Lõuna politseiprefekt Vallo Koppel ütles eelmisel nädalal Tartumaal pussitamise ja traagilise avariini viinud sündmusteahela taustaks, et lähisuhtevägivalla juhtumite puhul soovib abikutsuja sageli vaid esmast sekkumist, aga mitte põhjalikumat uurimist, rääkimata kohtusse pöördumisest.
Eelmisel nädalal Tartumaal endist elukaaslast pussitanud ja seejärel liiklusõnnetuses koos endaga teise inimese tapnud mehel oli pikk vägivallakuritegude ajalugu. Meest oli kriminaalkorras karistatud nii joobes juhtimise kui ka kehalise väärkohtlemise eest. Kohus oli teda hiljuti elukaaslase varasema noaga ründamise eest karistanud kriminaalhoolduse ja käitumiskontrollile allutamisega, kuid see meest ei peatanud. Ühiskonnas tekitas see laialdase arutelu, kuidas saanuks traagilised tagajärjed ära hoida.
Lõuna prefekt Vallo Koppel möönis “Vikerhommikus”, et tagajärjega, kus on üks viga saanud naine ja kaks hukkunud meest, ei saa keegi rahul olla. Sestap püüab politsei Koppeli kinnitusel praegu selgeks teha, mida teisiti teha.
Analüüsi eesmärk on välja selgitada, kas politsei tööprotsessid ja -põhimõtted, info liikumise kord ja politseinike töö on käinud nii, nagu oleks pidanud käima. See kõik võtab aga Koppeli sõnul aega, kuna kaasatud on väga palju osalisi, näiteks häirekeskus, politsei juhtimiskeskus, piirkonnapolitseinikud jne.
“Saan lihtsalt lubada, et meie vaatame sellele väga põhjalikult sisse. Ja olgu see pilt, milline tahes, mis sealt vastu vaatab, Eesti inimestel on õigus seda teada,” lubas prefekt.
Koppel tõdes taolistest vägivallajuhtumitest üldisemalt rääkides, et kui politsei saab esmase väga äreva telefonikõne ja sõidab sündmuskohale, siis kohapeal selgub, et abikutsuja soovis vaid olukorra nii-öelda maharahustamist. Kui olukord on maha rahunenud, siis ei soovita rohkem mitte midagi. “Ei soovita osaleda mingisuguses protsessis, menetluses, anda ütlusi või veel enam, minna kuhugi kohtusse,” tõdes Koppel.
Olukorra teeb paljudel juhtudel keerukamaks see, et tegemist on koos elavate inimestega, kellel võivad olla ka ühised lapsed, ühine majapidamine, ühine sissetulek kahetsusväärselt paljudel juhtudel ka sellisel moel, kus pere ülalpidajaks on seesama võimalik vägivallatseja või see, kes kujutab ohtu teistele.
Ajakirjaniku peegeldatud levinud arvamusega, nagu oleks karistused vägivallatsejatele liiga leebed ning nendega ei juhtu midagi, Koppel ei nõustu.
“Ka konkreetses kaasuses mõisteti inimesele karistus ja ka see oleks võinud muutuda reaalseks vanglakaristuseks. Üks osa sellest analüüsist on see, kas nende asjaolude juures, mis me oleme fikseerinud, oleks see pidanud juhtuma selle kiirusega enne neid traagilisi sündmusi. Sellele me otsime kindlasti vastust,” ütles Koppel, kinnitades, et varem on olnud tavapraktikas reaalseid olukordi, kus tingimisi mõistetud karistus ka täitmisele pööratakse.
“Aga karistus ainuüksi ise loomulikult ei ole võluvits, sest kui sinna juurde mingeid muid meetmeid tarvitusele ei võeta, kui inimene vangistuses viibib, siis ta tuleb välja sealt täpselt samasuguse inimesena, nagu ta sinna läheb, ja kõik algab otsast peale.”
Kõnealusest loost tuleb Koppeli sõnul õppida, et vaja on veel suuremat koostööd ja kiiremat infovahetust.