Viimasel ajal on kuum teema AI-generated workslop, millega tähistatakse suurte keelemudelite (LLM) abil loodud madalakvaliteedilist ja sisutut teksti. Arutelud selle ümber on tõstatanud küsimuse, kuidas seda nähtust Eesti keeles nimetada.
Marko Rillo pakkus välja uue oskussõna tehisplära. Iseenesest on see vahva sõna, nagu ka tööplönn. Paraku ei kajasta tehisplära piisavalt täpselt workslop’i olemust. Suurem probleem on selles, et see eksitab meid nähtuse päritolu suhtes: sisutühja teksti tootmine ei ole TI- või LLM-spetsiifiline nähtus.
Iga intelligentne arutelu algab mõistete kokkuleppimisest. Mõistete kokkuleppimiseks on vaja mõista nähtuste fundamentaalset olemust. Järgnevas lahkan workslop’i fundamentaalset olemust ja tuletan sedakaudu ettepanekud uuteks mõisteteks selle nähtuse nimetamiseks.
Strateegiline slop
Kasvustrateegina näen liigagi tihti sisutühje arengukavasid ja strateegiaid. Pealtnäha on need mõjusad, kaunilt vormistatud, tähtsaid sõnu täis. Sisaldavad kõiki oodatud elemente: visioon, missioon, SWOT-analüüs, strateegilised eesmärgid, tegevuskava, mõõdikud. Aga kui vähegi süveneda, saad aru, et neis puudub sisuline sügavus. Visioon kõlab õõnsalt ja arusaamatult. Missioon on äravahetamiseni sarnane konkurendi omaga. Koalitsioonileping on täis isetäituvaid ennustusi.
Need dokumendid täidavad kenasti vorminõudeid, kasutavad õigeid võtmesõnu ja näevad professionaalsed välja, kuid on õõnsad, sisutühjad ega anna tegevusele suunda või mõtet.
Probleem ei ole selles, kas strateegia koostatakse käsitsi, arvutis, ise, konsultatsioonifirma abiga või keelemudelite toel. Probleem tekib sellest, kui tööprotsess võimaldab sisutute esitluste loomist.
Organisatsioonid vajavad strateegiadokumenti, sest “strateegia peab olema”. Meeskonnad toodavad dokumendi, sest seda nõutakse. Kui nõutakse, tuleb teha, ja ei pea eriti küsima, kas see dokument tegelikult midagi muudab. Kulutatakse palju aega ja ressursse, et toota midagi, mis näeb välja nagu strateegia, kuid ei täida strateegia funktsiooni. Riigi tasandi strateegiatest tulevad esimesena tulevad meelde “Welcome to Estonia” ja hilisem Eesti bränd, mille peamist visuaali hakati rahvakeeli nimetama “oksendavaks siiliks”.
Kes tegi?
TI ei loo probleemi, vaid paljastab selle. Plära, möla, mula, möga, verbaalne kõhulahtisus, sõnaokse. Need pole uued nähtused. Need on eksisteerinud nii kaua, kui on olnud bürokraatiat, aruandlust ja suhtlust, kus vorm võidab sisu. Kust on LLM sellise kirjutamisstiili õppinud? Veebist! Kes on selle sinna pannud? Inimesed. LLM ei loo siin midagi fundamentaalselt uut, see ainult matkib olemasolevaid mustreid, mida inimesed on talle ette näidanud.
Oluline on mõista, kes tegelikult möla toodab. Ei ole õige öelda, et “LLM toodab slop’i”. LLM on tööriist. Möla tootja on selle kasutaja, inimene, kes vajutab nuppu “Generate”, kopeerib tulemuse ja saadab selle kolleegile või ülemusele ilma kriitilist mõtlemist rakendamata.
Varem toodeti möla Wordis, kopeeriti eelmise aasta aruanne, asendati kuupäevad ja numbrid, lisati mõned tühjad fraasid. Nüüd toodetakse seda ChatGPT’s või Claude’is. Pole vahet, millise tööriista abil seda toodetakse. Töövahend muutus, nähtus on sama.
Seega pole meil tegemist tehnilise nähtuse, vaid inimlike valikute ja professionaalse vastutusega. Tehislik pole tekst, vaid vastutus, mida üritatakse tehnoloogiale üle kanda.
“Tee mulle illustratsioon, kuidas töötajad genereerivad LLM abil sisutühje tekste “junk text” “junk memo” “junk presentation” “junk analysis”, mida nad töötulemuste pähe teineteisele saadavad.” Autor/allikas: Gemini 2.5 Flash/Indrek Saul
Meil on juba olemas hea oskussõna
Inglise keeles on olemas väga hea oskussõna kehva kvaliteedi jaoks: junk. See on tabav sõna, mida kasutatakse paljudes valdkondades, toon mõned näited:
- junk food, rämpstoit – ebatervislik, madala toiteväärtusega toit;
- junk mail, rämpspost – soovimatu postisaadetis;
- junk bond, rämpsvõlakiri – kõrge riskiga, madala krediidireitinguga võlakiri;
- junk science, rämpsteadus – pseudoteaduslik või metoodiliselt nõrk uurimus.
Kõigil juhtudel tähistab junk ehk rämps midagi, millel on madal kvaliteet, väike väärtus või mis on lihtsalt kasutu. Oluline on märgata, et junk ei viita kunagi tootmismeetodile, see viitab tootmistulemusele.
