Te olete sel nädalal töötamas oma pikaaegses kodulinnas Tartus, me oleme ka täna tegelikult eetris rahvusringhäälingu Tartu stuudiost. Eile kirjeldas üks Tartu inimene oma päeva nii, ma tsiteerin: “Teatasin uhkelt lastele, et mu töökohta külastab president. Kahjuks trumbati mind kohe üle, kuna samal päeval külastasid lapse lasteaeda Tartus siis Piip ja Tuut.” See on ju hea, et tegelikult te lähete paljudele inimestele korda.
Eks korda lähed ikkagi siis, kui sa ennast ka näitad aeg-ajalt siin ja seal, kas koos Piibu ja Tuuduga või ilma. Aga jah, seekord olen tõesti sattunud lausa mitmeks päevaks Tartusse. Siin on olnud mitmed konverentsid ja tööd jätkub, sest on raamatuaasta ja laupäeval on raekojaplatsis suursündmus. Laupäeval tuleb jälle ka tööl käia Tallinnas ja pühapäeval on isadepäev. Ühesõnaga, kui keegi arvab, et presidendil on kuskil ka nädalavahetus, siis ta natukene eksib.
Kas Tartu, millest te ikkagi viimastel aastatel olete natuke rohkem eemal olnud kui oma varasematel eluetappidel – tõsi, riigikontrolörina ka ikkagi töökeskselt Tallinnas – on kuidagi ka selle aja jooksul muutunud, kui te nüüd sellel nädalal Tartut taas avastate?
Eks ta ikka on muutunud, kasvõi visuaalselt. Kui siin väga tihti ei käi, siis vaatad, et jälle on siia midagi kerkinud, siin on midagi teistmoodi tehtud. Muidugi liiklusest ma ei oska midagi arvata, sest tagaistme peal see väga sind ei morjenda, aga ilmselt on ka liiklus muutunud. Kuna ma ikkagi olen ju tartlane sünnilt ja Tartu on minu kodulinn, siis hoian ikka ka eemalt pilku peal.
On see edasiminek või tagasiminek, kumb see on?
Ma usun, et need, kes seal otsuseid vastu võtavad, tahavad ikka, et linn edasi liiguks. Aga teinekord ei pruugi see hästi välja tulla ja toimub seisak või, mis veel hullem, tagasiminek. Aga nende hinnangute andmiseks peab natukene ajaline distants olema, et öelda, et see otsus ei olnud just kõige mõistlikum. Aga otsustega on see, et neid saab alati ümber muuta ja paremaks teha, kui ei ole see otsus väga suur ja võimas, mida enam pöörata ei saa.
Aga endise Tartu Ülikooli rektorina, kas teie saate aru, mis mure on Tartu poliitikutel selle Tallinna haiglaga? Et kui see tuleks ja seal oleks ka siis Põhja-Eesti regionaalhaigla, siis Tartu nende väitel sellest kaotaks. Räägitakse isegi sellest, et pikas plaanis viiks see PERH-i kaudu Tallinna haigla teke Tartu Ülikooli hääbumiseni. Kas ka teie ajal rektoraadis tunnetati nii?
Kas nüüd Tartu Ülikool hääbub… Eks Tartu Ülikool on siin rasketel aegadel lausa kinni olnud, aga on siis uuesti avatud ja on tulnud väga hiilgavad ajad.
Aga eks see Tartu-Tallinna selline “konflikt” on ju kogu aeg olnud. Eks me oleme ka hellaks tehtud natukene, et siit on ära viidud ju teaduste akadeemia ja tehnikaõpe ja korvpallis Tartu Kalev ja paljud head ooperilauljad Vanemuisest on lõpetanud Estonias. Nii et eks see teeb hellaks.
Aga muidugi, kui Tallinnasse tuleb suur haigla ja patsiendid on seal, siis… ja ongi olnud aegu, kus tõesti räägiti väga jõuliselt – ja mitte väga ammu, see oli siis, kui ka mina rektor olin – et Tallinnasse võiks ka ikkagi tekitada arstiteaduskonna. Küll mitte võib-olla prekliinilise õppe, aga selle kliinilise osa. Ja ma usun, et ega see mõte kuskile ju ära kadunud ole.
Just nimelt, kui kuulata arstitudengite esindajaid, siis nemad tegelikult ootavad väga, et kui arstiõpe liiguks rohkem Tallinnasse, siis neil oleks seal ravijuhte rohkem, praktika oleks kodule lähemal, tekiks konkurents nende kui ressursi pärast. Alati on ühel mündil kaks poolt.
Jah, aga ma arvan, et tudengite seisukohast on kasulik ikkagi oma noorusaeg veeta kodukohast eemal. Mitte nii, et sa tõesti saad väga-väga lihtsalt minna kodust oma praktikabaasi või haiglasse. Tore on ikka olla kuskil mujal. Nii et eks siin ongi mündil kaks külge. Kui vaadata hästi kõrgelt, siis võib tõesti tunduda, et milleks on väiksel riigil kaks haiglat. Võib-olla mõni arvab, et pole ühtegi vaja, et kõrvalriigis on, Soomes näiteks, võib käia.
Tuleme Tartu asjade juurest kogu Eesti asjade juurde ja teie tänase töö ja pädevuste juurde. Te olete ametist tulenevalt siis riigikaitse kõrgeim juht ja näete pabereid, mida teised ei näe, suhtlete endiste ja praeguste kindralitega. Sellel nädalal on Eesti avalikus ruumis kõlapinda pakkumas üks riigikogu riigikaitsekomisjoni raport, selle eelnõu. Neljapäeval riigikaitsekomisjon seda ka pikemalt arutab. Kas teie saate aru, mida selle raporti kirjutajad taotlevad või mis neid raporti kirjutajaid närib?
Eks mõni aeg tagasi need raporti kirjutajad käisid ka ju minu juures, need olid needsamad riigikaitsekomisjoni liikmed, ja seal tuli jutuks, et Meelis Kiili ja mõned teised veel panevad kokku mingisuguse raporti, et anda ülevaade sellest, milline julgeolekuseis meil on. Kuigi neid ülevaateid on ju tehtud ka varem. Ja nad lubasid, et kui valmis on, siis ma saan sellega tutvuda.
Ma sain raporti kätte, olen seda sirvinud. See on väga pikk raport, 240 lehekülge. Seal isegi on lingvistilised küsimused sees, et kuidas õigesti võimekust või võimeid terminina kasutada. Nii et sisu kohta ma ei oska tõesti midagi öelda.
Aga meil oli riigikaitse nõukogu ja ka ajakirjanikud küsisid pärast – see oli siis sel hetkel, kui see teade välja tuli, et niisugune raport on nüüd valmis saanud – siis mina ütlesin ka, et kindlasti igas raportis on mingi tera sees, mida võib vaadata sisuliselt. Aga ka siis ma ütlesin, et ma kardan, et sellest saab järjekordne probleem, mis jälle lõhub meie ühiskonda ja vaadatakse rohkem ajalugu, otsitakse nimesid, kellele näpuga näidata, selle asemel, et tulevikku vaadata.
Ja nii juhtuski. Me näemegi, et nüüd käib väike poriloopimine juba ja see raport ei ole veel ametlik raport, sellepärast et ta peab ikkagi läbi minema riigikaitsekomisjonist ja nii edasi. Aga teisalt jälle vaadates, eks igal riigikogu liikmel ja riigikogul tervikuna on ju õigus teha, mida nad soovivad teha. Aga iga poliitik, ma arvan, peab ka selle peale mõtlema, mis mõju ühel või teisel dokumendil on, et palju sellest siis kasu on ja palju sellest kasu ei ole.
