Näitus „Neandertallase ilukabinet“ Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 22. II 2026. Kuraator Lilian Hiob-Küttis.
On halb maitse alustada artiklit kohe vabandamisega, aga mis sa, patune hing, ikka teha saad. Olen varasemalt viies artiklis arutlenud etendus- ja visuaalkunstis populaarse esteetika üle, mida ennekõike seostatakse posthumanistliku elutunnetusega. See nii-öelda väikeste sõpruskondade siseasi on paisunud nii suureks, et lausa turvalises peavoolus triivivad, hiigelsummadega oma reklaaminägu kujundavad brändid on hakanud asja omaks võtma ja enam pole võimalik ignorantselt posthumanistliku esteetika kohalolu ignoreerida. Alustasin nende tekstidega puhtalt soovist enda jaoks see kõik selgemaks mõelda ja iga kord leian tõutunnuseid analüüsides mõne uue külje, mille alt veel lähenenud pole ja mis omakorda paljastab posthumanistliku esteetika juures aspekte, mis etteantud tähemärkide hulga sisse ära ei mahu. Mis siis ikka, ootan kuni tuttav esteetika end taas kusagil terviklikumalt ja riskialtimalt ilmutab ning kasutan võimalust pooleli jäänud mõtteid lahti harutada.
Darja Popolitova ja Madlen Hirtentreu „Neandertallase ilukabinet“ on välja pandud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis. Uksest sisse astudes näeb hüpoteetiline patsient kohe enda ees vana räämas sopast hambaarstitooli. Selle kohal piniseb industriaalne valgusti, mille surisev vool loob umbes samasuguse närvilise helitausta, nagu võis kuulda hiljutisel Jass Kaselaane näitusel. Kahel pool tooli hõbe-ligastel operatsioonilaudadel asuvad kõikvõimalikud hüpoteetilised kosmeetikatööriistad. Otseseinad säravvalged, küljeseinad kaetud ufoliku fooliumkilega. Esimesena hakkab kohe kummitama seos Coralie Fargeat’ eelmise aasta poleemilise body horror filmiga „Protseduur“ ja kuigi selle konnotatsioonid on ilmselged, oleks väär hakata siinset paarisnäitust kellegi teise loomingu kaudu mõtestama.
Olen varasemalt kasutanud posthumanistliku esteetika teetähistena näiteks „nüüdisbarokki“ kui vastuhakku Adolf Loosi fašistlikule märjale unenäole ornamenditust modernismist, mis on röövinud pindadelt tähenduslikud faktuurid.1 Tekstuursuselt arendasin arutelu märksõnale „müra“ ja uue põlvkonna otsusele müra puhastamise ja stiliseerimise asemel seda õilistada.2 Samuti olen vaadelnud uue esteetika seoseid internetijärgsuse, hüpersotsiaalsuse, interdistsiplinaarsuse, seksuaalsuse, nostalgia-horror’i ja uusspirituaalsusega.3 Rohkem etenduskunstides toimuvale viidates käsitlesin verstapostidena ka „dramaturgilist allumatust“4 ja „üleolekut terminoloogilisest määratusest“.5
Ühelt poolt võib „Ilukabinetis“ näha viiteid iidsetele neandertallaste rituaalidele, samal ajal aga ümbritsevad näitusekülastajat hõbedaselt läikivad kuuekümnendate filmiklassikast tuttavad kosmoselaeva seinad.
Roman-Sten Tõnissoo
Pooleks löödud mägi
Mul on veidi kahju, et etendaja haigestumise tõttu lükkus edasi Lea Blau lavastuse „Kikimora“ esietendus, mille kunstnikuna Hirtentreu figureerib, sest üheaegse väljatulemisega oleksid näitus ja lavastus andnud väga hea vundamendi vaadelda järgmise verstapostina visuaal- ja etenduskunsti vahelist lõhet, mis eemalseisjale tundub sama kummastav kui näiteks röövlitütar Ronja lugu.
Röövlipealik Mattise lossi lööb tütre sünniööl välk pooleks. Sedasi nad seal elavad, Mattise visuaalkunstid ühes, Borka etenduskunstid teises lossipooles. Aga nagu saatus ikka, ei jää vingerpussid olemata, sest Ronjaga samal ajal sünnib Mattise surmavaenlasele Borkale poeg Birk. Süütute sinisilmadena ekslevad seiklushimulised lapsed käsikäes mööda metsavaldusi, pistavad rinda vägagi posthumanistlike hallvanakeste ja harpüiadega, kiinduvad teineteisesse ja naeruvääristavad vanade vaenlaste riidu. Ja sedasi nad nüüd tatsavadki iroonilis-maagilistel maastikel, veidike naivistlikud, aga hurmavalt armastusväärsed.
