“Enne pandeemiat ei võetud veebipõhist täiskasvanuõpet kuigi tõsiselt. Seda peeti tundetuks ja standardiseerituks. Nüüd on veebis õppivate täiskasvanute hulk aga hüppeliselt tõusnud,” ütleb Tartu Ülikooli haridusteaduste teadur Natalia Edisherashvili. Näiteks osaleb OECD riikides igal aastal moel või teisel õppetöös 40 protsenti täiskasvanutest. Ehkki veebiõpe on täiskasvanutele töö ja pere kõrvalt paindlik, jäävad veebikursused sageli pooleli.
“Leidsime, et kõige olulisemad on kursuse selge struktuur, tagasiside ja õpetaja kohalolek.”
Edisherashvili sõnul on siinkohal olulised saavutusemotsioonid, mida õppija tunneb õppeprotsessi ajal. Koos Tartu Ülikooli kolleegidega tegi ta põhjaliku kirjandusülevaate, kus uuris, millised tegurid toetavad veebis õppivatel täiskasvanutel õppimist soodustavate ja pärssivate emotsioonide teket. Selleks vaatas töörühm läbi 71 varasemat uuringut, kust noppis välja 71 tegurit. “Leidsime, et kõige olulisemad on kursuse selge struktuur, tagasiside ja õpetaja kohalolek,” toob teadur välja.
“Oled õigel teel”
Natalia Edisherashvili sõnul kinnitas läbi vaadatud varasem teaduskirjandus, et õppimine pole juhuslik. “Oluline on, kui palju õppijad tunnevad, et juhivad ise oma õppimist, ja kas õpitav tundub neile tähendusrikas või väärtuslik,” märgib ta. Parimal juhul tunnevad õppijad protsessi käigus naudingut, uhkust ja lootust.
Häid saavutusemotsioone aitab õppijas esiteks tekitada selgus. “Kui õppijad teavad täpselt, mida ja kuidas teha, suurendab see neis enesekindlust ja tunnet, et õppetöö on nende kontrolli all,” selgitab Edisherashvili. Seejuures on väga oluline, kuidas on veebikursuse platvorm kujundatud. Mida selgemini esitab see eesmärke, toob näiteid ja annab tehtule hinnanguid, seda rahulikumalt ja nauditavamalt õppijad end tunnevad.
“Kui on vaja teha liiga palju klikke või lugeda liiga palju teksti, siis õppimist ei toimu.”
Teiseks aitab veebiõppijal motivatsiooni ülal hoida õigeaegne, toetav ja võimalusel isiklikustatud tagasiside. Ehkki suurtel veebikursustel pole õppejõu suhtlemine kõigiga mõeldav, on Edisherashvili sõnul üha lihtsam pakkuda tehisaru tööriistade abil isiklikku tagasisidet. “Loevad juba lihtsad asjad: näiteks kinnitus, et “Oled õigel teel” või väike virtuaalne üles hüppav pöial. See annab õppijale tunde, et teda toetatakse ja keegi jälgib ta õppetööd,” selgitab ta.
Viimaks tekitab veebiõppurites positiivseid emotsioone õppejõu kohalolek. Teaduri sõnul langevad inimesed sageli välja just kursustelt, kus neil puudub kokkupuude nii juhendajate kui ka kaasõppijatega. “Abi on juba lühikestest videotest, väikestest vahehindamistest või põgusast suhtlusest: näiteks, kui kursusel on väike foorum, kus õppijad midagi arutavad. Juba siis tekivad emotsioonid nagu meeldivus, kuuluvus ja püsivus,” loetleb ta.
Teisalt võib osa tegureid kutsuda õppijates esile negatiivseid saavutusemotsioone, näiteks ärevust, pettumust või igavust. Edisherashvili sõnul tekivad need sisuliselt eelkirjeldatust vastupidises olukorras. Näiteks ei saa õppija kursuse algul aru, mida temalt oodatakse, kursusel pole mingeid ajapiire ja tagasisidet ei anta.