President Alar Karis annab Vikerraadios intervjuu Mirko Ojakivile Autor/allikas: Airika Harrik/ERR
President Ilves mõistis selle raporti mustandi avalikustamise hukka ja ütles, et seda oleks pidanud arutama kinniste uste taga riigikaitse nõukogus. Sel esmaspäeval, nagu te mainisite, see nõukogu ka kogunes. Kas Kiili või keegi raporti koostajatest avaldas soovi, et tooks selle siis riigikaitse nõukogusse kinniste uste taha?
See tuli ju sel hetkel alles välja ja seda ettepanekut, et võiks rääkida, ei olnud, sest meil oli plaan, korraline plaan. Me arutasime hoopis elanikkonnakaitset. Aga kuna ta värskelt välja tuli, siis tuli seda ka mainida, aga arutelu arusaadavalt ei toimunud. See oleks muidugi tore olnud, kui kõigepealt tullakse Kadriorgu ja näidatakse ja räägitakse, tutvustatakse, mis see on, et siis ei kompa me pimeduses.
Aga te olete Ilvesega selles mõttes nõus, et enne avalikustamist ikkagi oleks võinud need asjad kusagil siis kinniste uste taga läbi arutada?
Ma olen muidugi nõus, sellepärast et iga asja, mis on toores, peaks enne läbi arutama, et asjaomased või need, keda see puudutab, võiksid olla teadlikud. Mitte nii, et ajakirjanik paneb mikrofoni sulle ette ja sa pead juba arvama midagi. Nii et vaatame, kuhu see raport nüüd siis liigub. Me näeme, et on juba jälle uus konflikt ühiskonnas, mida me kindlasti ei soovi.
Selle raporti põhijäreldus, mis on minu andmetel ka veel praegu arutatavas versioonis kirjas, on see, et Eesti riik tervikuna ei ole piisavalt valmis võimalikuks sõjaks ja kui sõda oleks siis vahepeal puhkenud, siis me oleks selle kaotanud. Need on selles mõttes väga tõsised laused ju.
Me räägime liiga palju sellisest sõjaohust. Ja see on üks killukene selles samas asjas, kus inimesed aetakse ärevile. Praktiliselt see lause tähendab ju seda, et kui keegi täna tuleb, siis on siin kaks valikut: kas anname alla või kõik tapetakse ära. Nii et ma arvan, see ei ole väga hea lähenemine. Me eksime ka sellest sõjaohust rääkides – kindlasti tuleb öelda, et ajad on ärevad, ja tuleb öelda, kes on kes ja kellel mingid plaanid on –, aga siin peab olema vastukaaluks alati, mitte see, et meil mitte midagi ei ole, vaid vastu panna see, et mis meil siin on.
Rääkida ikka realistlikult seda, et meil on need asjad hästi, siin on veel natuke vaja teha. Ja lõpuks, ärgem unustame, et ega me ole siin üksinda, me ei kaitse ju üksinda oma Eestit. Meil on liitlased. Ilma liitlasteta ei saaks me kindlasti ka hakkama. Ja need suhted on täna ju väga head. Me näeme ka nendel intsidentidel, mis on olnud siin nende lennukitega, kes õhupiiri ületasid, et me suudame reageerida adekvaatselt. Arusaadavalt naaberriik testib meid pidevalt.
Milline see tasakaalukoht võiks olla, kuidas riigikaitse teemadel, ka sõjalise riigikaitse ja elanikkonnakaitse teemadel rääkida niimoodi, et ühelt poolt oleks tagatud seesama inimeste teadmisvajadus, et see saaks rahuldatud, aga teisalt ilma neid inimesi siis asjatult paanikasse ajamata? Et inimesed ikkagi tahaks lapsi saada, elaks oma elu, ehitaks maja, ostaks korteri, ja siia Eestisse, mitte Hispaaniasse.
Eks ajad on ärevad ja ei oskagi nagu seda tasakaalupunkti leida. Ega see probleem ole ainult meil. Kui ma siin käin ringi mööda Euroopat ja kaugemal, siis ikkagi küsitakse, kas idatiiva riigid on siis järgmised, Eesti või Soome. See küsija nagu ise annab juba mõista, et ta on ise rohkem ärevuses. Piltlikult öeldes, et ta loodab, et meie oleme need, kes saame ainukesena kannatada, et neid see nagu ei puuduta. Ja siis alati püüan neid rahustada sellega, et puudutab küll.
Esiteks tänapäeva raketid lendavad juba väga kaugele ja väga lühikese, väga väikese ajaga. Ka NATO peasekretär ütles, et terve Euroopa on tegelikult idatiib. Et me peame olema valmis ja viima kaitsekulud piisavale kõrgusele, et sel, kes tahab siin meile halba teha, see mõte kaoks.
Aga selle asja eesmärk on siis ju, et poliitikud saaks olukorra tõsidusest aru, et nad leiaks ressursid, et nad võtaks vastu vajalikud otsused, valmistuks selleks. Lihtne inimene saab ka päris palju ära teha, kasvõi kui me räägime elanikkonnakaitsest, oma toiduvarudest ja sellest, et ta teab, kus on lähim varjumiskoht, kuni selleni välja, et kust saab puhast joogivett. Aga lihtsale inimesele ju ei saa seda vastutust panna. Aga kui nüüd mõelda seda, et see mäng on justkui nagu siis sellele poliitilisele koorekihile, et nemad neid otsuseid teeks, et avalikkus kogu seda survet ei peaks tundma.
Ka nüüd riigikaitse nõukogus ma ütlesin poliitikutele – me küll arutasime seekord ainult elanikkonnakaitset – aga jah, alati tuleb raha mängu. Ja et valitsus enne, kui ta midagi välja ütleb, lepiks kokku, mis meil on, mida me saame teha. Ja siis räägitakse nagu ühel häälel. Aga mitte nii, et erinevad poliitilised jõud ja valitsuse liikmed hakkavad siis arutama avalikus ruumis, mida meil on ja mida meil ei ole. Üks tahab rohkem, teine ütleb, et ei ole.
See tekitab veel rohkem ärevust. See on lihtne asi, mida teha: lepime kokku, et räägime väga selgelt, mida me saame teha, mis olukorras me oleme. Ja siis ma arvan, see ärevus ka kindlasti taandub.
President Alar Karis annab Vikerraadios intervjuu Mirko Ojakivile Autor/allikas: Airika Harrik/ERR
Kas leidsite esmaspäeval riigikaitse nõukogus ka selle lahenduse siis, kuidas rääkida tõesti laibakottide hankest või massievakuatsioonist, mida ma südamest loodan, et ei ole kunagi tarvis, või sellest ei peaks üldse rääkima?
Kindlasti peab rääkima. Ma ei tea, kas laibakottidest peab rääkima. Eks nüüd tuleb siis lihtsalt osta ja kõik. Ega me ei hakka ka rääkima, et ostsime hambaharja. Need on sellised tarbeesemed, mis antud juhul küll tõsi, kriisiolukorras on vajalikud. Aga me räägimegi kriisist, või mida me teeme elanikkonnaga, ega me ei räägi just sõjast ainult. Eelkõige me räägime sellest, kui läheb elekter ära, kui tuleb uus Padaoru juhtum, et üks jama ajab teist taga ja siis ühel hetkel ei osata midagi teha.
Elanik saab tõesti väga palju ise ära teha. Ja see võtab kohe ärevuse maha, kui ta teab, et tal on natukene toiduvaru, ta teab, et kui elekter ära läheb, mis teha, ta teab, kuhu minna. See teadlikkus on juba ise see, mis ärevuse ära võtab.
