Meie naaberriigi Läti parlament on käivitanud protsessi pöörduda tagasi naistevastase vägivalla nn kuldstandardist ehk Istanbuli konventsioonist, mis on Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja koduvägivalla ennetamise ja tõkestamise inimõiguste leping aastast 2011.
Eelnõu Istanbuli konventsioonist lahkumiseks algatasid opositsioonierakonnad ning hääletusel liitus nendega ka üks koalitsioonierakond.
Läti järgmised parlamendivalimised on lähedal ja arusaadav, et valimiskampaania kogub tuure. Aga et tuuride kogumine käib naiste- ja laiemalt inimõiguste piiramise arvelt. See on maailmas vohava paremäärmusluse ja populismi tulemuse ehe näide ja tagasikäik ajalukku.
Läti ratifitseeris Istanbuli konventsiooni alles 2023. aasta lõpus ega jõudnud isegi selle täies mahus rakendamiseni, enne kui parlament 30. oktoobril otsustas sellest loobuda (56 poolt, 32 vastu, 2 erapooletut).
See teeb Lätist teise riigi Türgi järel ja esimese Euroopa Liidu liikmesriigi, mis konventsioonist lahkub. Läti presidendil on aega kümme päeva, et parlamendi otsus kas seadusena välja kuulutada või saata seimi tagasi.
Põhjuseid, miks Läti võimalik lahkumine Istanbuli konventsioonist on problemaatiline, on mitmeid, toon neist välja vaid mõned.
Oht, et ohvrid kaotavad kaitse
Istanbuli konventsioonist lahkumise toetajad ütlevad, et nende siseriiklik õigus kaitseb naisi niigi.
Esiteks väljendab see suhtumist, et konventsioonis käsitletavad probleemid on võimendatud või et need probleemid on “kuskil mujal”, mitte aga oma koduriigis. Teiseks on statistikaameti andmetel 41 protsenti Eesti naistest kogenud elu jooksul paarisuhtes vägivalda. 33 protsenti naistest on kogenud töökeskkonnas seksuaalset ahistamist. Euroopa Liidu soolise vägivalla uuringust selgub, et iga kolmas naine EL-is on alates 15. eluaastast kogenud soolist vägivalda. Statistika kinnitab ka, et reeglina panevad naistevastaseid kuritegusid toime mehed.
Küsimus EKRE esimehele Martin Helmele, kes peale Läti otsust juubeldades Facebookis kirjutas, et “naisi kaitsevad mehed, mitte konventsioonid!”: kus need mehed on?
Helme mõttekaaslased ei pea õigeks, et EL-i liikmesriigid annavad Istanbuli konventsiooniga liitudes oma panuse võitlemaks paljude naistevastase vägivalla praktikatega üle maailma, nagu näiteks naiste suguelundite moonutamine (FGM). Kui probleem Eesti naisi ei puuduta, pole see ka väärt arutamist. Ei mingit solidaarsust ega empaatiat. Kas need on naisi kaitsvad mehed?
Kolmandaks, Istanbuli konventsioon paneb riigile kohustused, mida paljud riigid (välja arvatud mõned edumeelsemad) omal algatusel ei tee. Näiteks stabiilne rahastus naiste varjupaikadele, kuid ka andmete kogumine, koolitused politseile ja ohvri kaitse ka siis, kui ta pole veel politseisse läinud jm. Kui see konventsiooniga seatud kohustused naistevastase vägivalla ennetamiseks ja sellega võitlemiseks kaovad, on väga lihtne äärmuslastel ja populistidel eelarves just selliseid kulusid “optimeerida”. Läti naiste varjupaigad juba räägivad sellest.
Ohtlik pretsedent Euroopa Liidu jaoks
Läti käik sümboliseerib tagasikäiku aega, mil naistevastane vägivald oli veelgi enam pisendatud teema nii ühiskonnas, meedia kui ka seadusandluse mõistes.