Mind paelub just see sünkroonsus, kus kunstniku töö pole pelgalt tausta loomine nagu klassikalises teatris, vaid dramaturgia sünnib objektidega samaaegselt. Hirtentreu panuse asemel „Kikimora“ lavastusse, mida näitena pole veel võimalik kasutada, saaksin selle läbipõimunud koostöö eeskujuna viimase aja elamustest esile tõsta Pire Sova kunstnikutööd Netti Nüganeni lavastusele „Ash, horizon, riding a house“ („Tuhk, silmapiir, ratsutades maja“). Laval polnud vaid kolm inimest, kellest Nüganen kõige intensiivsemalt kehaliselt kohal oli, samal ajal kui Sova jääga jahmerdas ja Michaela Kisling reaalajas helimaastikke kokku miksis, vaid täisväärtuslikud rollid sooritasid ka kümned jääst objektid, millest kõiki oleks võinud lavastuse kavalehel etendajatena üles lugeda. Kohati tilkuv jää lausa röövis vaataja tähelepanu endale, jättes inimesed taustale rähmlema. Sedasorti koostööd kahe kunstivälja vahel, kus üks pole teise side-kick, taustanikkuja, toetajaliige, vaid täisväärtuslik lavapartner, ma tegelikult kõige rohkem väärtustangi.
Mitte et varem poleks sadu kordi kunstnike ja lavastajate horisontaalsus õnnestunult välja kukkunud, aga posthumanistliku stiili esindajad teevad seda kõige õnnestunumalt, järjepidevamalt ja hierarhiavabamalt.
Teatraalsed spekulatsioonid
See pole muidugi ühesuunaline pealevool, vaid ringlus, sest ka teatraalsed kvaliteedid liiguvad disaini ja visuaalkunsti. Lugesin hiljuti Taavi Talve mõtteid Tanja Muravskaja näituse kohta, kus ta ütleb: „Tänasel päeval, mil peaaegu kõik on installatiivne või lavastuslik, sageli tajusid ülestimuleeriv ja tihtipeale sõltuv arhitektuursest kontekstist, mõjub selline minimalistlik lahendus värskendavalt.“6 Erand kinnitab reeglit. Just disainitaustaga kunstnikud on sageli keeranud näitusekujunduse volüümi nii põhja, et vaataja satub valge galeriiruumi asemel täielikult läbitöötatud lavale. See on iseenesest loogiline, sest kui kunst on saanud lubada endale aastakümneid eneseküllases vaakumis hõljumist, siis iga loodav disainobjekt maandub alati mingisse totaalsesse keskkonda: kõrvarõngad peavad sobima õhtukleidiga, söögilaud peab istuma interjööri. Peldikupotti õilistavad haisud, puhastusvahendid, õhuvärskendajad ja inimese kõige haavatavam kohalolu. Disainobjekt ei saa lubada endale valget seina või valget postamenti, mille ees inimesed selle üle mõtlevad, kuni enam ei viitsi ja järgmise objekti ette mõtlema lähevad. Disain saab selleks, mis ta on, vaid ühenduses oma kasutaja ja keskkonnaga.
Popolitova ja Hirtentreu mängivad spekulatiivse disainiga, mille eesmärk polegi küsimustele vastata, s.t disainida vastuseid, vaid disainida seda, mismoodi ja milliseid küsimusi üldse võiks esitada. Spekulatiivne disain on mõtteprovokaator, katalüsaator, pilgusuunaja, elegantne manipulaator. Selline disain nõuab endale totaalseid installatsioone, kaetud seinu, dramaatilist valgust, helikujundust, esemelist küllust ja detailideni terviku läbitöötatust, sest sellises olukorras muutuvad valjemaks ka kõik juhuslikud juuresviibijad nagu ventilatsioonitorud, põrandakattematerjal, nurgaliistud, laesiinid jne.
On ju siililegi selge, et „Neandertallase ilukabinet“ ei räägi sõnagi neandertallastest, vaid proovib meie varajasi liiginaabreid kujundina kasutades ilu- ja kosmeetikatööstust kritiseerida, selle tähendusvälja nihestada. Vaatame kedagi teist, aga vaatame selle kaudu hoopiski iseennast – kunstis laialt levinud võte. End puuderdava neandertallase käsipeeglist vahib vastu meie endi äramukitud, täissüstitud huulte ja kõrvade taha venitatud nahaga lõust. Kunstnikuduo taiesed meenutavad tavapärase kosmeetikakabineti inventari asemel keskaegse piinakambri timuka riistasid. Rõlge soov teistele apetiitne paista paneb ka homo sapiens’i noa alla minema ning vahendeid valimata end tuunima. Ühiskond maalib sellest vabaduse ise otsustada, mida oma kehaga teha, kuid spekulatiivse disaineri eesmärk on küsida, kelle taktikepi järgi seda tehakse.
