Kuna eestlased, aga eriti mõned komisjonärid, on nn Soome kaitsemudeli fännid, küsisin endalt, kuidas Eduskuntas ekskindralid (kui neid seal oleks) ajanuks asja?
Esiteks, nad poleks ealeski sellest teinud pressisündmust ja lasknud avalikkuse ees väidetavat musta pesu õhutada ja juba enne raporti avaldamist. Nad oleksid teadlikud, et mistahes provintsipoliitilisi plusspunkte nad «raportiga» saavutanuks, annaksid nad samal ajal Eesti vaenlasele mitte plusspunkte, vaid trumpe, nii propagandistlikke kui strateegilisi, näidates, millised on Eesti kaitse nõrgad kohad.
Teiseks, kui nad oleksid nagu Soome endised kõrged ohvitserid, jaganuksid nad oma raporti kaitseministrile, peaministrile ja presidendile, aga mitte avalikkusele. Nad taotlenuks põhiseaduses sätestet Vabariigi Presidendi riigikaitse nõukogult võimalust tutvustada oma raportit ja arutada selle sisu üksikasju nõukogu liikmetega. Riigikaitse nõukogusse kuuluvad riigikogu esimees, peaminister, riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, riigikogu väliskomisjoni esimees, välisminister, kaitseminister, rahandusminister, siseminister, justiitsminister, majandus- ja taristuminister ning kaitseväe juhataja ehk kõik, kes vastutavad riigikaitse eest.
Jälle on meil nii olulises asjas nagu riigikaitses provintslik mudaloopimine ja plusspunktide otsimine.
See toimuks kõik kinniste uste taga. Ilma kollase kärata saaksid kriitikat saanud asutused ja isikud seletada või isegi lausa möönda, et ühes või teises punktis on komisjonäridel õigus. Ja komisjonärid, kes ju on samuti meie ühise Eesti asja eest väljas, saanuksid ka möönda, et mõnes küsimuses mindi liiale.
See kõik on nüüd võimatu. Jälle toimub meil nii olulises asjas nagu riigikaitse provintslik mudaloopimine ja plusspunktide otsimine.
Oleme eurooplased, saagem ka täiskasvanuks.