Maarja Undusk on huvitavalt kirjeldanud seda, mismoodi ta ema (ehk siis Pille-Riini ema ehk siis Ellen Niit) pärast nõukogude aja möödumist uustrükis parandusi tegi ning kuidas see uue ja vana aja kokkuklapitamine keeruliseks läks.
Selgus, et mu linnakodus Pille-Riinikest pole, ja võtsin raamatukogust esimese ettejuhtuva. Päris kindlasti vääriks omaette rahvaväljaannet ja teadustööd see, kus on võrreldud neid patsidega tüdruku lugude versioone ja jutustatud taustalugusid erinevatest aegadest! Minu lugemislauale tulnud versioon juhtus olema aastast 1971, seega esimeste tiraažide hulgast (raamatu esmatrükk on aastast 1963). Tagakaanelt paistab hall torn, mille küljes punane lipuke, aga see absoluutselt ei häiri – see on Vive Tolli stiliseering, mõnusalt rohmakas. Vive Tolli on, muide, Ellen Niidu klassiõde, kelle kaudu Ellen sai kunagi õppetunni: omapärane olemine on hea, selle eest võivad õpetajad seljataga kiita. Ja illustratsioonid on tõesti aegumatud.