Tulnuka munad lohe pesas
Üks asi, millega sageli posthumanistlik esteetika silma paistab, on kontrast väga vana ja retrohõngulise lähimineviku vahel. Ühelt poolt võib näha „Ilukabinetis“ viiteid iidsetele neandertallaste rituaalidele, samal ajal aga ümbritsevad näitusekülastajat hõbedaselt läikivad kuuekümnendate filmiklassikast tuttavad kosmoselaeva seinad. Modernsus väänas inimese elukeskkonna ikka väga kuivaks, proovis üle pahteldada tähenduslikke mustreid ja muuta elukeskkonda üheks suureks continental breakfast’iks. Noored janunevad pärimuse järele, seda näen juba vaadates kunstiakadeemiat lõpetavate tudengite meistritöid ja kuulates sisseastujate huvisid.
Kui igal pool saab maksta euroga, igal pool suhelda inglise keeles, jagada kõigiga oma koloniseerija taaka, tahaks nagu midagi enda oma: omaenda ilu, omaenda valu, midagi, mis muudaks sind veidikenegi eriliseks … Vaatad kadedusega, kuidas kolmandat põlve Inglismaal kasvanud Nigeeria või Jaapani juurtega disainer saab kollektsioone luues tagasi pöörduda esiemade mustrite juurde ja õilistada oma eripära, pigistad ängiga Coca-Cola purki ühes käes ja teises hoiad McDonald’si burksi, tunnetad, kas suudad haista sügaval maamulla all tuikavat viikingite verd, otsid üles vanavanavanavanaisa vaimse mulgi kuue ja talletad oma põliseestluse järgmisesse disainiseeriasse … See on igati mõistetav soov võtta tagasi kadumaläinud tekstuursus, et mitte uppuda õunaarvutilikku siledusse.
Maailm ristumisteede tuiksoontel, nagu rahvusvahelised ülikoolid või festivalid seda on, tundub väga multikultuurne, kuid lõpuks peab ikkagi nentima kõige sulandumist monokultuurseks soustiks. Kellele ikka on vaja Berliinis veel ühte techno-DJd? „Teate, ma olen Eestist, kaugelt põhjast, pikad pimedad talved, pool aastat põhimõtteliselt kottigi ei näe, mu vanavanaema elas metsa sees talus, vett vedis kooguga kaevust, õue peal putkas käis hädal, ümberringi tuhat karu, hundid, hommikul jalutasid kitsed maja ees, ise küpsetas leiba, suures leivaahjus, puudega küttis noh, exotic as hell, ma olen tema lapselapselaps, mul on isegi tema riideid veel alles, nendega käisin laulupeol, me oleme laulurahvas, ürgiidne regilaul, ma võin Spotify lingi saata, ülikõva kraam!“
Lisaks kohalikule pärimusele on välja kaevatud kogu imeliste, haruldaste, legendaarsete, maagiliste ja müstiliste olendite arsenal. Posthumanistliku esteetika keedupotti võivad sattuda ka haldjad, härjapõlvlased, lohed, draakonid, basiliskid, ninjad, kimäärid, kauboid, võlurid, mardused, kujumuutjad, näkid jne. Kõigele iidsele ja müstilisele on tekkinud väga seksikas oreool. On tekkinud õhkõrn lootus, et järsku hakkavad pärismaised mardi- ja kadrisandid invasiivsele halloween’ile vastusurvet avaldama.
Mütopoeesiale oponeerivad kõrgtehnoloogiliste grillidega galaktikate vahet ringi sõitvad ebamäärase kujuga ühesilmalised limased tulnukad. Mul on kohati tunne, et kultuuriliste katkestuste kaudu olemegi ise muutunud nendeks retrotulnukateks, kes tulevad oma ammukaotatud maad uudistama. Loomulikust elust võõrdunud kummaliste, lodevate ja kõhetute olevustena maandume oma õunalogo kandva kosmoselaevaga siiasamma ja asume sooritama katseid leidmaks ürgset väge. Asetame muhu triibuga seeliku lahkamislauale ja proovime seal üles leida kiudude vahele sissehõõrdunud identiteeti.
Hillitsetud kõdi- ja kõdutunne
Ma seisan kliiniliste ufoseinte vahel mudase arstitooli ees ning vaatan Popolitova ja Hirtentreu vastuolulisi objekte. Neid esemeid kannabki kliinilise ja räpase esteetiline vastandus. Sageli on kokku pandud siledad kroomitud pinnad ja läikivad roostevabad detailid rõhutatult looduslike ja maavillaste materjalidega. Teos „Kehakäivitaja III“ materjalid: tükk iidset Balti lubjakiviplatood, savimass, kroom, kunstküüs. Teose „Püksteripats“ materjalid: Läänemere vetes lihvitud auguga kivi, karabiin, lasergraveering, laborikristallid, primitiivne sära. Teoste „Kehaaktivaatorid I–VI“ materjalid: fossiil, teraskett, teraslips, lasergraveering, kirurgiline tööriist. Kui näituse n-ö ürgne osa seostub mul tungi ja kehalise seksuaalsusega, siis kliiniliselt puhtad roostevabad teraspinnad ja kroomi meditsiinitarvikulik läige tekitavad vastukaaluks hillitsetud kõditunde.