Kui ma räägin siseministeeriumi ja siseturvalisuse eest vastutavate inimestega, siis nad ütlevad, et tegelikult see elanikkonnakaitse, erinevalt siis sõjalisest riigikaitsest, on ikkagi vaeslapse osas ja väiksema tähelepanu all. Et kui te nüüd esmaspäeval neid muresid avasite ja teemade ringi kuulasite, siis kas sündis ka mingisuguseid põhimõttelisi kokkuleppeid ja otsuseid? Saab see alarahastatud valdkond ressursse ja tähelepanu juurde?
Eks ressursse on täpselt nii palju, kui on, ja igaüks soovib tükki saada. Ma siin kohtusin näiteks rakenduskõrgkoolidega, neil pole raha. Siis me teame, et kultuuril pole raha. Ja eks ta on valikute küsimus. Ja ka selles, kui me täna paneme elanikkonnakaitsesse ligikaudu 150 miljonit eurot.
Rektorina ma teadsin ka, mis on ülikooli vajadused, aga oli ka see reaalsus. Siis sa pead ka teadma, et mis on tõesti prioriteet, mida peab praegu ära tegema, mis saab edasi lükata. Aga see, et öelda, et me ei peaks üldse teadma, mis need vajadused on, on ka selline, et hakkame otsast minema, vaatame, kuhu jõuame. See ei ole kõige mõistlikum lahendus. Et need vajadused tuleb tähtsuse järjekorda panna.
Tuleme korraks selle Kiili raporti juurde veel tagasi ja siis läheme Eesti elu juurde laiemalt. Selles raportis tehakse ettepanek tuua ka siis teatud otsustuspädevused sõjalises riigikaitses tagasi presidendi institutsiooni juurde. Et kas teie toetate seda mõtet, et president rohkem saaks kaasa rääkida sõjalises riigikaitses?
Eks see presidendi asi on nüüd üks pikem lugu tegelikult, mis on presidendi roll tänases parlamentaarses riigis. Näeme, et ka meie naaberriikides on see väga erinev. Aga tavainimesele on võib-olla isegi mõistetamatu näha, miks see või teine president saatis nii-öelda parlamendi laiali, aga meie president istub seal Kadriorus ja midagi ei tee. Need rollid on väga erinevad, ja mitte ka väga kaugetes riikides. Nii et kui hakata võrdlema siin Trumpi või Putinit ja Eesti presidenti, siis see on täiesti erinev maailm.
Aga see tähendaks juba seda, et üle vaadata ei ole mitte ainult roll, vaid seesama küsimus, kas rahvas valib presidendi või ei vali rahvas. Seda ma ka arutasin, kui ma presidendiks sain, sest nii ma ka lubasin. Aga oli selgelt näha, et seal konsensust ei saavutata. Ja ei ole mõtet selle ettepanekuga minna parlamenti, kui see läbi kukub.
Aga rahvas ikka ootab. Iga kord, kui president ära valitakse, jääb mulje, et see on nüüd esimene president, keda rahvas ei valinud. Tegelikult pole rahvas valinud Eestis ju mitte ühtegi presidenti, nad kõik on ikkagi parlamendis ära valitud.
Aga see diskussioon iseenesest on oluline. Tähtis on see, et see ei muutuks selliseks tiluliluks, mis tegelikult mitte midagi ei muuda. Mina olen isegi käinud välja sellise ettepaneku, et presidentuur võiks olla üks ametiaeg, seitse aastat. Sellest võib-olla täitsa piisaks, siis tuleb uus president. Siis ei pea president hakkama poole aja peal mõtlema, et kas ta ikka saab tagasi valitud ja kas ta tahab tagasi valitud saada ja nii edasi.
Nii et see on seesama asi. See küsimus puudutab tegelikult välispoliitikat. Välispoliitikat täna tehakse ju välisministeeriumis ehk siis valitsuses, ja president praegu esindab seda, mida seal otsustatakse. Kui talle ei meeldi need asjad, siis ta lihtsalt sellest ei räägi.
Aga selle küsimuse laiem taust on see, et võib-olla tajutakse, et liiga palju riigikaitset tassitakse päevapoliitikasse. Et kui president juhiks rohkem kaitsepoliitikat, siis võib-olla mingid teemad jääks päevapoliitikast välja.
Iga ettepanek väärib arutelu selles mõttes, et mis on tema plussid ja miinused. Et kõik on ju tervik, ega see ei ole ainult presidendi institutsioon ja valitsus, vaid seda tuleb vaadata ikkagi tervikuna ja nii-öelda holistlikult.
Selles raportis väidetakse ka, et Eesti riigikaitsel pole visiooni. Kas te olete nõus sellega?
Selle visiooniga on tihti niimoodi, et kas Eesti riigil on visioon täna, kuhu me tahame liikuda? Et seda võib alati niimoodi püstitada. Või Euroopal, kuhu Euroopa tahab liikuda? Ega paljuski ongi niimoodi, et ka Euroopa täna tegeleb iseenda küsimustega ja ei olegi võib-olla selgelt aru saada, kuhu siis tahaks liikuda.
Nii et selle visiooni küsimus on alati see. Aga täna me teame, kui palju seda visiooniks saab lugeda, aga selge on see, et peame oma kaitse ja elanikkonnakaitse nii-öelda korda tegema, viima vastavale tasemele. Nii et see saab olla üks visiooni osa küll.
President Alar Karis annab Vikerraadios intervjuu Mirko Ojakivile Autor/allikas: Airika Harrik/ERR
Praeguse kaitseväe juhataja Andrus Merilo visioon avaldati nädalapäevad tagasi ajakirjas Sõdur. Selle moto oli lihtne: “Võiduks valmis kaitsevägi”. See on ju tegelikult väga lihtsalt öeldud.
Jah, “võiduks valmis”, aga ma arvan, et me ei taha kellegagi sõtta asuda ja võita. Meie võit seisneb selles, ma arvan, et me suudame selle kõik ära hoida. Ja selleks me seda kõike täna siin teeme. Mitte, et las nad nüüd tulevad, me siis alles näitame. Ei, see peaks olema vastupidi.
Just nimelt, ka Merilo tegelikult ütleb, et selleks, et keegi meid rünnata ei tahaks, siis peab meie ühiskond olema piisavalt tugev, endaga hakkama saama, usaldama üksteist ja toetama. “Meie endi seas peab valitsema tugev relvavendlus ja üksmeel selle kõige eest.” Ilusad sõnad, aga kuidas teile tundub, kas Kiili, Alar Laanemani ja Leo Kunnase raport tugevdab seda üksmeelt ja relvavendlust või lõhub seda?
Need ei ole mitte ainult ilusad sõnad, vaid õiged sõnad. Mina mõtlen ju üsna sarnaselt. Eks me ju Meriloga kohtume üsna tihti ja vahetame oma seisukohti.
Aga sellised raportid, kui nad ei ole korralikult läbi mõeldud ja võetakse ka jumalat appi, et siis…
Lõpp-raportist, ma saan aru, nad jumala siis taandasid välja.
Eks sealt võib-olla veel midagi võib välja minna. See on nagu irooniaga öeldud. Aga veel kord, iga inimene, kes midagi teeb, eriti kui ta on poliitik, riigikogu liige, ta peab väga selgelt läbi mõtlema, mida ta ütleb, mis on selle järelmid. Et mõnikord üksik sõnavõtt ka mõne riigikogu liikme poolt mõjub väga-väga halvasti ja tekitab lõhesid.
Jätame selle raporti siis oma elu elama ja kui olukord nõuab, eks me tuleme selle juurde tagasi. Kas te olete mõelnud viimastel päevadel sellele, et tegelikult ju president on see, kes neid sõjalisi auastmeid annab ehk siis seda sõjalist karjääriredelit inimestel kujundab. Kas teil on plaan, kuidas vältida ebaküpsete inimeste peadpööritavat tõusu?
