Ökoloogilise kirjaoskuse puudumine toob meile elukeskkonna, mida nende kasinate teadmistega väärime. Foto: Shutterstock
Tahtsin sedapuhku millestki toredast kirjutada, kuid leian end hoopis murepilvedest. Selleni on mind viinud mõned hiljutised märkamised kodumaises uudisvoos. Mõistagi puudutab märgatu minu puhul ikka Eestimaa loodust ja tema tulevikku.
Appi, uputab!
Juba kevadel hakkas Soomaal, täpsemalt Kikeperas, podisema üks „pada“. Mitme kuu vältel ilmus põhiliselt metsandustaustaga inimeste sulest arvamuslugusid, kus räägiti Kliimaministeeriumi plaanist uputada Kikepera metsad ja tõsta sellega läbimõtlematult üleujutuste riski Saarde vallas. Lisaks jäi nendest arvamuslugudest kõlama, et mets on meie ühine rikkus ja vara, mille uputamine oleks tohutu raiskamine (kui palju raha selle kõige eest saaks?).