei kirjuta järgmist suurt eesti romaani, kirjutab lihtsalt ühe, kaks, kolm, viis väga head romaani – see on kindel! Lihtsalt kadedaks ajab, kui andekad autorid on peale kasvamas! Mida ma ehk soovitada tahan: Aliis, luba endale veel rohkem kirjandusse n-ö lõdvestuda. Eksperimenteeri! Mine sinna, kus sa veel käinud pole, julge eksida, julge eksida rajult! Keera ära sinna, kuhu head tüdrukud kunagi ei julge minna, sinna, kus öösiti nõiad kogunevad, libahundid lapsi hirmutavad ja kurjad kurvad neiud värdjatele mürki segavad. Ma arvan, et neid radu sa juba tunnedki, aga ma soovitan seal pimeduses korraks ka päriselt ära käia … Usalda ennast veel rohkem.
Lugejale aga lõpetuseks ühed kaunimad read, mida viimasel ajal eesti luules lugenud olen: “praegu oled veel elus / praegu saad konnata mahajäetud hoovides / uidata vanades tehasehooneis .. praegu oled elus / väljaspool aega ja ruumi / võitmatu ja igikestev” (lk 49); “maasikad õitsevad järgmise katastroofini ja võibolla natuke / ka pärast” (lk 27).
Jah, maasikad õitsevad järgmise katastroofini. Nagu ka kõik need tegijad naistest kirjanikud siinse võimsa kirjandusliku renessansi maastikul. Ja võib-olla ka pärast katastroofi. Kindlasti ka pärast. Ja kindlasti ka selle kestel, nüüdsest ja alati. Igavesti.