Ma arvan, pigem on asi hoopis teistmoodi. Meil on see karjäär selline, et ühel hetkel sa oled kindral ja sa oled kindral suhteliselt noorena ja siis selgub, et sa pead minema erru. Ja kui sa noorena oled erus ja sul ei ole väga head tegevust, siis sa ikkagi jääd ju oma hingelt kindraliks. Ja siis tekivadki sellised mõtted, et sa tahad ikkagi sekkuda. Meil ei ole lahendust kindralitele, mida nad teevad siis, kui nad lähevad erru. Me näeme, et Ameerika Ühendriikides leitakse mingid töökohad siin ja seal, on nad rakkes. Ja siis võib-olla nad ei istu niimoodi ja mõtle, et mis me nüüd teeme, paneks midagi kirja ja siis vaatame, mis juhtub.
Eks see marssali kepike on ikkagi paunas ja nüüd on küsimus selles, et ühel hetkel, kui nad sealt kaitseväest lahkuvad, siis kuidas selle marssali kepikese sealt paunast saaks ikkagi vaikselt ära võtta?
Võetaksegi ära see kepike, selles see küsimus ongi. Et tuleb ikkagi midagi jätta, midagi asemele toppida sinna, et need kindralid, kes on ju ka väga suure karjääri läbi teinud ja olnud igas mõttes edukad, et nad ei jääks igavlema. Ja siis ei teki mõtteid, kas nad näevad, et riiki võiks päästa selliste raportitega.
Nii 20. augusti roosiaia kõnes kui ka riigikogu selle hooaja avaistungi kõnes vältisite Eesti sisepoliitikat ja sellele hinnangu andmist. Ma pakuks teile seda võimalust, et täitke see lünk.
Kõnedega on alati niimoodi, et sa ei saa kogu maailma kokku rääkida, isegi kogu Eestit ei ole võimalik kokku rääkida. Ja roosiaed on ikkagi olnud alati kultuurikeskne ja need külalised on enamasti kultuuri- ja meediainimesed. Ja eks sellest tuleb siis rääkida. Aga ega sisepoliitika kuskile ära ei jää. Kui ma presidendiks sain, ma rääkisin just sisemisest rahust. Ja me näeme, et väga-väga rahulik ei ole. Jättes kõik need konfliktid ja sõjad kõrvale, siis me näeme, et esiteks koalitsiooni kandepind ei ole täna väga-väga tugev. Jälle oodatakse presidendilt, et miks ta siis laiali ei saada seda valitsust. Aga põhiseadus ei võimalda seda. Õigemini seal on neli punkti, aga need on praegu kaugel sellest.
Ja siis ongi hämmastav, et tegelikult juriidilise haridusega inimesed räägivad ka avalikult, et miks president ei saada laiali valitsust ja uusi parlamendivalimisi korralda. Nii et nii ta on. Sisepoliitikas teeb muret, et näeme ka uuringutest, kuidas inimeste side ühiskonnaga hakkab ära kaduma ja vähenema. Kuigi ta siin vahepeal jälle juunis tõusis, aga mis kõige hullem on see, et ta on langenud mitte-eesti keelt kõnelevate inimeste osas. Ja kui me räägime sellest riigisidususest, siis me peame ikkagi vaatama seda riiki tervikuna. Ja kui inimesed eemalduvad ühiskonnast, siis tekivad jälle mingid uued mõtted, kas nad lähevad nüüd siis sisemisse asüüli või hakkavad tegelema asjadega, mis võib-olla ei ole riigi jaoks kõige paremad.
Nii et ja teine asi, mis nüüd hiljuti ka avaldati, on ikka see toimetulek. 20 protsenti inimesi ei saa hästi hakkama. Ja päris hull protsent on see, kus üldse eluga hakkama ei saa. Ja siin me näeme ka, et see protsent on näiteks Ida-Virumaal 30 protsenti. Et sellega peaks tegelema, mitte et loobitakse siin üksteisele pori ja raisatakse aega meedias või sotsiaalmeedias klippide tegemisele, selle asemel, et sisuliselt asjadega tegeleda, sest need probleemid on riigis ja nendega on vaja tegeleda.
Ehk need kaevikud on aina sügavamad, üksteist loobitakse, nagu te siis ütlesite, poriga. Ma isegi võib-olla laiendaks: verbaalselt mädamunade ja tomatitega.
Eks see ampluaa on lai. Kes aias kasvatab midagi, teab, et sealt on võtta üht-teist, millega loopida.
Eelmisel suvel tegelikult oli ju lootus, kui praegune peaminister Kristen Michal kriisidest räsitud Kaja Kallase käest valitsuse juhtimise üle võttis, siis oli see lootus, et läheb paremaks. Lubati kindlust ja stabiilsust. Kuidas teile tundub, kuidas praegune peaminister hakkama saab?
Raske on hinnanguid anda. Raske. Ma arvan, et hinnangu annab valija, hinnangu annab rahvas. Ja me lihtsalt teame, mis see praegune seis on, millest me ka hiljuti rääkisime. Ja mis võib-olla üks asi, mis valitsust puudutab alati, ja peaministreid ja ministreid, on see, et kui sa võtad üle riigi juhtimise, selles mõttes et moodustad valitsuse, siis sa tead täpselt, mis seisus see riik on. Ehk teisisõnu, sul peab olema plaan, kuidas seda edasi viia. Mitte, et sa jälle raiskad oma energiat minevikule, et kes on süüdi omal ajal, miks need asjad niimoodi läksid. Sa teadsid seda. Kui mina rektorina asusin ülikooli juhtima, mina vaatasin: ülikool on täpselt selles seisus, nüüd vaatame, kuidas edasi liikuda. Mitte niimoodi, et mida eelmine-üleeelmine rektor tegi, ja siis oma energiat sinna raisata. Muidugi tuleb vaadata, kus on asjad viltu läinud. Aga jälle isikustada ära kõik need hädad ja vead, olgu siis läbi erakonna või läbi isiku enda, see ei ole väga konstruktiivne. Tuleb vaadata edasi. See on kõik nüüd sinu kätes, sa said selle ja läheme nüüd siit edasi. Ütle, mis sa teed.
Just nimelt. Rahandusminister Jürgen Ligi mõned nädalad tagasi “Esimeses stuudios” ütles, et süüdi on 2016. aasta. Eile vaatasin “Esimest stuudiot”, peaminister Kristen Michal ütles, et süüdi on 2017. aasta. Me kõik teame, mis poliitikas juhtus 2016. aastal.
Mina arvan, et süüdi on hoopis 1940, kui naaberriik meile sisse astus. Probleem on seal.
Aga ma saan aru, et me võime ükskõik mis aastaarve siin mainida ja jõuda ka selleni, et süüdi võis olla kunagi ka Ivan Julm või kes iganes. Aga nüüd on küsimus selles, kuidas siis edasi minna. Kõigepealt tuleks diagnoosida, mis on see probleemi olemus, ja siis, nagu arstid ütlevad, tuleks määrata ravi. Aga kas te näete, et praegu poliitikas see diagnoos on suudetud välja kirjutada?
Seda püütakse kindlasti teha, aga me näeme, et ega erakonnad on läinud, jättes võib-olla äärmuslikud kõrvale, üsna sarnaseks. See tekitab ka teatavaid probleeme. Kui varem saadi aru, mida üks partei tahab, mis on tema arusaam, kuhu riik peab minema, siis täna ükskõik, kellelt sa küsid, saad üsna sarnaseid vastuseid. See on ka üks probleem, miks meil ei ole selget arusaama, kuhu me läheme. Et kui me valime need, siis me ju teame, et riik hakkab tegema neid samme.