Paraku polnud see käik läbinisti üllatav. Kogu Ida-Euroopa (Poola, Slovakia, Bulgaaria, ka Balti riigid ja Ungari) on viimase kümnendi jooksul olnud antifeministlike kampaaniate sihtmärk. Rünnatakse mitte niivõrd naistevastase vägivalla vastaseid meetmeid, vaid mõistet “sugu” (gender), mida Istanbuli konventsioon kasutab, et kirjeldada vägivalla struktuurseid põhjuseid.
Rünnak konventsioonile on vahend, millega saab piirata naiste- ja LGBT-organisatsioonide poliitilist ruumi ning lükata tagasi rahvusvahelise õiguse siduv roll siseriiklikus poliitikas.
“Pretsedent on loodud ning naiste õiguste ja kaitse kallale minekust poliitilise kasu eesmärgil saab praktika.”
Kui üks EL-i riik näitab eeskuju, et konventsioonist lahkumine on tühiasi – et “midagi ei juhtu, tegelikult konventsioon ei olegi ju nii oluline” –, siis tekib ka teiste Euroopa Liidu riikide konservatiivsetel ja koostööskeptilistel erakondadel kihk järgida nende eeskuju. Neil tekib uus võimalus käivitada oma igavesti rahulolematuid valijaid, algatades ka oma riigis diskussioon konventsioonist lahkumiseks. “Lätlased ju tegid ja on ikka EL-is.” Pretsedent on loodud ning naiste õiguste ja kaitse kallale minekust poliitilise kasu eesmärgil saab praktika.
Jõudu kogub kremlimeelne propagandavõrgustik
Enne konventsioonist lahkumise algatamist kõlas Läti parlamendis sama narratiiv, mis Türgis aastal 2021: konventsioon kaitseb küll naisi, aga toob sisse “sotsiaalse soo ideoloogia” ja ohustab “traditsioonilist perekonda”. Nagu kirjeldatud, näeme sama narratiivi kordumist ka paremäärmusliku EKRE ridades.
Sama raamistikku kasutavad Lääne-Balkani, Kaukaasia jt riikide konservatiivsed liikumised juba aastaid, väga tihti Venemaa toetatud kanalitest sõnasõnaliselt korduvana või üle võetuna.
Inimõiguste eest seisvatel organisatsioonidel ei ole kunagi nii palju rahastust ega inimressurssi kui on propagandamasinatel. Mõni ime siis, et kremlimeelse suhtumise inimõiguste, julgeolekuküsimuste ja Euroopa Liitu kuulumise kohta on juba ammu jõudnud üle võtta ka paljud seadusandjad üle maailma.
Samad propagandamasinad teevad aktiivselt tööd ka naistevastase vägivalla pisendamiseks ja feminismi sildistamisel “radikaalseks liikumiseks”. Aga laiemat pilti vaadates sai vabas maailmas naiste õiguste piiramine (või selle mõttega mängimine) hoogu Donald Trumpi esimesest ametiajast ning nüüdseks on see võtnud juba suuremad mõõtmed. 2022. aastal kaotas USA konservatiivne ülemkohus üleriigilise põhiseadusliku õiguse abordile ning Trump pidas oma nüüdset ametivannet andes oluliseks välja tuua eesmärgi kaotada “sooideoloogiad”.
Olgu mainitud, et USA ei ole Istanbuli konventsiooniga ühinenud, ent suurriigi mainimine on siinses kontekstis oluline, kuna seal toimuvatel liikumistel on reeglina mõju kogu ülejäänud vabale maailmale.
Konventsioonist lahkumine lõhub EL-i ühtsust
Euroopa Liit ühines Istanbuli konventsiooniga 2023. aastal, et tugevdada liiduüleseid suundi naistevastase vägivallaga võitlemiseks. Kui nüüd üks liikmesriik otsustab, et konventsioon on jama ja küllap saadakse siseriiklikult teemadega hakkama, siis õõnestab see argumenti, et ühine miinimum EL-is on vajalik. Aga naistevastase vägivalla ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks on liikmesriikide ühine lähenemine just oluline. Meeskond on nii tugev, kui on selle nõrgim lüli.
