30. oktoobri varahommikul juhtus Tartus Kastani tänaval liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku elektritõukeratas ja kaubik. Elektritõukeratast juhtis 29-aastane Ankur, kes õppis Tartu ülikoolis doktorantuuris ja töötas materjaliteaduse nooremteadurina. Ankur hukkus sündmuskohal − oma siinsel kodutänaval. Arvatavasti oli ta tol saatuslikul varahommikul kella poole seitsme ajal sõitmas laborisse tööle.
Hingedepäeval põlesid õnnetuskoha juures küünlad. Foto: Erakogu
Hingedepäeva lõunal kogunesid tantsuklubi Tango hämarasse saali traagiliselt hukkunud Ankuri töökaaslased ülikoolist ja sõbrad ning teised kohaliku India kogukonna liikmed. Vahetult enne kella kahte päeval, mil mälestusüritus algas, tuli korra pilve tagant ka päike välja. Ankuri loomus oli tema sõprade sõnul samuti päikeseline − kõik, kes teda tundsid, iseloomustavad meest rõõmsameelse ja naerusuisena.
Ankur sügise alguses toimunud koosviibimisel. Foto: Erakogu
Kui vaid kuu aega tagasi tähistati siinsamas tantsuklubi Tango saalis olulist India püha Navaratri-d, mille puhul koos rõõmsalt tantsiti ja hea-paremaga ühiselt laud kaeti, siis nüüd oli lava kaetud küünaldega ja seinal ühe kogukonnaliikme − Ankuri − pilt.
Koosviibimine algas kaheminutilise leinaseisakuga. Seejärel said sõna Ankuri töökaaslased ja sõbrad. Üks tema kolleeg meenutas, et kaks päeva enne saatuslikku õnnetust olid nad käinud koos Ankuriga Riias sealsetel kolleegidel külas. «Ankur tuli Eestisse juba suvel, kuigi semester algas septembris. Tal oli väga suur tahe Eestisse tulla − siia pimedasse maailma nurka oma kodumaalt, kus paistis alati päike,» rääkis kolleeg. Tartu Ülikooli tulekuks pidi Ankur läbima väga range sõela. Ta oli üks parimaid kandidaate ja täitis kõik nõuded. «Kolmapäeval, 29. oktoobril tõi ta laborisse India maiustusi ja jagas neid meiega. Me igatseme teda ega unusta teda iialgi,» ütleb töökaaslane. «Ta oli väga andekas, paljutõotav teadlane,» lisab ta. «Puhaku tema hing rahus!»
«Oleme siia kogunenud kogukonnana − Tartu elanikena. Üks linna ülesannetest on oma elanike eest hoolitseda ja tagada nende turvalisus. Pean tunnistama, et selles oleme me ebaõnnestunud. Me oleme ebaõnnestunud, kuna üks meie linna tõukerattur pole enam elus,» räägib Eesti-India Ühingu auliige, Veeriku Seltsi asutajaliige ja Kastre valla kultuurispetsialist Piret Maasik. «See on väga raske olukord. Minu südamlik kaastunne kõigile teile. Pidagem meeles, kui habras on elu. Toetagem üksteist. Helistage oma vanematele, sõpradele, leppige ära oma rivaalidega, sest homset ei pruugi enam tulla,» ütleb ta.
Ankurist jäävad maha ema, isa, vanem vend, sugulased ja sõbrad Indias.