Aga järgmine etapp on võib-olla veel hullem, mida me näeme Ameerikas, kus minnakse äärmustesse. Et kord saab linnapeaks inimene, kes lubab kõiki asju tasuta, siis saab presidendiks inimene, kes ka lubab teatud asju, mis kõlavad ebaloogilisena.
Ameerika ei ole parlamentaalne riik, seal ongi väga palju ka presidendi otsustada. Ja siin ka president on lubanud sekkuda isegi linnapeade valimisse. Või ta ei sekku valimisesse, aga kui valitakse sees, siis ta ütleb, et juhtuma hakkavad need asjad. Nii et jälle, riigid on väga-väga erinevad. Võib-olla ka keskendukski oma riigile, et vaataks, kuhu me siit tahame jõuda. Tähtis on see, et meie inimesed tunneks ennast hästi.
Mul käis hiljuti siin Saksa president, kus rollid on üsna sarnased Eesti presidendiga. Tema küsis minu käest, et Ida-Saksamaal on tekkinud selline nõukogude nostalgia. Ja ta küsis minu käest, et miks see on. Ma ütlesin, aga põhjus on mõnes mõttes väga lihtne: inimesed tunnevad end mahajäetuna. Need, kes olid ettevõtlikud, liikusid sinna lääne poole. Nüüd on jäänud sinna järele need, kes võib-olla nii ettevõtlikud ei ole või on vanad. Ja siis meenubki see aeg, kus poes oli kõik odav, kõigil oli töökoht. Ja me näeme seda ka tegelikult, ma tõin ka Eesti näite, et me näeme, et ka Eestis on need asjad juhtunud, kus teatavates regioonides inimesed ei lähe selle kõige moodsaga kaasa. Ja ei peagi kõik minema. Aga neil tekib see tunne, et järelikult mind ei ole vaja enam.
Kui me enam siin kasvõi sellest tehisarust aru ei saa, siis järelikult mind ei ole vaja. Mul on siin perefirma, ütleme, teen saekaatritööd, aga näed, mulle antakse mõista, et minusuguseid enam vaja ei ole. Ja siis ongi niimoodi, et sa tunned ennast mahajäetuna ja siis on alati keegi, kes su üles korjab ja sind jutumärkides ära kasutab.
Ehk tekib siis trots. Märkimisväärne probleem on see, kui meil on populistlikud valitsused, aga kui meil on väga pikka aega ebapopulaarsed valitsused, siis see kõik ju jätab poliitika sisule ka ühel hetkel jälje. Sest ühel hetkel tekib ju ebapopulaarsel valitsusel tunne, et võib-olla tegeleks ka siis populaarsete otsustega. Et valitsus hakkab rapsima, toetust hakatakse rahaga otsima. Kas teie näete praegu Eestis neid märke?
Ma arvan, sellepärast ongi oluline, et aeg-ajalt valitsuskoalitsioonid vahelduvad. Et ei jääks üks jälg väga pikka aega. See oma loomult on juba kahjulik, kui me räägime demokraatlikest riikidest. Eks rahvas siis vaatab.
Isegi mõnikord on ju niimoodi, et valitsus midagi halba ei teegi, teeb oma tööd, aga ühel hetkel inimesed väsivad ja ka tegelikult valitsus väsib. Tal ei tule enam uusi ideid, uusi mõtteid, kuidas edasi liikuda. See ei tähenda seda, et peab 180 kraadi ümber pöörama. Seepärast meil toimuvad valimised teatud aja pärast. Et tulevad uued inimesed, värskemad inimesed. Ise küsimus, palju neid värskeid inimesi jälle väikeses riigis võtta on. Et paljud või mitmed, kes võiksid, ei tahagi poliitikasse. Ja siis võib-olla see tase natukene langeb. Kuigi on ju öeldud, et ka parlamendis või riigikogus on ju läbilõige ühiskonnast ja nii ta peakski olema.
Ja ma olen ka vastu sellele mõttele, et riigikogus peaks olema kõik kõrgema haridusega, parem on veel, kui nad oleks doktorikraadiga. See ei ole väga mõistlik. See peab ikkagi kajastama seda Gaussi kõverat, mis meil ühiskonnas on.
President Alar Karis annab Vikerraadios intervjuu Mirko Ojakivile Autor/allikas: Airika Harrik/ERR
Kuidas teie suhtute, et me riigina järgmisel aastal võtame rekordiliselt laenu ja siis jagame keskmist palka ja enam teenivate inimeste vahel 100 euro kaupa selle laenu laiali?
Laenu võtmine iseenesest ei ole ju saatanast ja meie laenukoormus ei ole suur. Küsimus on, mis me selle laenuga siis teeme. Seda tuleks ikkagi paigutada sinna, kus meil on pikaajaline kasu.
Kas infrastruktuuridesse? Me näeme ju väga selgelt, et kaua me seda Via Balticat oleme juba ehitanud. Need, kes sõidavad Tallinnast Pärnusse: see on omaette kurb lugu, seal on suured rekad, sa ei saa mitte kuidagi sõidetud. Alati võib öelda: minge bussiga, sõitke rongiga. Aga reaalsus on see, et sõidetakse autodega ja see tee on ohtlik. Ma mäletan, et omal ajal, kui heideti ette siin mõnedele riikidele, olgu see Portugal või teine, et Euroopa rahad, näed, panevad asfaldisse, betooni, et meie paneme ajudesse. Nüüd on olukord, pole meil asfalti ega betooni ja ajudestki napib. Et need otsused on teinekord väga olulised teha.
Aga selge on see, et see laen ju jääb, sest kui vaadata riigieelarve strateegiat, siis valitsusel seda plaani ei ole, kuidas sellest võlakoormast vabaneda ja see laen tuleb tagasi maksta. Ja seda maksavad tagasi ka ju need inimesed, kes sellest suurest maksukingitusest osa ei saa. Ja absoluutses vaesuses elavate inimeste arv meil kasvab.
Nii on jah. Et siis tuleb ka, nagu klassikudki on öelnud, et ega karta ei tule mitte suuri väljaminekuid, vaid karta tuleb väikseid sissetulekuid. Nii et me peame mõtlema, kuidas need sissetulekud tuleks, et me saaks neid laene maksta. Et mis on see meie riigi kiire areng? Ma olen siin püüdnud ka väita, et me peame selle uue hoo sisse saama. Ja mina näen ka, et see kõik baseerub ikkagi uutel tehnoloogiatel ja teadus-arendustegevusel. Soome on ka rasketel aegadel pannud just sinna ressurssi. Kuigi võiksime öelda, et meil teadus- ja arendustegevuseks raha ei ole, meil on siin keerulised ajad, aga nemad on just vastupidi teinud ja nad on väga edukad selles võtmes.
Kas te tunnete teatud kahjurõõmu ka, kui vaatate automaksu ümber toimuvat? Et kui te nüüd eelmisel suvel rääkisite ühes Maalehe intervjuus, et ei saa aru, mis maks see on, siis soovitati rahandusministri poolt teil rahandusministrilt küsida seda, mis maks see on?
Rahandusminister ise küsis, et kui president aru ei saa, siis tulgu, ma räägin. Aga me näeme, et mis sa lähed sinna kuulama, kui tegelikult ei osata seletada? Tullakse välja maksuga, millest keegi aru ei saa, siis hakatakse seda muutma, võetakse vastu, siis jälle tekib vajadus seda muuta. See on ju selgelt häiriv. Ja siis igaüks hakkab vaatama, et oma maksu saaks väiksemaks. Aga enne, kui sa tuled mingi asjaga välja, mõtle see läbi. Mõtle läbi, mis selle mõju on, punkt üks. Ja teiseks, kui sa tuled mingi ideega välja, siis sa lähed ju alati selle maksimumi peale või ideaali peale välja. Aga sul peab enda peas olema selge, kus on see piir, kust sa saad seda arutelu käigus tagasi minna, nii et see sinu asi jääb ikka terveks: et see on see, mida sa tahad välja käia ja nii peaks see asi töötama.