Just seda rõhutavad praegu Equality Now liikumine ja Läti kodanikuühiskond: riigisisesed seadused ei kata ära kohustuslikku järelevalvet, piiriülest koostööd ja pöördkohustust ohvreid kaitsta.
Ida-Euroopas, kus demokraatia kvaliteet on mitmes riigis paremäärmusluse ja populismi tõttu juba langenud, on just rahvusvahelised raamid need, mis hoiavad püsti euroopalikku väärtus- ja õigusruumi. See on tugev signaal Kremlile ja teistele autoritaarsetele keskustele.
Istanbul on olnud Ida-Euroopas ka geopoliitiline marker. Kas sa kuulud inimõigusi tõsiselt võtvasse ruumi või mängid “suveräänsuse” kaardiga nii, nagu seda teevad Moskva või Ankara. Türgi lahkumise järel ütlesid ÜRO ja ÜRO Rahvastikufond (UNFPA) väga selgelt, et tegemist oli sammuga, mis tõi kaasa tagasilöögi ja julgustas teisi.
Kui nüüd EL-i sees tekib sama muster, saab Venemaa propaganda öelda: “Vaadake, isegi EL-i liikmesriigid ei taha seda lääne ideoloogiat.” Seega on Istanbuli konventsiooni kuulumine Euroopa mõjuvõimu ja väärtusruumi küsimus.
Mida liikmesriigid teha saavad?
Peame rohkem rääkima naistevastase vägivalla ennetamisest, vägivalla vastu võitlemise olulisusest ning konventsiooni sisust. Ei tohi jätta seda äärmuslastele, kes pahatihti lihtsalt levitavad valeinfot ja külvavad ühiskonnas hirmu.
Istanbuli konventsioon ei sunni kedagi soovahetust läbi viima ega perekonnaseadust muutma, see ütleb, et vägivald on soopõhine ja riik peab seda ennetama.
Kui soopõhisusest rääkida, siis minu arvates peaksime tõstatama ühiskonnas rohkem ka meestevastase vägivallaga seonduvat. Aga mitte ainult siis, kui teemaks tuleb naistevastane vägivald ja öeldes “aga mehed ka!”. Võitlus on vägivalla, mitte soo vastu.
Et Läti juhtum ei korduks, peaksid seadusandjad igaüks enda ja sealt edasi ühiskondlikke hoiakuid parandama, astudes vastu äärmuslaste ja populistide propagandale. Mõned mõtted: kas naistevastase vägivallaga seotud teemade käsitlemine sobib ainult “rahuaega”, kas need on “pehmed teemad” ja üldsegi ühiskonna “pärisprobleemid”?
Minu arvates peaks naistevastase vägivallaga seotud teemad siduma riiklike julgeolekuküsimustega. Riigikaitse tähendab sedagi, et pool ühiskonnast ei ela argipäevases hirmus ja on vägivalla eest kaitstud ka tööl, koolis, tänaval ja koduseinte vahel.
Kui Läti lahkub Istanbuli konventsioonist, on vaid aja küsimus, millal keegi järgmine Ida-Euroopas seda teeb. Otsus nihutaks piiri sellest, mis Euroopas seni oli mõeldamatu, düstoopiliseks reaalsuseks, mis ajas üha hirmsamaks läheb. Eestil on võimalus avaldada meelsust naaberriigi otsuse kohta, parandada ühiskonna hoiakuid ja parandada seadusandlust, et naised oleksid vägivalla eest kaitstud. Varsti riigikokku jõudev nõusolekuseadus on hea näide, kuidas riigina paremuse poole areneme.