Kui sõja alguses ja esimestel aastatel leidsid kajastamist ka efektsed sündmused merel, nagu ristleja Moskva uputamine, Maosaare käest-kätte käik ning peamiselt Ukraina pealveedroonide rünnakud, siis viimasel ajal pole mererindelt uudiseid kuulda. Erinevalt maismaast, kus ametlikku infot on avalikkusel kuigivõrd võimalik kontrollida, tuleb meresõjalistest sündmustest teave pea eranditult ametlikest kanalitest, mis on aga osa mõlema poole mõjutustegevusest. Seetõttu saab lisaks uputatud ja kahjustatud Vene laevadele loendada ka soovuputatud laevu – wishful sinking inglise keeles – mis kuskil mujal siiski välja ilmunud.

Hinnanguliselt sõltub täna umbes pool Ukraina majandusest transiidikoridorist üle Musta mere, mille lahti hoidmine on Ukraina merejõudude peamine ülesanne. Seda võib pidada strateegiliselt olulisemaks kui mõne küla kaotust või tagasivallutamist. Sestap püüan järgnevas analüüsis vaadelda Vene-Ukraina sõda Mustal merel läbi mereväestrateegia ning leida õppetunde, mida meil sageli kutsutakse üles Vene-Ukraina sõjast õppima.

Mereväestrateegia

Kuigi sõna strateegia tähendus on tänaseks üsna laiali valgunud, kasutan selle algupärast, sõjalist tähendust. Carl von Clausewitzi sõnastuses on strateegia võitluste kasutamine sõja eesmärgi saavutamiseks. Mere- ja mereväestrateegia põhijooned kirjutasid 19. sajandi lõpul ja 20. alguses ameeriklane Alfred Mahan ja britt Julian Corbett.[1] Kuna merd ei saa okupeerida nagu maismaad, on sõjapidamise eesmärk merel luua tegevusvabadus. Seda nimetatakse mereala valdamiseks (ingl k sea control). Mereala valdamine saavutatakse otsustavas lahingus vastase merejõudude hävitamisega lahingus, blokeerimise või mõlema kombinatsiooniga. Tegevusvabadus merel tähendab oma laevade võimalust seilata ohutult sinna, kuhu vaja, ja teha, mida vaja.

Kui mereala valdamiseks on vaja ülekaalu nii vee all, peal kui vee kohal õhus, siis vastast takistada saab ka ainult ühes keskkonnas.

Inimene ei ole mereelukas, vaid elab ja toimetab maismaal. Nii ei ole mereala valdamine eesmärk omaette, vaid vahend sõja eesmärkide saavutamiseks, mis pea eranditult asuvad maismaal. Seega hakkavad peale mereala valdamise saavutamist merejõud kuvama jõudu merelt maale, s.o. meredessandid ja tuletoetus, ning võimaldama nii kaubanduslikku kui ka sõjalist meretransporti. 90% maailma kaubanduse mahust veetakse meritsi just seetõttu, et meretransport on suurte mahtude puhul otstarbekaim. See loogika kehtib ka sõjalise transpordi puhul. Nii toimub Tapal asuva Briti-Prantsuse maaväekontingendi varustamine peamiselt Paldiski sadama kaudu.

Nõrgem osapool ei suuda ise tegevusvabadust saavutada, mistõttu on tema ambitsiooniks vaenlast takistada, mida nimetatakse mereala valdamise takistamiseks (ingl k sea denial). Vastase mereala valdamist takistatakse redulaevastikuga (ingl k fleet in being), kaubandussõjaga (pr k guerre de course) või rannakaitsega.

Kui mereala valdamiseks on vaja ülekaalu nii vee all, peal kui vee kohal õhus, siis vastast takistada saab ka ainult ühes keskkonnas. Tegelikus sõjategevuses on piirid mereala valdamise ja takistamise vahel dünaamilised ja hägusad ning suurem osa ajast on meri ei-kellegi-oma.

Sõjategevus Mustal merel

Sõjategevus 2022. aasta veebruaris algas Mustal merel Venemaale mõningase eduga. Vene Musta mere laevastiku ülesanne oli kiirelt saavutada mereala valdamine, toetada edenevat maaväge õhutõrjega ning olla valmis maandama meredessante nii Aasovi mere rannikul kui Odessa all. Mereala valdamine saavutati tõrgeteta, sest Ukraina mereväe võime rannikust kaugemal tegutseda oli Krimmi kaotusega 2014. aastal suuresti neutraliseeritud.