Et tegelikult rahandusminister oleks võinud huvi tunda, et millest president aru ei saa, ja siis oleks võib-olla saanud tagasisidena selle seaduse paremaks teha. Sest praegu käib iga kuu mingisugune automaksu muutmise muutmise seadus on jälle parlamendis. Et kord tehakse peredele soodustusi, siis väikebusside omanikele ja nii edasi. Ma saan aru, et te juba eelmisel suvel nägite neid muresid.
Seal oli ka põhiseaduse vastuolu, ja see sai tagasi saadetud parlamenti. Alati, kui ma vetostan mõne seaduse, ma tegelikult eeldan ka seda, et mitte ei vaadata ainult seda konkreetset punkti, vaid siis võetaksegi aeg ja vaadatakse see seadus uuesti tervikuna läbi. Et järsku seal on veel midagi niimoodi lipa-lapa, et võiks ära parandada. Seda paraku ei tehta, tuleb uuesti tagasi.
Ja mis on presidendi võimuses: kui see põhiseaduse riive on sealt ära võetud, siis ükskõik kui halb see seadus on, selle on parlament vastu võtnud ja hakkabki oma elu elama. Aga ma olen nüüd kuus või seitse seadust tagasi lükanud. See on rohkem kui minu eelkäijal ja ka rohkem kui president Ilvesel, kes oli kaks ametiaega. Ja see ei ole mitte sellepärast, et mina olen kuidagi kõvem mees, vaid see pigem näitab, et parlament on hakanud oma tööd tegema natukene üle nurga.
Miks see on nii läinud, et parlament teeb oma tööd üle nurga?
Seda on mõistlik parlamendi käest küsida, miks nad on läinud seda teed. See on jälle, toimuvad võib-olla sisemised võitlused kas erakondade või isikute vahel ja kogu aur läheb sinna. Ega siis inimesed ju väsivad. Ega sa ei saa lõputult ju olla nii-öelda elus. Ja sellepärast ma vaatangi, et mõned jõuavad olla sotsiaalmeedias. See võtab ka ju energiat ja aega. Aga kui seal ollakse praktiliselt igal kellaajal, siis ma arvan, et seda on liiast.
Te räägite peaminister Kristen Michalist?
Ei, ma ei räägi konkreetselt. Eks kes natukene loeb Facebooki näiteks, siis ta näeb, kes need inimesed on.
Aga te olete seda peaministri viimaste päevade aktiivsust ühismeedias tähele pannud? Kasvõi minu kolleeg Urmet Kook kirjutas, et staatus kohustab või amet kohustab. Olete nõus, et teie presidendina ei saa päris seda kõike välja öelda, mis keelel ja meelel?
Mina saan öelda seda, et mina sellist asja ei oleks kindlasti teinud. Et see ei seo ühiskonda kokku, vaid see pigem lõhestab, ükskõik kui suur naljamees keegi on või irooniat kannab. Ametid on teinekord sellised. Sa ei pea muidugi valetama, aga teinekord sa pead õppima ennast tagasi hoidma. Ega mina oma elus ei ole nii rahulik, kui ma võib-olla paistan. Aga lihtsalt sa pead otsima oma iseloomus selle jõu, et mitte öelda esimese asjana halvasti kellelegi, kuigi sa näed, et ikka lollus on sündinud.
Üks koht, kus püütakse ikka ja jälle teid vastasseisu valitsusega viia, on see kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus. Te rääkisite ka, et olete mitmeid seadusi jätnud välja kuulutamata. See on nüüd tegelikult see seadus, mis on otsapidi jõudnud riigikohtusse. Selgitage kuulajatele, mis väärtust teie selles loos taga ajate?
Ma personaalselt ei aja mingit väärtust taga. Ja lõpuks minul on täiesti ükskõik, mida arvab sellest Kirill Moskvas või mõned tagurlikumad jõud siin Eestis. Ja kui keegi soovib mulle mingid Kremli templid otsa ette lüüa, mina vaatan seda läbi põhiseaduse prisma. See on see, kuidas mina saan seda teha. Ja mul on siiralt hea meel, et see nüüd on lõpuks jõudnud riigikohtusse, mis on ju tegelikult viimane instants. Me saame õigusliku selguse sellele küsimusele, mitte selles, kes jääb peale või kes jääb alla.
Mul on üks varasem seadus on ka läinud riigikohtusse ja on õiguslik selgus saadud, nii et seda ei maksa karta. Ja eks need usuteemad on alati väga-väga tundlikud, mitte ainult meil, vaid maailmas tervikuna. Ka sellest lähtuvalt peab olema väga-väga ettevaatlik, et see oleks põhiseaduse kohane. Kui nüüd küsida, mida ma taga ajan: kõige hullem on see, kui need probleemid selguvad pärast. Et ühesõnaga, on seadus vastu võetud ja siis hakkame tegelema probleemidega, mida me võib-olla ei oska ette aimata.
Ja siis tulevad viited seadusele, mis veel ei ole võib-olla kõige paremini ette valmistatud. Nii et see on see, mispärast ma tahan, et see oleks võimalikult korrektne, nii nagu tegelikult iga teine seadus.
Just nimelt. Enne seda oli ka suur debatt mittekodanikelt valimisõiguse äravõtmise teemal. Ja mõlemas vaidluses on tegelikult eelnõude autorid tõstnud kilbile selle sisejulgeoleku argumendi, et siis justkui midagi läheb paremaks. Teie muuseas, kui jutt käib sisejulgeolekust, mulle tundub, et olete Eestis üks informeeritumaid inimesi. Teie näete neid pabereid, mida meie ei näe. Aga kui pädevad need julgeoleku argumendid on, kus öeldakse, et kui me seda ei tee, siis juhtub midagi, mida me päriselus ei taha? Eks vahel võib juhtuda ka seda, et selles siseriiklikus debatis selle julgeolekukaardiga liiga agressiivselt vehitakse.
Ma arvan, et sellega ei tohi agressiivselt vehkida. Ja teiseks, ega neid pabereid, millel on nüüd punane tempel peal, ega neid väga palju ka ei ole. Seda ei maksa üle müstifitseerida. Teinekord me topime templid peale ka paberitele, mille kohta natuke guugeldad, siis leiad tegelikult asjad üles. See on muidugi teine küsimus.
Aga jah, julgeolekuga ei tohigi mängida, ei nende sõnadega ja veel vähem tegudega muidugi. Aga ettevaatlik peab olema alati. Ja toetuda saame ikkagi neile, kes on tõesti rohkem informeeritud, ehk siis need, kes tegelevad igapäevaselt julgeoleku küsimustega. Ja teinekord ka niimoodi, et mõni seadus võib olla väga hea ja polegi nii halb, aga kui ta tuleb välja valel ajal. Et kas me oleme sellega hiljaks jäänud või mõni asi on natukene varem. Et võib-olla nii mõnigi asi, kui me oleksime teinud võib-olla kohe, kui see 2022. aastal, kui see kõik algas, oleks ta võib-olla paljudele olnud arusaadavam. Et praegu jälle otsitakse kuskil rahu selles agressioonis, mida Venemaa alustas Ukraina vastu, et siis kuidagi ei lähe päris hästi konteksti.
President Alar Karis annab Vikerraadios intervjuu Mirko Ojakivile Autor/allikas: Airika Harrik/ERR
Venekeelsete Eesti inimestega asjad võib-olla kõige õigemas suunas ei lähe. Kas teil on seal olemas ka mingi lahendus, kuidas neid inimesi ikkagi siduda Eesti riigiga heas mõttes just üha rohkem? Sest needsamad teemad, on see siis kiriku teema või valimisõiguse teema, kahtlemata need ju ei ole neid toonud lähemale eestimeelsele ja eestikeelsele riigile.