Võib ka juhtuda, et kursuse liides väsitab inimesed ära. Osa disainereid seab esikohale õpisisu ja kuhjab kõik lehed või slaidid tekstiga üle. Teaduri sõnul ei taga see tingimata õppetöö järjepidevust. “Kui on vaja teha liiga palju klikke või lugeda liiga palju teksti, siis õppimist ei toimu. Loevad isegi fondi suurus ja lehe väline kujundus,” osutab ta. Eeskujulik näide on teaduri sõnul siinkohal Duolingo keeleõppeplatvorm, kus on palju värve ja lihtne liides.
Noortele mängulisemat, vanematele praktilist
Ülevaateuuringu valguses andis Natalia Edisherashvili töörühm soovitusi, kuidas veebis õppivaid täiskasvanuid paremini toetada. Eeskätt saab seda teha õpetaja, kuid kui kursuse disain inimestest juhendajaid ette ei näe, peab õppijat toetama kursuse struktuur. “Leidsime, et isegi virtuaalse juhendaja naeratus või positiivne suhtlusmaneer on olulised. See mõjub hästi, isegi kui õppijad teavad, et see pole ehtne,” kirjeldab teadur. Samuti paneks õppijaid kursustel kaasa töötama kaasõppijate tajutud kohalolek. Paaristööna ülesannet lahendades on inimesed motiveeritud hästi hakkama saama, sest tunnevad paarilise ees vastutust.
“Oluline on seegi, millal tuge pakkuda. Nägime, et kursuse algul, näiteks esimesel nädalal, tehtud sekkumistel on suurem mõju,” toob Edisherashvili välja. Eriti varasema veebiõppe kogemuseta õppijatele võiks teaduri sõnul pakkuda lühikest ettevalmistavat osa, olgu siis kiirkursust või sissejuhatavat peatükki. “Seal jagataks näpunäiteid, kuidas eesmärke seada ning nende saavutamist jälgida. Teisisõnu keskenduks see otseselt inimese eneseregulatsioonile,” arutleb ta. Lisaks on mõttekas õppijat toetada kursuse keskel mõne väikese teadmiste kontrolli näol ja päris lõpus tagasisidet andes.
“Kui platvormid rõhutasid ülesande tähtsust ja väärtust, aga piisavalt toetust ei andnud, tekitas see õppijates rohkem ärevust.”
Disaineritele paneb Edisherashvili südamele, et vähem on parem. “Iga disainivalik esimesest sisselogimisest viimase ülesandeni peaks panema õppijaid tundma end ennastjuhtivana, toetatuna ja teistega seotuna. Samuti peavad nad nägema oma õppetöö väärtust,” sõnab ta. Taaskord aitavad siin lihtne ja selge liides ning tehnoloogiliste võimaluste abil loodud mulje juhendaja tagasisidest.
Uuring osutas siiski, et mõneti sõltub toetava sekkumise mõju õppija tüübist. Näiteks kippusid naised olema veebiõppuritena ennastjuhtivamad ja avatumad tehtu mõtestamisele. Seevastu mehed langesid välja rohkem puuduva tagasiside või struktuuri nõrkuse tõttu. “See viitab, et mehed saavad rohkem kasu selgest ülesannete struktureerimisest ja regulaarsest kontrollimisest,” osutab Edisherashvili.
Huvitaval kombel seostub õppija vanus rohkem kursuse kujundusega. “Noortele täiskasvanutele mõjuvad paremini mängulised elemendid, interaktiivsus ning kiiremad ja lühemad seansid. Ilma nendeta pettuvad nad kiiremini,” toob teadur välja. Vanemates õppijates tekitab meeldivamaid tundeid aga see, kui õpitu on selgelt seotud nende tööalaste eesmärkidega. Samuti mõjutab saavutusemotsioone inimese varasem kogemus veebiõppega: algajatel võivad tunded kursuse alguses rohkem üles-alla kõikuda.
“Huvitavana tuli esile, et kui platvormid rõhutasid ülesande tähtsust ja väärtust, aga piisavalt toetust ei andnud, tekitas see õppijates rohkem ärevust,” meenutab teadur veel. See kinnitab tema sõnul veelkord, et õppija peab tundma, kuidas kogu õppeprotsess on tema kontrolli all. “Anna õppijatele rohkem tegevusvabadust ja keskendu nende enesejuhtimisele ning see tagab neile kogu kursuse jooksul rohkem häid emotsioone,” soovitab Edisherashvili.
Kirjandusülevaade ilmus ajakirjas Review of Education.