Keenia jooksjad põruvad tihti dopingukontrollis ja paari nädala eest sai kolmeaastase võistluskeelu Ruth Chepn’getich, kes mullu alistas esimese naisena maratonis kahe tunni ja kümne minuti piiri.
„Hiljaaegu küsisin oma Keenia treeningpartneri käest, kas treeninggruppides räägitakse ka dopingu teemal ja küsisin ka seda, mis tooniga – positiivse või negatiivsega? Tema teadis väita, et räägitakse ikka dopingust ja tema ei ole ühtegi inimest – ei treenerit ega sportlast – kuulnud, kes oleks seda avalikult positiivse tooniga rääkinud,“ vahendab ERR-i spordiportaal Nurme öeldut.
„Aga see, miks nad seda teevad… See on organiseeritud, vahel rahvusvaheliselt organiseeritud kas mänedžeride või kontaktide poolt, kes on mujal. Tõenäoliselt on see ka mingil tasandil siseriiklikult organiseeritud: mõned arstid, tuttavad kuskil, mõned treenerid, kes teavad asjast rohkem ning sportlased, kes on asjaga rohkem kokku puutunud,“ lisas ta.
Seetõttu on suhtumine Keenia jooksjatesse ajapikku muutunud. Ja seda mitte positiivses võtmes. „On näha mõju – ega väga suure rõõmuga võistluste korraldajad neid võistlustele ei oota,“ lausus Nurme, kes treenib ka ise tihti Keenias.
„Ja ma arvan, et sellega neid väga ei hirmuta ka, kui ütled, et võid steroidide tarvitamise tõttu 20 aasta pärast ära surra,” selgitas eestlane, et keenialased elavad pigem päev korraga.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare (4)