Venekeelne kogukond, me teame ka, on väga-väga mitmekesine, alates juba erinevatest passidest. Ja lõpuks ega kõiki me ju ka veenda ei suuda. Ega siis mingi vanem generatsioon, kes elabki oma maailmas ja nendes unistuste või mälestuste maailmas, mis omal ajal olid. Tuleb tegeleda ja vaadata, kus on see, keda saab mõjutada. Eelkõige need noored: anda neile haridus ja keel kindlasti. Aga ma olen jätkuvalt seda meelt, et teinekord sa võid olla vene- või muukeelne, aga sinu meelsus on, et sa oled suurem Eesti patrioot kui eestlane ise. Kuigi, nagu me teame ka viimastest sündmustest, tuleb teinekord ka sellega ettevaatlik olla. On osutunud, nagu see kaitseliitlane, kes osutus meile mittesõbraliku riigi nii-öelda agendiks, oli väga-väga korralik inimene. Nii et ega inimeste sisse ei näe ja passi järgi ei saa ka midagi hinnata.
Aga kui me tahame ikka sisemisest rahust rääkida, siis paratamatult tuleb rohkem pingutada, et asjad läheksid hästi ja et nad tunneksid, et nad on selles riigis vajalikud. Küll nad siis õpivad seda keelt ka ära. Aga kui nad tunnevad, et nad ei ole siin olulised, siis ongi asjad halvasti.
Teie viimane poolaasta reisimise ja Eesti esindamise mõttes on olnud teie ametiaja üks aktiivsemaid. Kaks korda Ameerika Ühendriikides, Šveitsis, visiit Suurbritanniasse, ametlik visiit Montenegrosse, tulemas on riigivisiit Kasahstani. Kas need visiidid on lihtsalt kuhjunud või te tahategi praegu panustada varasemast rohkem rahvusvaheliselt?
Ei, ma ei arva, et nüüd väga palju kuhjunud siin oleks. Paljuski, nagu ma ütlesin, meie välispoliitika on ju välisministeeriumi, välisministri ja peaministri pärusmaa eelkõige ja mis on keskendunud paljuski sellistele akuutsetele teemadele. Selge, et see sõda Ukrainas puudutab meid kõiki. Aga paljuski on need teised küsimused, mis on meil siin lähedal. Ja mina olen võtnud endale ülesandeks mõelda selle peale, et kus siis Eesti riik on või mida me tahame siis, kui need kriisid on läbi. Me ei saa mõelda niimoodi, et nüüd ühel hetkel see on läbi siin, et mis me nüüd tegema hakkame. Järelikult tuleb natuke ette vaadata, olla kohal seal ja otsida sõpru natukene kaugemalt ja olla teadlik ka sellest, mis on nende riikide probleemid.
Me oleme kõik väga palju seotud siin tänases maailmas, et me peame tundma ka kaugemate maade probleeme. Siis hakkavad nemad ka aru saama meie asjadest. Sama on siin Euroopas: rääkides Portugali või Hispaaniaga, neil on hoopis teistsugused probleemid. Nemad näevad migratsiooniprobleemi olulisemana kui mingi konflikt siin või seal. Nii et ja eelkõige, miks ma seda teen, on see, et avada meie äridelegatsioonidele ja meie kultuuridelegatsioonidele uksi, et nad tulevikus oleksid kohal. Ja väga-väga paljud on kohal väga kaugetes maades, mis üllatab ka mind, et meil on selline võimekus ikkagi olemas. Ja sellised käigud ei too ju pealkirju. Need on igapäevane töö, mida üks riigipea peab tegema.
Just nimelt. Tulemas on siis Kasahstani riigivisiit lähinädalatel. Ja riigivisiit on nendest rahvusvahelistest suhtlusvormidest kõige kõrgem ühes punase vaiba, auavalduste, orkestriga. Ja kaasas on reeglina ka äridelegatsioon, ajakirjanikud. Mis selle Kasahstani visiidi eesmärk on?
Kasahstan on nüüd küll kaua planeeritud juba, lõpuks ta saab teoks, nii nagu mõned teised asjadki. Ettevalmistus võtab väga palju aega. Siin ju hiljuti käisid 10 riigi presidendid, mis on omaette sündmus, mis pole Eesti riigis toimunud. Need vajavad ettevalmistamist. Ja Kasahstan on ju mõnes mõttes, ta on selline. Ta on suur riik, rahvaarvult küll mitte väga suur, aga ta paikneb Venemaa ja Hiina kõrval ja ta peab seal nüüd siis laveerima. Samas ta tahab olla ka läänelikum riik. Ja meie püüame siis näidata, millised on siis need nii-öelda lääne võimalused, kui ta natuke rohkem siiapoole vaatab. Ja me teame ka, et läbi Kasahstani liiguvad ka mõned sanktsiooni all olevad kaubad, nii et eks sellest tuleb ka juttu teha, et seda vähendada.
Ehk just nimelt seesama, et Kasahstan aitab Venemaal Euroopa sanktsioonidest mööda minna. Ja selle teema, ma saan aru, te võtate jutuks?
Jaa, kindlasti me ei saa sellest mööda vaadata, sest mina olen ka kogu nende sanktsioonipakettide juures, mis nüüd täna on juba varsti 20. Ma olen olnud seda meelt, minu arust oleks pidanud pakettidele panema nimed, mitte numbrid. Kui nüüd vaadata, et neid on juba 20 tükki ja seda ikka käib, siis hakkavad ka küsimused tekkima.
Aga kelle järgi nimed?
Sisu järgi, ma arvan. Mida mina tahan alati öelda, on see, et me peaksime rohkem rõhku panema sellele möödahiilimiste peale. Ma igal pool olen püüdnud seda ka rõhutada, aga mõnes mõttes on jäänud see ka kurtidele kõrvadele, sest me teame, et Euroopa riigid vaatavad kinganinasid, kui sellest juttu tuleb. Sest me teame, et väga paljud riigid on toimetanud jätkuvalt Venemaal.
Euroopa Liit tervikuna ostab ikkagi energiat Venemaalt ja see summa on isegi suurem kui Euroopa Liidu abi Ukrainale, mis on tõeliselt kahetsusväärne. Nii et sellega tuleb tegeleda. Ükski sanktsioon, arusaadavalt, sajaprotsendiliselt ei tööta. Aga kui me need paketid teeme, siis vaatame ka, kas nad töötavad või ei tööta.
Meil on maailmas praegu riigid, kes üritavad jutustada, et Venemaa-Ukraina vaheline sõda on nende riikide omavaheline asi. Teised ütlevad, et Venemaa on agressor, Ukraina ohver. Nende riikide sekka kuulume ka meie. Kuidas te olete Kasahstani puhul aru saanud sellel skaalal, kus nemad on?
Kui ma tagasi tulen, siis ma saan teile öelda. See visiit satub üldse huvitavale ajale, sest Kasahstani president tuleb vahetult enne Moskvast. See saab olema selles mõttes ka huvitav jutuajamine, et küsida, mis nõu siis Kasahstanile Moskvas anti.
Kuidas teile paistab, kas sealne president on valmis oma suhtumist Moskvasse selles mõttes muutma? Sest kui vaadata, alles mõned aastad tagasi ta võõrustas samamoodi orkestri, punase vaiba ja lastekooriga ju president Putinit.
