Eplik tõdes, et ansambel Koer sündis vahendina, millega Claire’s Birthday kõrvalt auru välja lasta. “Oleme alati olnud Eesti pungi suured fännid ja kui me kunagi pidu panime, siis Eesti muusikast läks ikka üks hetk peale J.M.K.E “Jäneste invasioon”, kus on üsna sarnases stiilis tekstid, või siis Psychoterrori “Viva La Revolution”. Need olid meie põhikassetid ja tahtsime ise ka midagi sarnast teha. Nii et mingis mõttes on ansambel Koer lihtsalt fännikunst,” rääkis Eplik bändi sünnist.
“Aga seal oli juures ka aspekt, et see oli esimene kord, kui mina avalikult eesti keeles kirjutasin. Enne seda oli kogu minu looming ingliskeelne, kuigi Jaan (Pehk) oskas eesti keeles kirjutada juba enne mind. Just sellise muusikaga välja tulemine võttis eesti keelele ümber lülitumise pinge maha. Sellest ajast ongi minu muusika eestikeelne ja ma ise tunnen, et Koera ainuke album on esimene minu enda plaat, mida ma hea meelega kuulan ja mille üle ma olen uhke,” lisas ta.
Bändi trummar Margus Tohver ütles kunagi, et ansambel Koer teeb kolm albumit ja läheb siis suure skandaaliga laiali. “Selline mõte oli küll alguses, et see niimoodi kiiresti käib, aga kuidagi teistmoodi on asjad läinud. Plaatide vahed on lihtsalt natukene suuremad. 21 aastat tagasi tuli esimene, nüüd tuleb teine ja võib-olla kümne aasta pärast tuleb siis see kolmas,” sõnas Tohver.
“Ega meil pärast seda Eurovisiooni väga palju kontserte ei olnud ja Koeraga võtsime vastu kõik, mis saime. Claire’s Birthday lõpuperioodil oli meil üks väga tore Jõgeva kontsert, kus pidime mängima kolm osa, aga meil oli ainult kahe jagu materjali. Kolmanda tegimegi Koerana. Siis kogu Jõgeva linna rahvas, eesotsas linnapea ja kõigi lastega hüppasid kaasa ja fännasid. Siis saime aru, et siin on midagi,” lisas Eplik.
Epliku sõnul jäädi alguses ühe plaadi juurde pidama, sest bändi muusika läks järjest pehmemaks, aga tekstid aina karmimaks. “See ei toimunud enam kokku, kõlas mingist hetkest nagu roppus roppuse pärast. Esimesel plaadil on kõik rumalused põhjendatud, nad kõik kandsid mingisugust sõnumist. Aga teise plaadi peal tundus, et see kõik on punnitatud ja ei ole enam nii põhjendatud,” selgitas Eplik.
“Tol ajal oli ka Eesti elu teistsugune, avalikus ruumis liikumine ja see, mida sa seal kuulsid, oli ka teistsugune. See oli karm aeg. Pärast Eurovisiooni oli minul ka isiklike kokkupuuteid n-ö jõmmidega. Kuna mina suurem löömamees ei ole, siis selle frustratsiooni pani Koera ja nendesse lugudesse,” lisas ta.
Albumi “Pure” valmimise juures oli oluline roll ka Ken Saani ja Rain Tolgi filmil “Vali kord”. “Neil oli vaja sinna paari lugu, nad olid Koeraga kursis ja tellisid need meilt. Siis hakkasimegi salvestama,” märkis Eplik.
“Teine põhjus laialiminemiseks oli see, et me unistasime, et pärast mõnda Koera kontserti võiksid tekkida rahutused ja kui see lõpuks juhtus, siis Koer oli oma eesmärgi täitnud,” muigas Eplik.
“See kontsert, mis jäi Koera eelviimaseks, toimus ühes anonüümseks jääda sooviva rahvamaja tuluõhtul. Seal oli peamiselt linnast kohale sõitnud publik, aga oli ka kohalikku külapublikut. See külapublik ei võtnud meie sõnumit väga hästi vastu, sest meil olid seal laulud Ford Sierradest, “BMW ja NBA” ja “Mulle meeldib kakelda”. Suur osa kohalikust rahvast ei osanud sellesse eneseirooniaga suhtuda. Ühel hetkel nad kadusid ja kuna mina olin tol ajal täiskarsklane, olin ka roolis sel päeval, siis ma kohe aimasin, et need tüübid korjavad mingid väed kokku ja tulevad tagasi,” jutustas ta.
“Aga keegi mind ei uskunud, kõik tahtsid peole jääda, sest see oli üliraju pidu. Kuni lõpuks ühele meie sõbrale löödi jalaga näkku ja siis meil õnnestus kõigil minu Ford Mondeoga sündmuspaigalt põgeneda. Väidetavalt peksti hiljem sisse kõik selle rahvamaja aknad ja korraldajad pidid ennast barrikeerima ainsasse akendeta ruumi, otsima seal mobiililevi, et Võrust politsei kutsuda. Ühest kaubikust oli väheks jäänud, et inimesi rahunema viia,” nentis Eplik.
Bändi suurim hitt on “Maiu on piimaauto”. “See on selline leidhitt, sest sel päeval, kui me selle loo kirjutasime, jõudis Jaan natukene hiljem proovi ja meil oli uus lauluidee, mille nimi on “Õpime lugema”. Minu tekst sellele loole oli: “A, B, C, D, E…”. Aga Jaan tuli vist hilisema rongiga ja Kohila raudteejaama ooteruumi seinalt on see pruuni vildika ja väriseva käega kirjutatud tekst leitud,” meenutas Eplik.
“Tore on see, et aastaid hiljem oleme Kohilas pärast ühte kontserti kohtunud nii selle poisiga, kes omal ajal suure südamevärinaga selle kauni tõe sinna seinale kirjutas, ja mõned aastad tagasi, kui Kapa festivalil esitasime Claire’s Birthday lugusid, tuli lava taha meiega kohtuma ka Maiu ise. Meil õnnestus Jaaniga isegi temaga pilti teha, aga tema identiteedi hoiame muidugi saladuses,” lisas Eplik.
“Hommik Anuga” on ETV eetris pühapäeval, 21. septembril kell 10.00.