Eesti raamatu aastal heidavad eri valdkondades tegutsevad inimesed ERR-i kultuuriportaalis pilgu teostele, mis on nende elu muutnud. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anu Kell arutleb ühe teose asemel hoopis raamatutest ja lugemisest laiemalt.
Ilmselt on kõik inimesed mingis vanuses mõtisklenud selle üle, kelleks nad tahavad saada või millega elus edaspidi tegelema hakkavad. Minu jaoks pole selliseid küsimusi kunagi eksisteerinud. Ma olen alati kindlalt teadnud ja tahtnud ainult ühte – et minust saaks haritlane, mis alal, polnud kunagi väga oluline. Muidugi oli sellise mõtteviisi kujunemises suur roll vanematekodul ja sugulastel – meie perekonnas polnud ühtegi kõrghariduseta isikut ja õppimine ning lugemine oli ainuvõimalik elustiil.
Meie kodus on raamatud alati au sees olnud. Minu lapsepõlve pole tumestanud sõjasündmused, seetõttu on mu vanematekodu õnnelikult alles ja terveid seinu täitvad raamaturiiulid räägivad meie pere lugemiseelistustest siiani. Samasugused kaugustesse suunduvad riiuliread palistavad ka minu kodu seinaääri ja kui ma peaksin elus millestki loobuma, siis raamatutest ja lugemisest ma kindlasti loobuda ei suudaks.
Ja kuidas üldse on võimalik lugemist mitte armastada?! Arvan, et raamatutega peab kokku kasvama juba varasest lapsepõlvest alates, et inimene oskaks lugemisest naudingut üles leida. Mudilased, kellele vanemad on jutte lugenud juba varasest east, võtavad ka ise veidi suuremaks saades raamatu kätte. Selles võlumaailmas on ju nii palju huvitavat ja fantaasiarikast. See on ilmselt taltsutamine, nagu õpetas rebane väikesele printsile – raamatud on lugeja taltsutanud. Ja kui inimene on õppinud sellest tegevusest hoolima, ei kaota ta huvi kirjanduse vastu iialgi. Ning lapsest, kes loeb, kasvab inimene, kes mõtleb.
Raamatutest omandatud käitumismaneerid ja huvitavad mõtlemismallid on väärtuslik eeskuju igapäevaste käitumisharjumuste kujundamisel. Armastan väga vene ja prantsuse kirjandust, seda tõeliselt vaimset osa; suunan ka oma õpilaste lugemisvalikuid nendest lähtudes. Mõnikord unistan elust romantismiaegsel Vene- või Prantsusmaal, kus võis kohata selliseid mehi nagu Jevgeni Onegin, Jean Valjean või krahv Monte-Cristo. Kas selliseid mehi tänapäeval enam leidubki?! Kuid minu tõeline lemmikkangelane kirjandusest on Woland – intelligentne, stiilne, salapärane, jõuline isiksus, kelle missiooniks on karistada labaseid, ebaintelligentseid, andetuid ahnitsejaid. Ka tänapäeva maailm vajaks minu arvates üht Wolandit, et puhastada maailma selles valitsevast labasusest. Mulle meeldivad härrasmehed ja daamid, ja mul on kahju, et neid tänapäeva ühiskonnas aina vähemaks jääb.
Raske on nimetada ainult ühte lemmikut, nagu ühel emal pole võimalik öelda, missugust oma lastest ta kõige rohkem armastab. Eesti autoritest on enim hinge puudutanud Marie Underi ja Juhan Viidingu luuletused, olgu nimetatud siis näiteks “Jõulutervitus 1941” või “Vana mehe laul”, aga neid, mis südamesse on läinud, on veel väga palju. Eesti proosakirjanikest on konkurentsitu lemmik kindlasti Jaan Kross, eriti romaan “Keisri hull”, aga ka “Wikmani poisid” on pakkunud palju avastamisrõõmu. Viis, kuidas Kross seob eesti kultuuritegelased eetiliste arutlustega kokku üheks tervikuks, on lihtsalt nii hingekriipivalt võluv.
Kui väike prints tuli Maale ja kohtas pisikest lille, siis ütles see tagasihoidlik ja silmapaistmatu taimeke tähendusrikkad sõnad: “Inimestel ei ole juuri. Tuul ajab neid kord ühele, kord teisele poole.” Lill ütles veel, et inimesed on õnnetud olendid – nad ei tea, kuhu nad kuuluvad, sest neil pole juuri, mis annaks neile jõudu seista maailma tormituultes kindlalt ja vankumata. Minu arvates tuleb oma juurte tunnetamine osaliselt ka lugemisest, ja eriti muidugi oma rahva ja perekonna ajaloo tundmisest. Kui inimesel on püsivalt laotud vundament, millele toetuda, saab sellele ehitada ka kindlalt seisva hoone. Inimesed, kes on kasvades saanud aru, mis on õiged väärtused, ei tunne ennast kunagi juurteta olevat. Nad teavad, kuhu nad kuuluvad, mida nad elult tahavad ja ka seda, kuidas neid eesmärke saavutada. Tugevad isiksused kasvavad ühiskonnas, kus vanemad ja õpetajad on olnud piisavalt targad, et juhatada nad raamatute võlumaailma. Lydia Emilie Florentine Jannsenist poleks kunagi kasvanud Koidulat, kui papa Jannsen poleks olnud piisavalt tark, et lubada oma kirjasõnast huvitatud tütar suurte tõdede maailma. Meie juured ongi meie rahva huvi õppimise ja lugemise vastu, ja kindlalt oma maal seistes pole me enam õnnetud olevused, nagu arvas lill, vaid mõtlevad inimesed iseseisvas riigis.