Me oleme sõjas vaesusega ja me oleme seda sõda kaotamas. Vaesus, eriti absoluutne vaesus nõuab iga päevaga järjest rohkem ohvreid. Tänaseks on langenud absoluutsesse vaesusse ja täielikku viletsusse 45 000 inimest ehk sama palju rahvast kui elab Pärnus ja Sindis kokku. See on täiemõõduline humanitaarkatastroof.
Olgu siinjuures mainitud, et Pärnu on suurem linn kui New York, seda muidugi pindala poolest. Absoluutsel vaesusel, see on vähem kui 346 okupatsiooniraha kuus, on kohutavad tagajärjed. Moraalne, füüsiline ja sotsiaalne laostumine on sama hästi kui kindel.
Eelkõige kannatab absoluutvaeste füüsiline tervis: alatoitumine, haigused ja sellest tulenev lühem eluiga – traditsiooniliselt nimetatakse eluea lühendamist Eestis sõnaga tapmine. Olukord on jube – puudub soe toit, arstiabi, hügieen on enam kui küsitaval tasemel.
Ligi 50% absoluutvaestest ei saa endale lubada üle päeva liha/kala (ilmaajäetusnäitaja 13-st 5+ komponenti). Ilmaajäetusnäitaja on sotsiaalne näitaja, mida kasutatakse Euroopa Liidus inimeste vaesuse ja elutingimuste kvaliteedi hindamiseks. See mõõdab, kui paljud inimesed ei saa endale lubada teatud baasvajadusi, mis on peetud elamisväärsuse minimaalseks tasemeks.
Absoluutvaeste hulgas levivad kroonilised haigused, eelkõige diabeet ja südameprobleemid. Nõrgenenud organismi immuunsüsteem on kehv ja seetõttu hakkavad kergemini külge ka kõikvõimalikud viirused.
Vaesusrelv teeb kahju ka inimeste vaimsele tervisele, ärevus, depressioon, enesetappude risk, neile lisaks isolatsioon ja häbi. Absoluutvaestele osaks saavaid kannatusi on pea võimatu selgitada inimesele, kes kuidagi ots otsaga kokku saab. Vaesed ei mahu meie mõttemaailma, televaataja mõtleb eurovisioonist ja muudest ilusatest asjadest.
66% absoluutvaestest tunnevad “ilmaajäetust”, nad ei saa endale lubada puhkust, vanu ja katkiseid riideid pole võimalik uutega asendada, kui midagi ära laguneb, siis see ka nii jääb, olgu selleks solgitoru või pesumasin. Vahendid puuduvad, kolme sotiga probleeme ei lahenda, pole võimalik.
Siia lisaks sotsiaalne ja hariduslik läbikukkumine. Absoluutvaeste lapsed langevad pahatihti koolist välja, pered lagunevad, igapäevaseks olukorraks kujuneb sotsiaalne isolatsioon. Keegi ei taha sinuga tegemist teha. Majandusliku allakäigu spiraalist on väga raske väljuda, võlad kuhjuvad, töötus viib kodutuseni.
Edasi on hukkumine juba käeulatuses, sageli alkoholismi ja narkomaania tagajärjel, vangla on siin vaata et kõige parem lahendus. Ikkagi katus peakohal, tasuta hambaravi, tervislik ja soe toit ning lausa kohustuslikud inimõigused. See ei ole nõuanne ega soovitus, vaid fakti nentimine.
45 000 inimest on ühiskonnast välja jäänud, võime öelda ka välja tõugatud, nad on liiga vesed, et olla ühiskonna liikmed, nad ei saa ühiskonda endale lubada. Lisame siia suhtelises vaesuses roikuvad 263 200 inimest ehk üle 19 protsenti elanikkonnast – iga viies on suhtelisest vaene – vähem kui 857 kuus.
See kõik on liiga kohutav, et sellest rääkida. See ei ole ilus, kõiges selles kannatustes ja mustuses sonkimine teeks otsekui räpaseks. Vaesust ja vaeseid välditakse nagi pidalitõbiseid, vähesteks eranditeks on Kodukord/Extreme Makeover: Home Edition laadsed heategevusliku elemendiga saated.
Vaesuse pandeemia ei sobi liberaaldemokraatliku edulooga, kus e-tiiger hüppab, vikerkonn kargab, majandus hakkab varsti kohe päris kindlasti tõusma ning ainsaks mureks on kliimaluul ja kui üldse on kuskil mingeid probleeme, siis Ukrainas ja süüdlaseks on Putin.
Aafrika probleemidest ei ole enam midagi kosta, sealsed elud nagu ei olekski enam ohus, loogiline, Putini pikk käsi Kongosse ilmselt ei ulatu.
Ma üritan kellelegi selgeks teha, et statistikaameti emotsioonivaba numbrijada ei tähenda mitte midagi. Võib öelda et asi on hea, sest Indias sureb iga päev suurusjärk 8000 inimest päevas nälga ja pooled koolnutest on lapsed. Sõja ajal ja Siberis oli kindlasti halvem, ei vaidle vastu, aga…
Meil siiski näljasurma statistilised tabelid ei näita, alatoitumisest tingitud surmasid on 0-5 aastas. Inimesed ei saa oma eludega hakkama ja kannatavad, see on fakt. Ometi oleme me euroliidus, meil on siin justkui demokraatia, demokraatia ülejäägid realiseerisime Afganistanis ja Iraagis.
Aga jah, see demokraatia ei puutu kuidagi vaestesse, sest maksumaksja raha on vaja ära varastada, mitte kehvikutele laiali jagada. Ma räägin puuembajatega, veganitega, loomakaitsjatega, feministidega – vaeste hulgas on ka naisi ja neil on paha olla. Vaene on nagu puurikana, pole tal kuskil olla ega saa ka õnnelikult muneda.
Ma ei kirjuta vaesusest esimest korda, kunagi kirjutasin isegi vaesusest raamatu, keegi tundmatu naiskriitik võttis teost mõnitada. Sain vaeste eest nii, et suled sahisesid, sihuke loll, muretseb mingite vaeste pärast… On ikka vaene oldud ka, sealt see tuleb. Vahet pole, minul ei hakanud kriitikast parem, vaestel ei hakanud halvem.
Ikkagi kirjutan, sest see on õige ja seda ma saan teha, sest vaesus on olemas ja need, kelle võimuses on kannatavate inimeste olukorda parandada, tegelevad pühendunult Istanbuli perverdisobinguga, üritavad nuumata moslemivange ja tõstavad elektri hinda veelgi. Sellised alatud lurjused on nad.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 06.11.2025