Ukraina seevastu alustas sõda ebalevalt. Vene laevastiku õhutõrje Slava ja Gorškov klassi laevadelt osutus oluliseks, sest Ukrainal õnnestus oma lennuvägi üllatusrünnakust päästa ja see tegi venelastele palju kahju. Meredessantüksused ootasid pikalt Krimmist läänes ja sidusid Ukraina maaväge rannikul. Kuigi väike meredessant Aasovi mere rannikul sooritati, jäi dessantrünnak Odessale ära, sest maismaarinne oli takerdunud ja meredessandil oleks olnud keeruline sellega ühineda. Seda peamiselt seetõttu, et Ukraina oli rakendanud tõhusat rannakaitset – veesanud kaitsvad miiniväljad, mida kattis tuli nii rannakaitse kui välisuurtükiväe relvasüsteemidest.

Ukraina esimene meresõjaline tegevus oligi kaitsvate miiniväljade veeskamine oma sadamate ja randade ette. Seda tehti aga hilinemisega alles peale sõjategevuse puhkemist ja vaenlase tule all. Peale esimest ehmatust alustas Ukraina mereala valdamise takistamise kampaaniaga, milleks kasutati ja kasutatakse kõiki käepäraseid ja kättesaadavaid vahendeid – meremiine, pealveetõrje raketisüsteeme, õhk-maa raketisüsteeme, pealvee- ja õhudroone ning erioperatsioone. Sümboolseks sündmuseks oli küll ristleja Moskva uputamine, aga selle sõjaline väärtus piirdus vaid S-300 õhutõrjesüsteemiga. Sealt alates tõmbusid Vene sõjalaevad peale iga Ukraina vägedes kasutusele võetud uue raketisüsteemiga pihtamist selle teadaolevast laskeulatusest välja. Pealveedroonide rünnakutega jõuti üsna pea Sevastopoli, Kertši silla ja Novorossiiski baasini, aga nende esimeste rünnakute mõju avaldus pigem inforuumis kui kineetiliselt. 2023. aasta suvel aga suudeti õhk-maa relvadega tabada Sevastopoli mereväebaasi rajatisi ja Musta mere laevastiku peakorterit. Need rünnakud surusid Vene merejõud suuresti Sevastopolist välja.

Ukrainal on küll suurema ulatusega pealveetõrje raketisüsteeme, aga puudub laevastik, et need relvasüsteemid laskeulatusse viia.

Vene maaväe logistika toetub peamiselt raudteetranspordile. Kui Kirde-Ukrainas on raudteevõrk tihe, siis lõuna pool vähem. Seda puudust korvati meretranspordiga, milleks kasutati peamiselt suuri dessantlaevu Ro-Ro funktsioonis. Ukraina ongi kõige rohkem hävitanud just dessantlaevu. Nii nagu maismaal, on Ukraina püüdnud Vene sõjamasinat mõjutada kaudselt.

Viimase kahe aasta jooksul on Mustalt merelt vähe sündmusi avalikkuse ette jõudnud. Nagu maismaarinnetel on tekkinud suhteliselt stabiilne olukord. Meri ei ole kellegi valduses ja mõlemad pooled püüavad nii taktikalisi kui tehnoloogilisi uuendusi kasutusele võttes teist osapoolt üllatada, mis välja kukub aga kulutamisena.

Ukraina püüab tabada allesjäänud Musta mere laevastiku sõjalaevu ja baasirajatisi. Venemaa püüab lisaks Ukraina mereväe üksustele tabada Ukraina merelist taristut ja takistada eksporti. Mõlemad pooled on kasutanud ühe otsa pealvee ründedroone, küll erinevat tüüpi sihtmärkide vastu, ja mõlemad pooled on leidnud neile ka rohkem või vähem töötavad vastumeetmed. Ukrainal on küll suurema ulatusega pealveetõrje raketisüsteeme, aga puudub laevastik, et need relvasüsteemid laskeulatusse viia. Venemaa aga kasutab Ukraina ulatusest välja jäävat mereala Mustal merel, aga ka Kaspial, Kalibr rakettidega tehtavateks rünnakuteks.

Mida õppida sõjategevusest Mustal merel?

