Anne Veesaar rääkis “Ringvaates”, et käis Indoneesias suurel ja uhkel matusel, kus kadunukeseks oli kaks aastat tagasi surnud kohalik. Veesaare sõnul võetakse Indoneesias jõukamates peredes kadunuke kord aastas hauakambrist välja, pestakse puhtaks, pannakse uued riided selga, temaga jalutatakse, võetakse seltskonda ja tehakse pilti.
“Võin öelda küll, et see oli elu reis. Reisi seltskond oli nii äge. Ma ei teadnud, mis reisil juhtuma hakkab, ma valmistusin matkaks palavuses ja pikaks teekonnaks, aga see, et me sattusime Indoneesia kandi Toraja kõige suuremale peole ehk matusele, selleks ma valmis polnud,” tõdes näitleja Anne Veesaar.
Veesaar tõi välja, et käis mehe matusel, keda ta ei tundnud ja kes oli surnud juba kaks aastat tagasi. “Kuna matustele ei minda tühja käega, siis ostsime meiegi kaasa sea, mis oli kadunukese mälestuseks, anniks ja ohverduseks. Meid aitas kohalik giid, kes oli ise kadunukese ja tema sugulastega seotud. Ta küsis, kas me võime matustel osaleda ja meid lubati. Meid võeti suurepäraselt vastu, paluti looži istuma, pakuti kohvi ja suupisteid, meestele sigareid.”
“Siga jäigi meist ellu, teda ei ohverdatud, sest pererahvas tõenäoliselt kasvatab selle sea veel priskemaks ja läheb sellega järgmisele matusele,” sõnas Veesaar.
Veesaare sõnul on matus Indoneesias suur pidu, sest elu algab alles pärast surma. “Terve oma maapealse elu sa valmistud selleks.”
“Kohe kui inimene Torajas sureb, ta balsameeritakse. Kadunukest ei maeta maha, vaid igal jõukal perel on oma hauakamber. Pärast suurt matusetseremooniat pannakse kadunuke küll hauakambrisse, aga vähemalt kord aastas võetakse nad sealt välja. Neid tuulutatakse, pestakse puhtaks, pannakse selga uued riided, neid jalutatakse, võetakse seltskonda, tehakse nendega pilti,” ütles Veesaar.
Indoneesia on kõige eksootilisem kant, kus Veesaar seni reisil on käinud. “Tervis vajabki igasugust liikumist, selleks ju mulle uued puusad pandi,” muheles Veesaar, kes tegi reisil läbi korraliku matka.
“Me ööbisime külades, mille majade katus nägi välja justkui paat või hobuse sadul või vibu. Kui ma enne reisi neid pilte vaatasin, arvasin, et see on kindlasti vabaõhumuuseum, aga kohalikud päriselt elavad sellistes majades. Need kohalikud, kes sellistes majades elavad, on ikkagi jõukad. Elutingimused on seal muidugi meie jaoks väga askeetlikud,” kirjeldas Veesaar.