Kuningas Harry Kane tüürib Bayernit. Kas ka Meistrite liiga kroonini? Foto: Scanpix / Markus Fischer / Picture Alliance

Bundesligas täiseduga jätkav Müncheni Bayern on sel hooajal pidanud kõigis sarjades 15 kohtumist ja võitnud viimase kui ühe. Teisipäeva õhtul minnakse Meistrite liigas vastamisi tiitlikaitsja Paris Saint-Germainiga, kellelt saadi suvisel klubide MM-il seni viimaseks jäänud kaotus. Saksamaa koondise ja Bayerni legend Philipp Lahm arutleb oma seekordses kolumnis, kas vägevas hoos Harry Kane on muutnud meeskonna löömatuks ka suurimate eurokonkurentide vastu.

Harry Kane sobib Bayernisse suurepäraselt. Ta on Bundesliga jaoks nagu loodud – läbi aastate on just selles liigas löödud kõige rohkem väravaid. Saksa jalgpalli iseloomustab löögirahe, pall käib edasi-tagasi ja mõlemal meeskonnal tekib alati omajagu võimalusi. Bayern veedab teistest meeskondadest rohkem aega karistusalas. Kuna Kane on enesekindel ja väravaesisel täpne, kasutades nurga- ja karistuslöökide puhul hästi ära pikkust ja õhuvõitluseoskusi, lööb ta kõigist teistest rohkem väravaid.

Statistika on suurepärane – Kane teeb Bundesligas skoori peaaegu poolteist korda rohkem kui varasematel hooaegadel Premier League’is või ka rahvuskoondises. Bundesligas on tal kirjas 72 mängu ja 74 väravat, mis ületab märkimisväärselt Gerd Mülleri tippsaavutust (keskmiselt 0,85 väravat mängu kohta).

Näib, et Kane suudab purustada kõikvõimalikke rekordeid. Senise üheksa mänguga löödud 12 värava juures jätab ta samas vaimus jätkates selja taha Robert Lewandowski rekordi – 2021. aastal lõi poolakas 41 liigaväravat. Kes teab, äkki jõuab Kane sel aastal koguni 45 või 50 väravani?

Saksamaal veedetud aja jooksul on ta realiseerinud kõik 18 penaltit. Viis, kuidas ta nendeks valmistub, on äärmiselt professionaalne, alates kehahoiakust ja lõpetades löögitehnikaga. Isegi mina vääratasin karjääri viimasel penaltil – lendasin ise hooga palli peale, pall aga lendas üle lati.

Kuningas vajab trooni

Kane tegi Münchenisse kolides nutika otsuse. 32-aastasena on ta kerkinud Bundesligas domineerivaks jõuks. Inglismaal ei võitnud ta ainsatki tiitlit, Saksamaal on aga võitnud ühe ja võidab ilmselt veelgi, võib-olla ka mõne eurosarja. Et väljakult tõeliselt suure mängijana taanduda, on sedasorti saavutusi vaja. Bayernis avaneb Kane’ile võimalus ehitada karjääri loojangul endale troon, sest klubi lubab tal olla mõjukas ja annab talle meeletult vabadust.

Kolmandal Müncheni-hooajal on Kane suutnud panna klubi enda pilli järgi tantsima. Ta tõlgendab enda rolli nüüd samamoodi nagu Tottenhamis – ründajana, kes saab palli keskväljal ning jagab seda kaaslastele ja liigub ise ühelt äärelt teisele. Mulle ei meenu ühtegi parema sööduoskusega tipuründajat. Samuti on tal väga hea nina selle peale, millal täpselt karistusalasse liikuda.

Samas pole ebatavaline, et mõni mängija annab Bayernile suuna. Just seepärast nimetataksegi Bayernit mängijate klubiks – Spielerverein. Niisugune erakordne lähenemine, mis jätab asetuse valimise mängijate hooleks, võib tuua kaasa ka tagasilööke. Kane ise koges seda 2024. aastal, kui Bayernil jäi 11 hooaja järel esmakordselt liigatiitel võitmata. Osalt oli põhjus küll ka selles, et üks konkurent, täpsemalt Xabi Alonso tüüritud Leverkusen, tegi tugeva hooaja.