Küsimusele, mida sellest Läänemere kontekstis õppida, ei ole lihtsat vastust. Meresõjapidamist Mustal merel on võrreldud katsega laboris nn Petri tassis, kus sündmuste loogika toimib vaid siis, kui süsteem on suletud. Põhjusi selleks on mitu. Must meri on täna nii geograafiliselt, õiguslikult kui poliitiliselt suletud süsteem ega sarnane ühegi NATO võimaliku merelise tulipunktiga, milleks on Kaug-Põhi, Atlandi ookean ja Läänemeri. Geopoliitiliselt on Must meri ajaloo vältel toiminud pigem kontinentaalselt, Läänemeri aga mereliselt. Õiguslikult on Türgi väinad Türgi otsusel Montreux’ konventsiooni alusel suletud kõikidele sõjalaevadele, Taani väinu niiviisi sulgeda pole võimalik.

Must meri on täna nii geograafiliselt, õiguslikult kui poliitiliselt suletud süsteem ega sarnane ühegi NATO võimaliku merelise tulipunktiga.

Venemaal ja Ukrainal ei ole käimasolevas sõjas otseseid sõjalisi liitlasi, Läänemerel on aga võimaliku konflikti üheks osapooleks maailma võimsaim sõjaline liit NATO. Keskkonnatingimused Mustal merel on erinevad Läänemerest – meie koduvetes on keskmine lainekõrgus ja piiratud nähtavusega päevade arv suuremad. Teisalt on Läänemeri kitsam ja pea tervenisti kaetav nii seire- kui relvasüsteemidega. Seetõttu ei saa sündmusi Mustal merel üks-ühele kuhugi mujale üle kanda ja otsene järeldus meresõjapidamisest Mustal merel on see, et otsest järeldust ei ole.

Samas on Vene-Ukraina sõda Mustal merel koos 1971. aasta India-Pakistani ja 1982. aasta Falklandi sõjaga üks vägivaldsemaid konflikte merel alates Teisest maailmasõjast. Kuna lahingutegevust merel toimub võrreldes maismaaga vähe, on igast merelisest konfliktist midagi kõrva taha panna. Musta mere sõjategevusest kerkivad esile kaks merestrateegilist teemat, mis väärivad tähelepanu – kuidas saavutada mereala valdamine ja seda takistada ning kaubandussõda.

Mereala valdamine ja takistamine

Meresõjapidamise loogika ookeanil on üldjuhul selline, et merevägi võitleb omale välja mereala valdamise ja maandab seejärel dessandi, mis loob sillapea, vallutab olulised punktid rannikul, s.h. sadamad, ja asub seejärel sõja tegelikke eesmärke saavutama, toetudes mereväe loodud transporditeele. Sellisteks näideteks on lääneliitlaste operatiivtasandi meredessandid Teises maailmasõjas Aafrikas, Itaalias ja Normandias ning kogu Vaikse ookeani sõjateatris toimunu.

Just Sevastopolist taandumist võib pidada Venemaa seniseks suurimaks kaotuseks Mustal merel.

Suletud meredel on loogika aga tavapäraselt vastupidine. Maarinde edenedes, mida merejõud toetavad taktikaliste dessantide, tuletoetuse ja miiniveeskamisega, hõivatakse strateegilised punktid rannikul, s.h. sadamad, mida merevägi asub kasutama, et maaväge transpordiga jm toetada. Nii toimus sõjapidamine Lääne- ja Musta mere regioonides mõlemas maailmasõjas.

Ukraina ei ole küll saavutanud mereala valdamist, et Musta merd oma sõjalistel eesmärkidel kasutada, kuid on siiski saavutanud merelise geograafia funktsionaalse muutuse ilma maismaaterritooriume hõivamata – Vene Musta mere laevastik on põhimõtteliselt surutud mere kirdeossa Novorossiiski baasi ümbrusse. Just Sevastopolist taandumist võib pidada Venemaa seniseks suurimaks kaotuseks Mustal merel. Krimmi poolsaar ja Sevastopoli mereväebaas moodustavad strateegilise positsiooni, mis domineerib põhjapoolse Musta mere üle ja võimaldab selle valdajal kasutada sisemisi operatsiooniliine. Lisaks oli Sevastopolis Musta mere laevastiku peamine remondi- ja hooldusbaas. Selliseid rajatisi Novorossiiskis või mujal ei ole.

