Asetleidnu on hirmutav just sellest vaatenurgast, et meil pole tõtt-öelda aimugi, kui tihti selliseid juhtumeid esineb. Samuti pole meil aimu, kui paljud sellised juhtumid on süütud, kui paljud pealtnäha süütud ning kui paljud paneksid juba tõsiselt kukalt kratsima, kui neist teada saaksime.
Kõnealuse juhtumi juures oli päris palju tavatuid asjaolusid. Komisjoni alaline esimees andis juhtimise üle aseesimehele, kes oli veidi kogenematu. Toetuste määramine oli miskipärast erandkorras kimpu kokku seotud. Sekretär andis asjaosalistele vale nõu. Huvide konflikti küsimuses mindi kergema vastupanu teed, küllap mõeldes: “No mis vahet seal on, kas ma kõnnin toast välja” või: “Nagunii on asi ette otsustatud.” Konkurentsi määratavale tillukestele summadele ju polnud. Asjaosalistel oli, tundub, vägagi ükskõik sellest, mis toimub ja kas protseduuri järgitakse korrektselt.