Haridus- ja teadusministeeriumi järelevalve ja sellele järgnenud kooli selgituskiri tekitasid avalikkuses tunde, et riik on keelanud igasugused õppekäigud. Tegelikult on probleem palju nüansirikkam.
Mõistan hästi mõlemat poolt. Lapsevanem soovib kindlust, et tema lapsel on õigus tasuta haridusele, nagu põhiseadus ette näeb. Kool soovib pakkuda õpilastele mitmekesist ja inspireerivat õpikeskkonda, mis ulatub klassiruumi seinte vahelt kaugemale. Nii tekibki pinge kahe väärtuse, võrdsuse ja võimalusterikkuse, vahel.
Gustav Adolfi gümnaasiumi juhtumi kommunikatsioon oli tõenäoliselt liiga järsk ja jättis mulje, et riik on keelanud igasugused õppekäigud. Tegelikult ei ole keegi keelanud õppimist muuseumis või teatris, kui see toimub läbipaistvalt ja osalemine on vabatahtlik.
Seadus ütleb selgelt, et kõik, mis on osa õppekavast, peab olema õpilasele tasuta. See on õiglane ja arusaadav põhimõte. Samal ajal ei keela keegi kooliperel ja vanematel korraldada täiendavaid õppekavaväliseid vabatahtlikke tegevusi, mis rikastavad koolielu ja pakuvad lastele rõõmu. Küsimus ei ole seega keeldudes, vaid selges kommunikatsioonis, usalduses ja koostöös.
Probleemi tuum ei peitu mitte selles, kas tohib raha koguda, vaid selles, miks koolidel üldse tekib vajadus seda teha. Õpikäigud, sporditegevused ja esmaabikoolitused on osa tänapäevasest haridusest, aga nende rahastus ei ole alati piisav. Kui koolipidaja ja riik suudavad ühiselt tagada, et sellised tegevused on süsteemselt eelarvestatud, väheneb ka pinge lapsevanemate ja koolide vahel.
Riiklikus õppekavas on lubatud õpet korraldada ka väljaspool kooliruume, kuid vahel sõltub huvitava haridusprogrammini jõudmine kooli finantsvõimekusest ning õpilase elukohast. Selleks, et õpikäigud ei oleks juhuslikud ega jääks rahapuuduse taha, on riik loonud kultuuriranitsa toetuse ning huvitegevuse toetusmeetmed, mille abil koolides pakutakse õpilastele huviringe ja rikastavat õppetööd.
Täiendavalt on Tallinna linna poolt pakutud erinevaid täiendavaid meetmeid, mida pean oluliseks ära märkida. Tallinna kultuuripilet võimaldab Tallinna kõigile lasteaia rühmadele ja koolide klassidele ühe tasuta õppekäigu mõnda Tallinna linna kultuuriasutusse. Muuseumiprogrammi raames saab külastada muuseumide programme. Samuti ka spordibaaside toetusmeede, võimaldamaks koolidel, millel ei ole kõiki sportimisvõimalusi kohapeal, külastada linna spordibaase ja staadione.
Eraldi saab välja tuua ka uisutamise toetust, mis võimaldab kogu klassiga uisutamas käia soodustingimustel. “Sport kooli” projekt toob esimeste klasside õpilasteni erinevad spordialad liikumisharrastuse tundides. Eraldi on ka eestikeelsele õppele ülemineku meede, mis toetab eestikeelsele õppele üleminevad koolide osalemist muuseumiprogrammides.
Tallinna koolide rahastusmudelis on ette nähtud ka eelarve just profiilist ja prioriteetidest lähtuvateks üritusteks, mille aluseks on kooli kogukonnas ühiselt sõnastatud eesmärgid ja sihid.
Kõik need meetmed loovad tugeva raamistiku, kuid lõppkokkuvõttes sõltub palju kooli enda juhtimisest ja kogukonna usaldusest. Nii riik kui ka koolipidaja on loonud võimalusi rikastada õppekavalisi ja õppekavaväliseid tegevusi ning Tallinna kogemus näitab, et koolid ja lapsevanemad on valmis tegema koostööd, ja mitte selleks, et riigi rolli asendada, vaid et pakkuda lastele rikkamat ja elavamat õpikogemust.
Paljude koolide juures tegutseb ka sihtasutus, mis toetab koolide sündmusi, õppekäike, õpilasvahetusi, heategevuslikke ettevõtmisi, sündmuskorraldust või tunnustusüritusi ja paljudes koolides on vanemad vabatahtlikult panustanud klassiõhtute või ühisürituste korraldamisse, osalenud talgutel või žürii töös, käinud tunde andmas või olnud klassiga õppekäigul kaasas, olnud uurimistöö või (kogukonna)praktika juhendajaks.
Seega ei pea koostööpanus alati olema rahaline. Kõik need ühistegevused kasvatavad ühtekuuluvust ja annavad lastele kogemuse, mida õpikust ei leia.
Raha kogumisel peab raamistik siiski olema väga selge. Täiendav panus ei tohi kunagi olla tingimus, et laps saaks osa õppetööst. Kool ei tohi jätta kedagi kõrvale, kui pere ei soovi või ei saa panustada. Seda põhimõtet tuleb austada. Hirmu tõttu loobuda kõigest, mis teeb koolipäeva huvitavamaks ja mitmekesisemaks, ei ole samuti õige. Koolijuhtidel on oluline roll hinnata vastutustundlikult, kus lõpeb õppekava ja algab vabatahtlik õppekavaväline tegevus.
“Tasuta kvaliteetne haridus on meie ühine väärtus, kuid haridus, mis tõesti arendab ja inspireerib, sünnib koostööst.”
Koolid vajavad tuge, mitte karistust. Küsimus ei ole ainult selles, mida ei tohi teha, vaid selles, mida saame koos paremini korraldada. Tasuta kvaliteetne haridus on meie ühine väärtus, kuid haridus, mis tõesti arendab ja inspireerib, sünnib koostööst. Koolid seisavad silmitsi vajadusega mitte ainult täita õppekava, vaid kujundada kogukonnaga ka usalduse ja partnerluse kultuuri. Et lapsed tunneksid huvi õppimise vastu ja õpetajad toetust oma töös, peavad kõik osapooled tegutsema liitlastena, mitte vastasleeri kuuluvatena.
Seepärast on mul kaks üleskutset.
Esiteks teadvustada ja kasutada ära olemasolevad võimalused ja toetusmeetmed, mille abil koolielu rikastada. Ja teiseks koos kogukonnaga mõtestada, mis on need kooli profiilist tulenevad õppekavavälised tegevused, millesse ka sihtasutus või lapsevanem võiks vabatahtlikult täiendavalt oma panuse anda.
Ainult nii saame tugevdada haridussüsteemi, kus koolid, lapsevanemad ja riik töötavad ühise eesmärgi nimel, et lastel oleks ligipääs kvaliteetsele ja mitmekesisele haridusele ning kindlus ja tahtmine edasi õppida.