Kaubandussõda

Teine teemade ring, mida Musta mere meresõja kontekstis tähele panna, on seotud merekaubandusega ja sõjategevusega selle vastu. Alates juba 2022. aasta algusest, kui Venemaa sulges suured merealad õppusteks, oli Ukraina sisuliselt kaubandusblokaadis. Täiemahulise sõja algus tõi majandusšoki, mida ekspordi peatumine veelgi süvendas. Sellele lisaks levis hirm, et blokaadi tagajärjel tõusevad toiduainete maailmaturu hinnad ja puhkeb näljahäda Musta mere vilja peamises sihtkohas Aafrikas. Türgi ja ÜRO vahendusel algasid juba 2022. aasta aprillis läbirääkimised viljaekspordi taastamiseks, mis päädis nn ÜRO viljalepetega sama aasta suvel.

Nende lepete tulemusena avati ÜRO viljakoridor, mida mööda lubas Venemaa Ukrainal saaki välja vedada. Selleks oli määratud kindel laevatee ja laevu kontrolliti ootealal Bosporuse lähedal. Kontrolli teostas Türgi, Venemaa, Ukraina ja ÜRO esindajatest koosnev koordinatsioonikeskus Istanbulis. Kokkulepete tagajärjel taastus Ukraina vilja eksport piiratud mahus, samas kui Venemaa jätkas Ukraina sadamataristu ründamist. Kuna inforuumis hakati Venemaad süüdistama näljahäda põhjustamises riikides, mis oleks muidu võinud Venemaad (aga ka Hiinat) maailmaareenil toetada, ei saanud Venemaa jätkata otseselt kaubalaevanduse ründamist ja Ukraina blokeerimist, kuigi nii tahe kui võime olid selleks olemas.

Viljaleppeid pikendati kahel korral, kuni 2023. aasta suvel need lõppesid. Selleks ajaks oli Ukraina Vene Musta mere laevastiku oma rannikust piisavalt eemale surunud. Ukraina avas oma transiidikoridori, mis kulgeb piki rannikut Rumeenia territoriaalvetesse. See koridor on mere poolt ääristatud kaitsvate miiniväljadega, kaetud tulega rannikult ja sellel sooritatakse pidevat miinitõrjet meremiinide avastamiseks, mida Venemaa sinna veesata püüab.

Olulisimaks faktoriks Ukraina transiidikordori eduloos oli Ukraina valitsuse otsus koos Ühendkuningriigiga panustada sõjariski kindlustusse.

Lisaks on nii Venemaa kui Ukraina demonstreerinud võimet rünnata kaubalaevu. Ukraina tegi seda, kui tabas Kertši väinast lõunas tankerit Sig, mis oli legaalne sõjaline sihtmärk, sest laev oli Vene logistika teenistuses. Venemaa oli juba sõja alguses kaubalaevu tabanud.

Kumbki pool ei soovi siiski kaubandussõda merel pidada. Mõlemad saavad aru, et kaubalaevade ründamisel on vastasel võime samaga vastata, samas on mõlema riiklikes huvides navigatsioonivabadus maailmamerel. Venemaa puhul kinnitab seda valuline reaktsioon Eesti tegevusele varilaevastiku piiramisel Soome lahel. Ukraina puhul on Must meri eluliiniks, kus iseseisvalt teenida valuutat riigikassasse. Ka ei saaks Ukraina ilmselgelt minna vastuollu rahvusvahelise sõjaõigusega, mis välistab tsiviilsihtmärkide ründamise, et mitte kaotada Lääne väärtuskoalitsiooni toetust.

Olulisimaks faktoriks Ukraina transiidikordori eduloos oli aga Ukraina valitsuse otsus koos Ühendkuningriigiga panustada kindlustuspakkujate vahendusel sõjariski kindlustusse (ingl k war risk insurance). Sõjariski kindlustus katab nii laevakere kui vastutuse konfliktipiirkonnas, kus tavapärased kindlustuse liigid ei kehti. Põhimõtteliselt ütles Ukraina valitsus, et kui teie laevaga midagi juhtub, siis me maksame. Kokkuvõttes on tegu töötava poliitilise lahendusega sõjalisele probleemile.

