Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovituste hulka mahtus sel korral kolm teost: Jüri Vendelini “Photojournalist”, uue trüki saanud John Grishami “Camino saar” ja Taylor Jenkins Reidi “Atmosfäär. Armastuse lugu”.
Jüri Vendelin “Photojournalist” (2025)
Kapitaalne fragmentaarium päramise kolmveerand sajandi juhtumustest läbi ühe kauaaegse fotoajakirjaniku pilgu. Ajalugu ja omalugu, memuaar ja mõlgutused, hetked ajas ja ruumis siin- ja sealpool mitut jõge, merd ja mäge. Pildistik mitmes mõttes. Sest aastakümnete jooksul tehtud pilte on raamatus omajagu, ent nood polegi antud juhul peamised. Just komplekt, kompott, kombinatsioon, kompositsioon või ka viimase kohatine puudumine teevad raamatu kuidagi isemoodi inimlikuks ja pakuvad küllap paljudele ka isiklikku äratundmisrõõmu.
Fotostades ilma ja inimesi läbi segaste ja veel segasemate aegade ei püri Jüri Vendelin ei ilukirjanikuks ega kunstfotograafiks, ta on ausasti fotoajakirjanik, nagu ka pealkiri ütleb. Miks pealkiri seda just inglise keeles ütleb, selle kohta käib eraldi seletus. Ja üldse on naksakaid pisi- ja üksikasju meeliülendavalt ohtrasti teksti ergastamas.
Autori filosoofilisemad lõigukesed raamatu lõpuosas jätsivad mind esmalt väheke ebalema, ent samas – kui juba kirev elukaar ühtede kaante vahele kokku tuua, siis miks mitte anda maitseproov, millest ja miks millalgi mõteldud sai. Kokkuvõttes muljetavaldav ajastudokument. Kes lugeda ei viitsi, saab pilte vaadata.
John Grisham “Camino saar” (2019) ja Taylor Jenkins Reid “Atmosfäär. Armastuse lugu” (2025)
Vanameister Grishami “Camino saar” tuleb uustrükina, ent väärib meenutamist ja soovitamist mitmel põhjusel. Esiteks meeldivad mulle kangesti raamatud, mis elavad raamatupoodide ja raamatukogude ning antud juhul ka kirjanike maailmas. See on küll libe tee – vähe on tüütumat kirjandust kui kirjaniku kirjutamisest ja sisekaemusest heietav kraam.
Grisham teadagi libedale teele ei lähe, pakub meeldiva põiknemise oma tuntud headuses juriidiliste põnevike sissetöötatud rajalt, säilitades samas pingsuse ja köitvuse. Kellele jutuvestja andi on antud, sellele on. Vahel tuleb eriti hästi välja, vahel lihtsalt hästi. “Camino saar” kuulub Grishami paremikku. See vanaraamatute ja käsikirjadega soperdamine ja eriskummaliselt värvikas elu, mis kirjavara ümber käib, on lihtsalt niivõrd võluv. Olgu veel mainitud, et kahe suurkirjastuse koostöös valmiv sari “Oma hetk”, milles Grishami raamat juba kümnes, on samuti üks šarmantselt eklektiline kokkupanu. Siit reast leiab ilmselt iga lugeja mõne teose, mis (taas)avastamist väärib.
Kui pealkirjaks on “Atmosfäär. Armastuse lugu”, siis nii mõneski lugejas võivad kerkida teatud eelarvamused. Hajutagem neid. Armastuse lugu on siin kohe kindlasti, kuid veel enam on kosmost ja astronautikat ja sedasorti asjatundlikku põnevust, mis võiks nakatada väga mitut masti maitsetega inimesi. Noh, enam pole nood ajad, mil noored tahtsivad kosmonautideks saada, juutuuberid ja muu sääne värk lendab täna kõrgemalt, kuid egas püüd salapäraste kõrguste poole kuhugi kadunud ole. Kelles seiklusjanu ja kaugete / kõrgete kohtade edumeelset romantikat sees on, võiks “Atmosfääri” küll ette võtta.