See pole närvikõdi nagu filmis „Protseduur“, vaid digitaalse sileduse kripeldav kõdi seostub pigem ASMR-praktikaga, mille käigus kuulatakse heade kõrvaklappidega esineja mikrofoni sosistatud või materjale puudutades tekkinud heli. Esineja lirtsutab suus ila, hingab sügavalt, puhudes vastu mikrofoni krabisevat hingeõhku, silitab lateksit, krõbistab tsellofaani … See tekitab kuklas, selgroos, alakõhus ja suguelundites pinevat pakitsust. ASMR-helide tegija tungib täiesti füüsiliselt tajutaval viisil kuulaja sisekõrva ja tekitab temas erutavalt õõvastava lähedustunde. Umbes samamoodi tungib sinu abitule kehale ligi oma läikivsiledate instrumentidega hambaarst või kirurg.
Räpakollide mängulust
Ma oleksin väga tahtnud Popolitova ja Hirtentreu näituse puhul rääkida ka määrdumisest, mis sageli käib koos kliinilise puhtusega, aga paistab, et tähemärgineedus on taas lehekülje altservast mind piiluma hakanud. Sisseviskeks: kui lähtuda antropoloog Mary Douglasest, saab mustuseks pidada valesse kohta sattunud mateeriat. Pori külavaheteel pole veel mustus, küll aga muutub selleks, kui on sattunud saabastele. Saapad esikus pole mustus, küll aga muutuvad nad selleks asetatuna söögilauale.7
„Ilukabineti“ puhul viitab mudaga kokku hõõrutud hambaarstitool räpase inimahvi kohalolule, kuid mulle tundub, et posthumanistliku esteetika kohaselt pole mustus sellel näitusel stigmatiseeritud nii nagu tavalises elukeskkonnas. Roomava, jätkeid ajava, limase ja ülevõimendatult kehalise maneeriga võideldakse inimkeskse organiseeritusega. Midagi ürgset ja vaba on õilistanud oma kohaloluga identiteeditut tööstusdisaini. Õilis metslane oli siin, keegi, kellel on veel säilinud kontakt mudase metsiku loodusega. Muidugi on fantaasiad õilsast metslasest filosoofilisel tasandil tühjaks jooksnud, kuid liigses steriilsuses virelevad kunstid vajavad immuunsuse tekkeks kokkupuudet räpaga. On kujunenud soov abjektsuse järele, mis määriks kultuurilist puhtust.
Kunagi aitasin kaasa ühele lastelavastusele, mille lõpukulminatsioonina said kõik lapsed joosta suurde lehehunnikusse mürama. Üks ilusti üles löödud laps jäi vanaemaga toolile istuma. Etendaja läks igaks juhuks selgitama, et nüüd võivad kõik lapsed lavale hullama minna. Vanaema ütles väärikal häälel etendajale: „Meie Anastasia (nimi muudetud) ei hulla.“ Birk ja Ronja ongi nüüd leidnud nii black box’is kui ka valges kuubis üles selle interdistsiplinaarse mudaaugu, kuhu mängulustiga viskuda. Ettedisainitud mängud kiigeplatsil pole enam piisavalt huvitavad, märksa suurem vabadus peitub kunstilaade ja -stiile omavahel segavas porimülkas. Mudaaugus müramine tugevdab immuunsust, mida liigsest stiilipuhtusest ei pruugi leida.
1 Urmas Lüüs, Nüüdisbarokk. – Vikerkaar 2023, nr 6.
2 Urmas Lüüs, Posthumanistlik amööb mullases peoruumis ehk Disaini sakraal-profaanne hüperpopipidu. – Sirp 14. II 2025.
3 Urmas Lüüs, Armastusega Amsterdamist. – Sirp 17. XII 2021.
4 Urmas Lüüs, … räppiv pulss ja toores liha … – Sirp 10. VI 2022.
5 Urmas Lüüs, Õõvaoru lood. – Teater. Muusika. Kino juuli-august 2022.
6 Taavi Talve, Millest on tehtud kustunud valgus? – Sirp 26. IX 2025.
7 Mary Douglas, Puhtus ja oht: Mõistete „rüve“ ja „tabu“ analüüs. Tlk Triinu Pakk. TLÜ Kirjastus, Tallinn 2015.