Ta võtab taskust klaasist toru. See on petrooleumilambi toru. See on tal viimane, ta hoiab seda villase soki sees.
Nüüd tõstab ta toru suule nagu pasuna ning kostab kurb ja sisendusjõuline hundiulg.
Pilved kihutavad, rongad kraaksuvad, hundid ei vasta.
Neetud tuul. Kui tuult poleks, võiks loota, et hunt vastab.
Täna ilmselt mitte. Hunt ei pruugi kuuldagi Valeri ulgumist või ei kuule meie hunti.
Valeri ulub veel teist ja kolmandat ja viiendatki korda.
Rongad kraaksatavad. Üks siin, teine seal.
Tahab lambiklaasi villase soki sisse tagasi panna, sest eks ole ulutud kah. Ja siis kostab siitsamast justkui pimedate ööde filmifestivali avasignaal – kurb veniv minoorne hundiulg.
«Kuuled!?» Valeri pöörab silmad metsa poole.
«Noor hunt,» ütleb Valeri. «Paarsada meetrit, kaugemal kindlasti mitte.»