Laiendame terminoloogiat töö tulemustele
Kuna junk mail ehk rämpspost on juba üldiselt omaks võetud oskussõna, siis on igati loogiline laiendada sama mõtteviisi ka teistele töötulemustele:
- rämpstekst, junk text – üldmõiste sisutühja teksti kohta;
- rämpsmemo, junk memo – sisutühi märgukiri;
- rämpsesitlus, junk presentation – slaidiesitlus ilma sisulise väärtusega;
- rämpsanalüüs, junk analysis – pinnapealne, sisutühi või eksitav analüüs;
- rämpsaruanne, junk report – sisult vaene aruanne, mis täidab vaid vorminõudeid.
Need mõisted on neutraalsed tööriista suhtes. Need ei viita sellele, kuidas tulemus loodi (käsitsi, Wordis, LLM-is), vaid sellele, milline on selle kvaliteet ja väärtus.
Rämpstööst rämpstulemuseni
Kui on olemas rämpstulemused, rämpstekstid, rämpsesitlused, rämpsanalüüsid, siis loogiliselt peab eksisteerima ka rämpstöö (junk work), mis neid toodab. Eesti keeles on selle kohta olemas päris hea sõna “tühikargamine”.
Rämpstöö ei ole mitte ainult halb või mõtteta tehtud töö. See on töö, mille eesmärk on toota tulemust, mis täidab vaid formaalsed nõuded (JOKK, MOKK), kuid millel puudub sisuline väärtus. See on tegevus, kus on olulisem näivus, et midagi näiks olevat tehtud, mitte see, et midagi tegelikult saaks tehtud. Kahjuks tuleb sellega seoses meelde “poliitiline ja parteiline töö”.
Kuidas rämpstöö ära tunda:
- Keskendumine vormile või muljele, mitte sisulise probleemi lahendamisele.
- Tulemuse loomine, mis on mõeldud “linnukese” kirja saamiseks.
- Aja kasutamine sellele, et toota väljund, mida keegi tegelikult ei kasuta.
Rämpstöö on süsteemne probleem, mitte individuaalne eksimus. See tekib, kui organisatsioonikultuur, protsessid või ootused soodustavad tulemuste loomist sisu asemel. Ja nagu rämpstulemuste puhul, ei ole oluline, millise tööriistaga rämpstöö tehakse, kas käsitsi, Wordis või keelemudeliga. Oluline on ära tunda nähtused ja hakata neid nimetama õigete nimedega.
Sisemiste rämpsufiltrite vajadus
Meie e-posti süsteemides on juba aastakümneid kasutusel rämpsposti filtrid ja viirusetõrjed, mis tõkestavad organisatsiooni väljastpoolt saabuvat sisutut või kahjulikku kirjavahetust. Need filtrid kaitsevad meid reklaamide, viiruste, petukirjade ja muu prahi eest, mis muidu ummistaks meie postkaste, raiskaks meie aega või ohustaks meie süsteeme.
Nüüd seisame silmitsi uue probleemiga: rämpsu genereerijad on siseringis. Rämpsmemosid, rämpsesitlusi ja rämpsaruandeid liigub ettevõtte sees varsti sama palju kui kunagi rämpsposti internetis. Erinevus on selles, et siserämps kannab kolleegi nime ja näeb välja ametlik.
Kui me oleme suutnud luua tehnilisi filtreid välise rämpsu vastu, siis nüüd vajame kultuurilisi ja protsessipõhiseid “filtreid” sisemise rämpsu vastu. Vajame võimet ära tunda rämpstööd, nimetada seda õige nimega ja keelduda selle aktsepteerimisest kui normaalsest tööpraktikast.
Esimene samm paranemise teel on samasugune, mida kasutatakse kognitiivkäitumisteraapias: nimeta asju õigete ja täpsete nimedega, näiteks “ma olen alkohoolik”. Teine samm ja 50 protsenti raviefektist tuleb oma ebasoovitava käitumise märkamisest. Kui tunnistame ja märkame, et meie organisatsioonis levib rämpstekst ja rämpstöö, saame astuda kolmanda sammu ja hakata neid tõrjuma. Esimene filter peaks olema tooli ja klaviatuuri vahel.
Ettepanek oskussõnade lisamiseks sõnastikku
Eesti Keele Instituudi uudissõnade sõnastikus võiks vastavad märksõnad kujuneda järgmiselt:
Rämpsesitlus – rämpsesitlus (argi) rämpstekst, rämpsmemo, rämpsanalüüs. Tekstilised töömaterjalid (esitlused, aruanded, memorandumid), mis näivad esmapilgul sisukad ja professionaalsed, kuid millel puudub tegelik sisuline väärtus. Võib olla loodud nii käsitsi, tekstitöötlusprogrammides kui ka keelemudelite abil. Näidis kasutusest tekstis: “Palun ära tee jälle rämpsesitlust!”.
Rämpstöö – rämpstöö (argi) junk work. Sisutu töö, mille eesmärk on toota tulemust, mis täidab formaalsed nõuded, kuid millel puudub sisuline väärtus. Rämpstöö võib hõlmata dokumentide, esitluste, aruannete või analüüside koostamist mis tahes tööriistadega (käsitsi, tekstitöötlusprogrammides või keelemudelite abil), kui töö eesmärk on “midagi ära teha” või “linnuke kasti teha”, mitte lahendada tegelikku probleemi või luua väärtust. Näidis kasutusest tekstis: “Mul polnud aega teha tegelikku analüüsi, kogu päev kulus rämpstööle.”.
Kokkuvõtteks
Terminoloogilise täpsuse huvides ei ole hea kasutada mõistet AI-generated slop, tehisplära, mis ekslikult seob probleemi konkreetse tehnoloogiaga. Asendame selle universaalse ja juba juurdunud mõistega rämps, näiteks rämpstekst (junk text) ja rämpstöö (junk work) mis kirjeldab täpselt seda, millega meil on tegemist: väheväärtuslik tulemus, olenemata selle tootmisviisist.