Vangla on Tartus olnud üle 20 aasta. Ükski vang pole põgenenud, tartlaste turvalisus pole olnud vangla tõttu häiritud ja Tartut tuntakse jätkuvalt ülikoolilinnana, mitte vanglalinnana, kirjutab Mihkel Lees.
Minul on ajast, mil töötasin Tartu sotsiaalvaldkonna abilinnapeana, kaks mälestust, mis seostuvad Eesti-Rootsi vanglarendilepingu teemaga. Esiteks psüühilise erivajadusega inimeste kodu rajamine Kase tänava elurajooni ning teiseks endiste kinnipeetavate rehabilitatsiooniteenuse viimine ajutiselt Ilmatsallu.
Mõlemal juhul olid paljude heade tartlaste hirmud suured. Ja mõlemal puhul köeti neid hirme vastutustundetult ka poliitiliselt üles. Küll hirmutati, et langema hakkavad psüühilise erivajadusega inimeste kodu lähedal asuva kinnisvara hinnad. Küll hoiatati, et nüüd ei saa ükski laps ega ema enam Ilmatsalus rahulikult jalutada, sest endised vangid hakkavad igapäevaselt inimesi hirmutama ja kuritegusid korda saatma.
Mis tegelikult juhtus? Absoluutselt mitte midagi halba. Kase tänav ja seda ümbritsev elurajoon on täpselt sama turvaline koht, nagu ta oli enne psüühilise erivajadusega inimeste kodu rajamist. Maju ja kortereid müüakse ja ostetakse.
Ilmatsalus jalutasid lapsed ja emad ringi sama turvaliselt kui enne. Politsei väljakutsed ei suurenenud, kuritegevus ei tõusnud. Tartu on ikka sama turvaline koht, kus elada.
Vangla on Tartus olnud üle 20 aasta. Eks emotsioone oli ka 2000. aasta paiku igasuguseid. Nüüd saab aga nentida fakti, et vangla pole Tartule kahju toonud. Ükski vang pole põgenenud, tartlaste turvalisus pole olnud vangla tõttu häiritud.
Kasud regioonile on aga olnud suured, sajad inimesed on saanud tööd, vanglas asub ka Tartu linna teenindav arestikamber, mis teenindab aastas ca 1800 inimest. Seda peaks vangla sulgemisel pidama suure tõenäosusega linn ise.
Ja pange tähele, Tartut tuntakse jätkuvalt ülikoolilinnana, mitte vanglalinnana. Usutavasti ei vahetata vangla lukke senisest kehvemate vastu ka siis, kui vanglas hakkavad Eesti kinnipeetavate asemel paiknema Rootsist saadetud kinnipeetavad.
Hirme on mitmetel headel tartlasetel erinevaid. See on mõistatav. Küsimused peavad saama ja paljuski on saanud vastused. Nii ajaleheveergudel kui ka eelmisel kevadel toimunud Tartu linnavolikogu istungil.
Poliitilist hirmutamist on samuti palju. Seda aga pean niigi suhteliselt ärevas ühiskondlikus foonis vastutustundetuks. Vaadelgem fakte.
“Tartu regiooni ja Eesti jaoks laiemalt on praeguses julgeolekuolukorras oluline, et säiliks vanglateenistuse valmisolek.”
Kinnipeetavate arv Eestis on märkimisväärselt langenud. Pooltühjale vanglale peale maksta ei ole tark. Samuti ei ole tark vanglat kinni panna, kuivõrd Tartu regiooni ja Eesti jaoks laiemalt on praeguses julgeolekuolukorras oluline, et säiliks vanglateenistuse valmisolek ja kriitiline taristu.
Me peame oleme valmis võimalikeks kriisideks, olgu tegemist siis hübriidsõja, massilise sisserände või mõne kolmanda olukorraga. Muide, ju jätab ka Rootsi meelde, et eestlased tulid neile vanglakohtadega appi ja kuulatakse seal vajadusel avatud meelega ka meie muresid, aidatakse ja mõeldakse kaasa.
Nagu eelnevalt öeldud, siis Tartu vanglast keegi põgenenud pole. Vanglarendi kulud katab Rootsi. Kui rendileping rakendub, tekib Lõuna-Eestisse sadu uusi töökohti. Eesti riik otsustab, millised vangid vastu võetakse. Terrorismikuritegude eest karistatuid Tartu vanglasse ei võeta. Ühtegi välisvangi ei vabastata Eestisse.
Palju on räägitud võimalikest külalistest, kuid praktika näitab, et enamasti suheldakse telefoni teel või internetis. Ja kui ka külaline peaks tulema, siis peab ta eelnevalt külastust taotlema ja läbima taustakontrolli.
Tartu linnal on võimalik vajadusel küsida täiendavaid küsimusi riigikogu õiguskomisjonis vanglarendilepingu eelnõu ratifitseerimise esimese ja teise lugemise vahel. Ministeerium on lubanud, et ka edaspidise protsessi jooksul hoitakse Tartu linnaga tihedat sidet, linnal on näiteks võimalus oma esindaja nimetada vanglakomisjoni.
Ja kui mõni tõstatatud riskidest peaks realiseeruma, on riigil võimalik leping ennetähtaegselt lõpetada. Tartlasi ei tasu hirmutada, vaid selgitada ja kinnitada, et mitusada uut sisejulgeolekuvaldkonna töötajat mitte ei vähenda, vaid suurendavad nende turvalisust ja linna kriisikindlust erinevate ootamatuste puhul.