Sel põhimõttel on teisigi miinuseid. Bayern vajab treenerit, kes mõistaks mängijate võimeid. Muidu võivad isegi suure raha eest klubisse toodud mehed põruda. Näiteks James Rodriguez, Philippe Coutinho, Sadio Mane ja Joao Palhinha ei sulandunud kuidagi meeskonda. Küsimus polnud nende oskustes, neile ei leitud lihtsalt õiget positsiooni. Declan Rice’il võinuks samuti keskväljal keeruliseks minna, sest seal olnuks tema konkurentideks Joshua Kimmich, Leon Goretzka ja Aleksandar Pavlovic – kolm Saksamaa koondislast, kes on Bayerni kultuuri täielikult omaks võtnud.

Kuid nüüd on Bayern jälle midagi leidnud. Võistkond on paraja suurusega, keskmine vanus klapib ja mängijatele on jagatud õiged rollid. Tagaliinis suudavad kolm jõulist ja kiiret keskkaitsjat Jonathan Tah, Dayot Upamecano ja Kim Min-jae rinda pista maailma parimate ründajatega. Keskväljal on Kimmich, Goretzka ja Pavlovic üksteise väärilised ning vahetavad vajadusel rolle. Äärel tegutseb kaks rahvusvahelisel tasemel meest – Michael Olise ja Luis Diaz. Ning tipus seob kuningas Kane kogu mängu kokku.

Kuna meeskonnas valitseb hierarhia, lõikavad sellest kasu ka teised. Serge Gnabry on number 10 positsioonil end leidnud. Teine hea näide on 17-aastane Lennart Karl. Kui ta mängu sekkub, on tema kohalolu kohe märgatav – ta suudab triblamis- ja löögioskused meeskonna kasuks tööle panna. See teeb temast otsekohe olulise mängija.

Mõnele positsioonile jagub konkurentsi, sest pole veel päris selge, kes peaks koha endale võtma. Konrad Laimer on nüüd äärekaitsja koha kindlustanud. Kirgliku, jooksuvõimelise ja väsimatu jõuna täiendab ta meeskonnakaaslaste omadusi hästi.

Kas piisab ka Euroopaks?

Kõik see vajab peatreenerit, kes tunnetaks klubis valitsevat kultuuri. Sellesse rolli sobivad kõige paremini endised jalgpallurid, kes on kõrgel tasemel mänginud. Nendega kaasneb loomupärane võime meeskondlikke protsesse mõista, samuti autoriteet. Vincent Kompany on täpselt selline juhendaja. Ta mõistab hästi, millised mehed ja kuidas kokku sobivad. Tegu on täpselt Bayerni masti treeneriga.

Nüüd algab hooaja see osa, kus Bayern läheb vastamisi teiste Euroopa tippklubidega. Näeme, kui stabiilne meeskonna struktuur tegelikult on. Paris Saint-Germain, Manchester City ja Arsenal kubisevad sama andekatest meestest. Kuid nii Luis Enrique, Pep Guardiola kui ka Mikel Arteta panevad märksa rohkem rõhku süsteemile. Huvitav saab olema näha, kumb võidab – kas meeskond, mis on ise arenenud, või see, mida on selgemini vorminud treeneri nägemus.

Usun, et kui Bayerni liidrid vigastusi väldivad, on neid raske lüüa. Bundesliga valitsemine tuleb neile kasuks, sest nad saavad seal hea hooga mängida. Raske on näha, millisele Saksamaa meeskonnale nad võiksid praegu alla jääda. Pika võiduseeria järel pakatab meeskond enesekindlusest ja ühtsusest. Seda võib näha viisist, kuidas mängijad üksteist innustavad. Tegu on tervikuga.

Sellegipoolest on põnev jälgida, mis saab siis, kui Jamal Musiala vigastusest paraneb. Meeskond saab praegu ilma temata hästi hakkama ja mängib suurepäraselt. Hetkel keerleb kõik Kane’i ümber ja ta tasub selle eest väravatega. Musiala teenib Kane’i kõrval kõrgeimat palka ja tema lepingut pikendati 2030. aastani. Tegu on väga andeka mängijaga, kes on isikupärane. Kas Bayern suudab naasmise järel ta meeskonda liita või nõrgestab see praegust kooslust? Nagu teame, on iga meeskond edukas vaid siis, kui tervik suudab olla liidetavate summast suurem.

***

Copyright: Oliver Fritsch / Die Zeit

Tõlkinud: Kristjan Jaak Kangur

113-kordse Saksamaa koondislase, aastatel 2010-14 ka koondise kaptenipaela kandnud Müncheni Bayerni legendi ning 2024. aasta EM-finaalturniiri korraldusdirektorina tegutsenud Philipp Lahmi kolumnid ilmuvad Soccernet.ee veergudel kokkuleppel väljaandega Die Zeit.