Juba toona teadis ta, et üks ei jää teiseta. Ent nagu paljudel emadel, käis temagi peas peen kalkuleerimistöö – milline võiks olla kahe lapse ideaalne vanusevahe, et uue ilmakodaniku tulek peredünaamikat sassi ei lööks. „Mõtlesin, et neli ja pool aastat on väga hea.“
Plaanimisega tehti algust 2023. aasta lõpus. Nii nagu esimesel korral, oligi pärast nelja kuud oodata rõõmusõnumeid. Ent kaheksanda nädala pealt rasedus katkes. „Ilmselt geneetiline probleem,“ pakub Saara. Kuigi sündmus lõi jalad alt, ei röövinud see lootust. „Mul on mitmel sõbrannal rasedus katkenud ja nad on jäänud kohe uuesti rasedaks. Sellest pole midagi,“ süstis ta endasse positiivsust. „Läksime samasuguse suhtumisega edasi. Aga kui rasedust ei tulnud ega tulnud, hakkasin vaikselt närvi minema.“
„Ma olen leppinud, et see on haigus, mitte iseloomuviga. Olen proovinud igasugu asju. Rännakud, hüpnoteraapiad, nõiad, toitumine,“ loetleb Saara ekstreemseid abimeetmeid. Ent kasu pole olnud ühestki. Vastupidi. Spetsiaalne LCHF-dieet (vähe süsivesikuid, palju rasva – toim) andis depressiivsusele hoogu juurde. „Läksin metsa ja mul oli juba koerarihm valmis ostetud,“ meenutab ta. „Pole midagi teha – ravimid on ainsad, mis mul pea selge hoiavad. Ja see haigus on eluaegne. Ma ei saa kunagi sellest lahti.“
Raskused said alguse, kui psühhiaater soovitas naisel rasedust planeerima hakates jätta ära ravimid, mis olid viimased neli aastat haigust kontrolli all hoidnud. Ei tema ega Saara osanud ette näha, mida lühinägelik otsus kaasa toob. Haigus võimendus sedavõrd, et Saara eluvaade jooksis kokku nagu hangunud teleripilt – ei mingeid värve ega signaali. Katkenud rasedus röövis veel viimasegi lootuse. „Ütlesin, et ma lihtsalt ei suuda elada.“
Oli selge, et samamoodi edasi ei saa,
Oled juba tellija? Logi sisse