„Riigi üks tuumikülesandeid on kaitsta oma inimesi erinevates kriisides – kuumades ja jahedamates. Praegu ka tsiviilkriisides, olgu põhjuseks näiteks ulatuslik elektrikatkestus, keemiaõnnetus, raske transpordiõnnetus vms. Ja kuigi me kõik loodame, et seda ei juhtu, võib tsiviilkriisideks valmistumine olla tulevikus möödapääsmatult vajalik kogemus palju kuumemas kriisis,“ sõnas Taro.
„Nii on riigikaitse selle laiapindses tähenduses mitte üksnes õppinud sõdurid, kaasaegne relvastus, kaugele ulatuv laskemoon, hea varustus ja motiveeritud reservväelased, vaid samavõrd ka kindel elanikkonnakaitse, sisekaitse ja siseturvalisus laiemalt,“ rõhutas Taro. „Sedasama ütleb meie põhiseaduse preambul: Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule – võrdselt sisemisele ja välisele rahule.“
Siseminister nimetas elanikkonnakaitse viieks suureks väljakutseks inimeste kriisiteadlikkust ehk kriisivalmidust, võimet korraldada ulatuslikku evakuatsiooni ja koordineerida inimeste massilist liikumist, kriisireserve ja asutuste varustuskindlust, elutähtsate teenuste pakkujate – näiteks Häirekeskuse, Päästeameti ja omavalitsuste – toimepidevust suure kriisi korral ning varjumisvõimalusi.
„Kuid ma vaatan ka iga inimese poole, sest suure kriisi ajal on igaüks oluline, igaühel on oma roll, mida ta peab teadma, ja keegi ei ole tagareas, kus võib lihtsalt pealtvaatajana mugavalt oma tugitoolis istuda,“ meenutas Taro.
Praegu on umbes 15% inimestest kriisideks täielikult valmistunud ning 47% elanikest arvab, et tuleb oma varude ja vahendite toel toime vähemalt seitse päeva. Samas on viimasel ajal langenud elanike valmisolek abistada teisi ja jagada oma ressursse ning nõrk on inimeste koostöövalmidus ja kogukondlik kriisikäitumine – puuduvad teadmised, mida kriisiolukorras teha, kelle poole pöörduda, või hinnatakse oma teadmisi üle.
Siseminister Taro sõnastas elanikkonnakaitse olulise eesmärgina, et üle 70% Eesti inimestest oleksid kriisiteadlikud ja 40% täielikult valmis kriisi korral hakkama saama. „Meil tuleb saavutada olukord, kus kriisivalmidus on ühiskonnas norm, mitte erand,“ ütles ta, tunnustades omavalitsuste järjest paranevat kriisiteadlikkust, ent lisas: „Toimepidevus ja valmisolek elutähtsate teenuste tagamiseks kriisis on ebapiisav ning ebaühtlane.“
Veel kaks elanikkonnakaitse suurt eesmärki, nagu näeb neid Siseministeerium. Esiteks: aastaks 2034 on Eestil võimekus evakueerida ja majutada vähemalt 10% elanikkonnast, sh haavatavad sihtrühmad, ning riik suudab vajadusel hallata ja koordineerida ka massilist inimeste iseeneslikku liikumist kriisiolukorras. Teiseks: varjumislahendused on loodud vähemalt 50% kortermajadele ja ärihoonetele ning vähemalt 75% inimestest teab, kuhu ja kuidas ohu korral varjuda.
„Me saame praeguste tsiviilkriiside lahendamisega päris hästi hakkama, oleme viimastel aastatel selleks teinud ridamisi olulisi samme. Aga peame üheskoos palju pingutama, et olla elanikkonnakaitsega valmis kõige kuumemaks kriisiks, sest kui seda teeme koos kaitseväe ja Kaitseliiduga, siis tegelikult teeme jõupingutusi selleks, et kuumimat kriisi kunagi ei tulekski,“ kinnitas siseminister Taro.
Tõhusa elanikkonnakaitse üks eeldus on tema sõnul selle stabiilne rahastamine ning juba loodud võimete säilitamine ja arendamine. „Elanikkonnakaitse ongi kallis, nagu riigikaitse üldiselt, aga kas keegi näeb alternatiivi meie oma inimeste kaitsmisele? Mina ei näe,“ ütles Taro.