Kontsert „Murder Ballades“ 1. XI Muba suures kammersaalis. Maria Listra (sopran), Ludensemble koosseisus Maria Luisk (flöödid), Oleksandr Avramenko (klarnet), Kaija Lukas (viiul), Theodor Sink (tšello), Kärt Ruubel (klaver), Vambola Krigul ja Tiit Joamets (löökpillid), dirigent Kaspar Mänd. Kavas Bryce Dessneri ja John Corigliano muusika.
1. novembril esitas Ludensemble pühakutepäevale sobilikku repertuaari, mille alged on pop- ja folkkultuuris. Õhtu oli pime ja niiske, täpselt selline sügisene õhtupoolik, mil pole veel harjutud talve-eelse varajase pimenemisega ning välja vaadates võiks kell olla vabalt kas kuus või ka üksteist õhtul – täiesti suurepärane aeg koguneda hubases Muba kammersaalis ja kuulata, mida Ludensemble on selleks õhtuks kuulajaile välja valinud.
Kontserdi ülesehitus oli lihtne: esitusele tulid Bryce Dessneri teos „Murder Ballades“ ning John Corigliano tsükkel „Mr. Tambourine Man: Seven Poems of Bob Dylan“. Mõlemale eelnes dirigent Kaspar Männi lühike, sisukas sissejuhatus, mis häälestas kuulaja teose lainele. Õhkkond oli vaba ja intiimne.
Kontserdi kirjeldusest ilmneb, et esialgne teoste järjekord oli ilmselt vastupidine, kuid ma leian, et Corigliano teiseks jätmine oli ainuõige. Kuigi mõlemad teosed hiilgavad hilissügise poolõõvastava sarmi ja intensiivsusega, trumpasid Maria Listra esituses kõlavad Dylani tekstid oma kaasahaaravusega mõrvaballaadid kõvasti üle.
Kontserdi esimene teos, Bryce Dessneri „Murder Ballades“, on inspireeritud rahvalikest ballaadidest. Nagu pealkirigi reedab, on üks mõrvaballaad ehk moritaat teemalt verine ja folgiliku kõlaga, tihti esineb kuritegusid ja kättemaksu, leina ja kellegi kirumist. Tavaliselt kuuleb mõrvaballaade eelkõige Ameerika ja Põhja-Euroopa muusikas, kus need on laialdaselt kasutuses ja juurdunud žanr. Tänapäeva eesti folkloomingus on moritaate kahjuks palju vähem kui arhiivides.
Ludensemble ja eriti Maria Listra esitasid Corigliano tsükli energia ja intensiivsusega, mis võttis kuulajatel hinge kinni.
Kaupo Kikkas
Dessner on kunagises intervjuus öelnud, et omaenda klassikalise loomingu puhul inspireerib teda rokk- ja folkmuusika füüsilisus. Seda füüsilisust oli kontserdil suurepäraselt tunda. Teose esimesest osast alates saatis tundmus, nagu oleks ruum järsku täitunud värvide ja soojusega ning soov kaasa elada oli nii tugev, et nõjatusin toolil ettepoole. Saalis ringi vaadates nägin, et ega ma üksi nõnda sisse elanud. Rikas ja täidlane kõla sobitus hubase kammersaaliga suurepäraselt ja lihtne oli ette kujutada, et laval on kaks või isegi kolm korda suurem kollektiiv.
Eriti jäid kõrva puhk- ja löökpillid, millele teos oli üles ehitatud. Kui mul palutaks teost „Murder Ballades“ lühidalt kirjeldada, ütleksin, et selle kõla on sügavalt sügisene. Minimaalsete vahenditega kujundatud maastik, mis on loodud klaveri ja löökpillide toel ning rikastatud keel- ja puhkpillidega, paneb ette kujutama kollaseid toone, kõledat tuult ja kuuma teed ning avaraid välju, kust vili on juba koristatud. Folgilik rütm ja aktiivne tempo mõjuvad jutustajatena, kes räägivad kuulajale koristusaja juhtumistest, pidudest, rõõmuhõisetest ja madalseisust. Kummitama jäi teose osade rõõmsameelne, väikeste vimkadega kõla, mis mõjus pidulikult, aga oli nii palju riukalik, et ei lasknud kuulates täielikult lõõgastuda.