Kokkuvõte

Venemaa on kontinentaalne riik, mida pole keegi veel merelt vallutanud. Peamine oht Venemaale on alati lähtunud maismaalt ja seetõttu on Vene meresõjaline strateegia kaitseline ning osa ühendstrateegiast. Maaväe ühendrelvaliigi teooria üks lähtekohti pärineb just Venemaalt ja selles on osa ka merejõududel. Sellest vaatest on Vene Musta mere laevastiku tegevus igati loogiline ja ootuspärane.

Üllatav on muidugi Vene merejõudude tegelik valmidus või selle puudumine, mille hindamine on Lääne analüütikutele alati väljakutseks. Võib öelda, et ristleja Moskva uppus kehva õhu- ja avariitõrjedistsipliini tulemusena, sest kaks Neptun raketti ei oleks pidanud nii suurt laeva uputama. Ka mõned Ukraina droonivideod paljastavad puuduliku valmiduse – laevade tuled öösel põlevad, meeskond teeb välistekil suitsu jms.

Ukraina on rakendanud Vene meresõjalise mõtte ajaloost tuntud nn uue koolkonna ideid (vn. k. новая школа[2]), mis oli valdav 1920. aastatel. Selle järgi on mereväe eesmärk toetada maaväge, kasutades selleks väikeseid ja asümmeetrilisi vahendeid. Samas on selge, et see ei ole Ukraina teadlik otsus, vaid pealesunnitud valik.

Kokkuvõttes võib järeldada, et:

  1. Ilmselgelt ei saa Ukraina seda sõda võita merel, küll aga kaotada. Nn Balti saare kohta kehtib see tõdemus aga veelgi enam, sest meie sõltume mereteedest liitlaste sõjalise abi siiajõudmisel.
  2. Mereväestrateegia printsiibid on endiselt kehtivad ja mingit revolutsiooni meresõjapidamises pole toimunud. Nagu iga sõja korral, on meetmete ja vastumeetmete areng olnud peadpööritav, aga sellel pole olnud määravat mõju. Läänemere kontekstis võime eeldada, et Vene meresõjaline strateegia on ka tulevikus koherentne ja ennustatav – võimalik (sõja)tegevus Läänemerel toetab tegevusi muudes domeenides, tagab transpordi ja takistab NATO vägede kohalejõudmist.
  3. Ukraina on edukalt demonstreerinud, et kõiki käepäraseid vahendeid kasutades on julge pealehakkamisega võimalik suurema mereväe tegevust efektiivselt takistada või vähemalt oluliselt häirida.
  4. Samas näitab konflikt Mustal merel ilmekalt, et pelgalt sissisõjaga pole võit võimalik. Mereala valdamise takistamisest üksi ei piisa, et oma sõjalisi eesmärke ellu viia. Selleks, et sissisõda ei muutuks ainsaks võimaluseks, on vaja kodutöö, st võimearendus ja ettevalmistused, enne sõja puhkemist ära teha. On selge, et Ukraina mereväe suurim piirang on platvormide puudumine, millega oma sensorite ja relvasüsteemide tegevusulatust suurendada. Seetõttu on Ukraina koostöös liitlastega juba praegu asunud tegema esimesi samme oma pealvee laevastiku taastamiseks, ehitades esimesed korvetid Türgis.

See aga ei tähenda, et me ei peaks Läänemerel ootama järgmist taktikalist üllatust. Kui gaasi, elektri- ja sidekaablite rikkumisi oleme juba näinud, siis mis tuleb järgmiseks?

Autor väljendab artiklis isiklikke vaateid.

[1] Ameerika kontradmiral Alfred Thayer Mahani (1840–1914) peateos oli 1890. aastal ilmunud „The Influence of Sea Power Upon History 1660-1783“, mis rajas aluse merevõimu teooriale ja mereväestrateegiale (ingl k naval strategy). Briti advokaadi Sir Julian Stafford Corbetti (1854–1922) peateos on „Some Principles of Maritime Strategy“ 1911. aastast, mis seadis aluse merestrateegiale (ingl k maritime strategy). Kui mereväestrateegia keskendub vaid mereväe kasutamisele mereülemvõimu saavutamiseks, siis merestrateegia on laiem mõiste ja kätkeb endas ka mereülemvõimu kasutamist ning suurde strateegiasse (ingl k grand strategy) panustamist.

[2] Oll, A.; Urb, T. Meresõda. – Eesti sõjaline mõte 1920-1940. EMA Occasional Papers, Vol 17. 2023, lk 26–46.