Kuigi turiste tavaliselt kohalikele matustele ei kaasata, siis õnnestus Anne Veesaare (68) seltskonnal tutvuste kaudu talitusest osa saada. „Ma ei teadnud, mis seal päriselt juhtuma hakkab, ma valmistusin matkaks,“ kirjeldas näitlejanna. Suurejoonelised matused korraldati tundmatu mehe auks, kes oli surnud juba kaks aastat tagasi. Seejuures viis kohalik giid reisiseltskonda kurssi, millised on kohalikud traditsioonid.
„Kuna matustele ei minda tühja käega, siis ostsime meie kaasa sea, mis oli kadunukese mälestuseks, anniks ja ohverduseks. Meid võeti suurepäraselt vastu, paluti looži istuma, pakuti kohvi ja suupisteid, meestele sigareid,“ kirjeldas Veesaar. Ta lisas, et sea eest tuli välja käia umbes 350 eurot, viletsa pühvli korral oleks see summa olnud vähemalt 10 000 eurot.
Kingitud loomale kirjutasid matusetalitajad roosa värviga peale Estonia, et ära tunda siga, kelle tõid anniks just aukülalised Euroopast. „Siga jäigi meist ellu, teda ei ohverdatud, sest pererahvas tõenäoliselt kasvatab selle sea veel priskemaks ja läheb sellega järgmisele matusele,“ teadis Veesaar rääkida. Samal ajal on loomade korjused oluline osa matuserituaalist, mille tunnistajaks oli ka näitleja oma reisiseltskonnaga.
Veesaare sõnul on matused Indoneesias suurem pidu, kui miski muu. Sealne rahvas usub, et elu algab alles pärast surma ning selleks valmistutaksegi terve maapealse elu jooksul. Kusjuures, surnut maha ei maeta, vaid igal jõukal perel on oma hauakamber. Pärast suurt matusetseremooniat pannakse kadunuke küll hauakambrisse, aga vähemalt kord aastas võetakse ta sealt välja.
„Neid tuulutatakse, pestakse puhtaks, pannakse selga uued riided, neid jalutatakse, võetakse seltskonda, tehakse nendega pilti,“ selgitas näitleja sealset kultuuri.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare (11)