Nii ta on. Ja siin alles hiljuti nad said kokku. Riigid on väga erineva ajaloolise taustaga. Ja selleks, et hakata neid mõjutama, tuleb esiteks aru saada, miks nad niimoodi teevad. Ja eks see puudutab Euroopat ka, meil on siin ka Ungari ja mõned teised. Siis on võimalik nendega suhelda ja oma asja rohkem ajada. Ega niisama sinna Kasahstani ka ei lähe. Me ikkagi tahame, et midagi pikemas vaates juhtuks ka.
Ma siin kasutasin kuidagi libastudes, et Venemaa president Putin. Kuidas üldse Putinit kutsutakse? Kas õige oleks öelda Venemaa režiimi juht või kuidas te diplomaatias ütlete?
Üks asi on, mida sa siis kuskil kööginurgas ütled ühe või teise riigijuhi kohta, aga ametlikult on ta ikkagi täna valitud Venemaa presidendiks ja nii tuleb teda kutsuda.
Kui Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse algas, siis Eesti ütles kohe alguses välja, et Venemaa peab maksma kinni kõik sõjakahjud ja nende tegude toimepanijate koht on Haagis, kas inimõiguste kohtus või sõjatribunalis. Kas teie olete jätkuvalt sellel meelel?
Selge on see, et tuleb ju nõuda sisse. Aga küsimus on alati selles, kui reaalne see on. Me nõuame ka presidendi ketti tagasi ja nõuame Tartu Ülikooli varasid, aga ei ole need kuskilt näha. Nii et ega me ei alusta siis jälle nüüd uut sõda Venemaaga, et saada tagasi varad või saada kompensatsiooni. Aga jätta niimoodi, et las jääb ja küll me siis ise vaatame, see ei ole ka mõistlik. Nii et tuleb pingutada ja survet avaldada. Ja see aitab ka mõista, et kes siis tegelikult on agressor. Sest kui me ei nõua midagi, siis jääbki segane tunne, et järelikult ei olegi tegemist agressoriga.
Aga mis te arvate, kas see päev tuleb, et Putin ja kõik need šoigud ja gerassimovid ja kõik teised on seal, kus me loodame?
Ega ka mina ei jää siia maa peale, ma arvan, et kõik ühel hetkel lahkuvad. Küsimus on selles, et mismoodi ja kuhu.
Teid tõenäoliselt Haagi ei viia ikka. Aga seda ma pidasin Putini puhul silmas.
Eks näeme. Ma võin ühe näite tuua. Meil oli ju plaan minna ka sellisesse riiki nagu Mongoolia, mis on võib-olla meie jaoks täiesti kauge tundmatu maa. Aga me jätsime selle visiidi ära, sellepärast et vahetult enne läks sinna Putin, kes ju vastavalt rahvusvahelise kriminaalkohtu nõudele oleks pidanud seal vahistatama, mida ei tehtud. Nii et me näeme, et teinekord soovid, tahted ja ka seadused ja reeglid ei pruugi päriselus töötada.
Aasta pärast on kõik selge. Või tegelikult isegi vähem kui aasta pärast, umbes 10 kuu pärast. Kas te võtate vastu teise ametiaja või Eestile tuleb uus president? Mis te arvate, kuidas läheb?
Ega president pole ju valimata jäänud. Ma arvan, et iga viie aasta tagant on jälle sündmus, kus siis astutakse ametisse. Mis juhtuma hakkab, raske on öelda. Ma võin nii palju küll öelda, et peab juhtuma väike ime, et mind keegi ära veenab kandideerima.
Ehk siis, kui siin praegu mingid erakonnad juba teevad selliseid ettepanekuid – mulle meenub näiteks eelmisel neljapäeval “Opositsioonitunnis” Keskerakonna esindaja arvas, et te võiksite jätkata -, siis ma saan aru, teil on vastus juba neile valmis?
Ma üldiselt olen oma saatust ise määranud ja ise otsustanud, mis minust saab, kuigi minu saatuse üle on ju mitu korda riigikogus nii-öelda hääletatud. Aga ükski poliitik minu tulevikku ikkagi ei otsusta. Ma arvan, et selle otsuse ma teen ise ja olen seda kogu aeg ise teinud.
President Alar Karis annab Vikerraadios intervjuu Mirko Ojakivile Autor/allikas: Airika Harrik/ERR
Aga kas te tahate samasugust kindlust nagu 2021. aastal, kui te soovisite enne seda jah-sõna andmist, et te olete valmis kandideerima, et te soovisite kindlust, et teid võiks toetada vähemalt 68 riigikogu liiget? Ja toona, pärast selle kindluse saamist, te olite ju valmis kandideerima?
Ei, toona oli see niimoodi. Minu küsimus ja kindlus oli pigem selles, kui ma erakondadega rääkisin, enne kui ma “jah” ütlesin, oli see: kas on siiras soov president parlamendis ära valida? See oli see vastus, mis ma tahtsin saada. Ega nemad ei saa garanteerida ühe või teise kandidaadi võitu. Aga seda nad kindlasti saavad öelda, kas see soov on olemas ja kas on siiras. Toona nad vastasid “jah”.
Muuseas, see on Eesti ajaloos minu meelest läbimata peatükk, et esimeses voorus te kukkusite toona läbi, teises voorus saite vajalikud hääled. Kas te tänaseks teate, mis seal esimeses voorus ikkagi toimus? Miks need hääled andmata jäeti? Oli see mingi strateegia või keegi testis midagi või on see tagamaa teile paljastatud?
Mind on kogu selle Eesti Vabariigi aja kutsutud kandideerima. Üldjuhul on mul alati olnud ka vastaskandidaadid. Miks seekord ei olnud, ma ei tea, sellepärast et seal oli Riigikogu liikmeid küll, kes oleks võinud esitada kellegi vastaskandidaadiks. Ja mind ei ole kunagi esimeses voorus ära valitud.
See ongi protsess, kus kogutakse jõudu, mõeldakse, tahetakse veel uuesti kompida ja siis lõpuks otsustatakse. Nii et minul on elus, ma ei tea, kas vedanud või mitte vedanud, aga ma ei ole seda kaotuskibedust valimistel tundnud. Ehk ma tulen tagasi selle juurde, et kui kuhugi minna kandideerima, siis peab olema endal selgus, mis on šansid ja kas sa tahad sel hetkel. Ja nii sa oma saatust ju määradki.
Täna teil ei ole kindlad ei šansid ega ka see, kas te tahate?
Šansid šansideks, see ei omagi mingit tähtsust. Küsimus on ikka selles, nagu ma ütlesin, et peab sündima ju mingi ime, et ma oleksin nõus oma jah-sõna andma. Aga imesid, nagu me teame, ikka juhtub elus. Ega ma eelmine kord ju ka 6. augustil ei olnud mul aimugi, et ma võiksin presidendiks hakata. Aga 31. august mind valiti ära.
Lõpetuseks ma ikka küsin alati saate lõpus midagi lihtsamat ka. Hoidistest me rääkisime presidendi roosiaias ja ma sain aru, et suvi läks selles mõttes luhta, et hoidiseid ei jõudnud teha. Kas nüüd tõesti siis Salvesti marineeritud kõrvitsad ja kurk on teie laual?
Suvi läks luhta hoopis teises võtmes. Ma sain igasugused toredad kartulisordid, panime naabriga maha. Mina ei pannud, abikaasa pani. Aga siis, kui ülesvõtmiseks läks, siis neid kartuleid oli vähem ja kartulid isegi pisemad kui maha pannes. Nii et suvi ei olnud kõige parem selles võtmes.
Aitäh, Vabariigi President Alar Karis, jõudu-jaksu teile ja loodame, et ka tervis on parem varsti.
Suur aitäh ja tänan kutsumast. Tervist tuleb hoida.
Head kuulajad, selline sai tänane intervjuu, oleme siis tagasi kevadel.