Kuna Dessneri „Murder Ballades“ on võrdlemisi lühike, umbes 15 minuti pikkune teos, mõjus see kontserdile väga hea sissejuhatusena, kehtestades niiskel õhtupoolikul oma ruumi ja aja, kuhu kutsus kaasa kuulajadki.
Kontserdi teine pool võttis süngemad toonid. Ludensemble’i koosseisuga liitus sopran Maria Listra, et esitada John Corigliano tsükkel „Mr. Tambourin Man: Seven Poems of Bob Dylan“ – nagu pealkirigi reedab, on see kirjutatud Bob Dylani tekstidele. Erinevalt kontserdi esimesest, vägagi uue muusika pärasest teosest, on Corigliano tsükli kõla rangelt klassikaline, ja folgilik aspekt tuli Dylani tekstidest. Kui Dylani loominguga olen tuttav varasemast ajast, kuulsin Corigliano muusikat esimest korda ning see mõjus mulle vapustavalt. Instrumentaalse poole läbimõeldud rikkalik, kuid etteaimamatu kõla ja jõhker, peaaegu brutaalne lauluhääl, mis Dylani luulele elu sisse puhub, sobisid imeliselt kokku. Muheledes panin tähele, et mõrvarlikum näis just see teine teos, mitte sügisehõnguline „Murder Ballades“, mille järgi on pandud kontserdi pealkirigi.
Müts maha interpreetide ja eriti Listra ees, kes esitasid Corigliano tsükli energia ja intensiivsusega, mis võttis kuulajatel hinge kinni (muide, see pole kõnekujund, minu kõrval istunud daam hoidis kolmandast palast alates iga loo ajal hinge kinni ja sai alles lõpuks rahulikult hingata). Listra tämber on värvikas ja veenev ning ta püüdis kuulajad lõksu, kus hoidis neid kogu teose jooksul. Lumm, mille ta oma vokaaliga lõi, oli nii lämmatav, et kontserdi lõpp tuli äkki ja oma nördimuses tundsin soovi teose sees edasi viibida. Ilmselt jagas minuga seda soovi kogu publik, kuna aplaus oli vali ja kestis mitu minutit.
Lahkusin kontserdilt rahuliku südamega ja elamuse võrra rikkamana. Ludensemble’i kontsertidelt juba varem tuttavaks saanud soe tunne hinges oli piisav, et peletada eemale niiskus ja pimedus, mis Muba hoonest väljudes kallale kippus. Ilmselt on asi kollektiivis: Ludensemble esitab peaaegu iga kord oma valitud repertuaari niisuguse usutavuse ja entusiasmiga, et paneb kuulaja teost jäägitult armastama.
Noore inimesena, kes kuulab igasugust muusikat ja arutab seda ka oma eakaaslastega, panen tähele, et klassikaline repertuaar jääb valdkonnavälisele publikule võrdlemisi kättesaamatuks. Kuna tihti on muusika mõistmiseks vajalik kas kaanoni tundmine, varasem süvenemine või üleüldine kiindumus ja entusiasm, mida esineb valitute seas, võib noorele kuulajale pea ees materjali sukeldumine mõjuda hirmutavalt.
Kui aga teha kontsert, kus tuuakse klassika kõrval mängu märksõnad nagu „folk“ ja „Bob Dylan“, siis arvan ma, et paljud leiavad piisavalt tuttavlikku, et läbi astuda ja suhelda ka varem tundmatu materjaliga. Nii on ka pealkirjaga „Murder Ballades“: ebaharilik kõla võib äratada nii mõneski muu muusika tarbijas nii palju huvi, et kavale pilk peale heita ja endale kontserdipilet hankida. Ning kui kontserdile sattudes saadakse osa nii meeldivast ja intensiivsest elamusest, nagu oli see lummav kontsert, tullakse ka järgmistele kontsertidele.