Eesti Olümpiakomitee spordipsühholoog Kristel Kiens rääkis, kui oluline on see, et vigastatud sportlane tunneks end jätkuvalt meeskonna osana. Sageli liigub treeneri tähelepanu nendele, kes saavad edasi treenida, kuid vigastatud sportlane vajab teadmist, et ta ei ole unustatud. 

Üheksa-aastane Mathias Georg unistab profijalgpalluriks saamisest. Tal on selleni veel pikk tee käia, kuid juba on ta kogenud, mida tähendab olla vigastatud ja mängust eemal. “Ma tegin oma käe katki ega saanud kuus kuud mängida, aga elasin oma tiimile kaasa. Tõeline sportlane ei anna nii lihtsalt alla,” sõnas ta.

Kui üks hetk võib muuta kõik 

Endine odaviskaja Magnus Kirt kuulus kuni karjääri lõpuni maailma tippu. Tema nimele kuulub Eesti rekord odaviskes (90,61 meetrit), mis teeb temast ka vasakukäeliste odaviskajate maailmarekordi omaniku. Kirdi profisportlase karjäär lõppes 2019. aasta MM-il saadud õlavigastuse tagajärjel, mis ei võimaldanud tal enam soovitud tasemel võistlemist jätkata. 

Kirt tõdes, et tal ei lähe kunagi meelest, mis tunded teda tol hetkel valdasid, kui tema õlg liigesest välja läks. “Valu polnudki nii palju kui teadmatust, kui tõsine see vigastus on ja kui raskeks läheb taastumine. Juba esimesel hetkel sain aru, et see võib olla karjääri lõpetav vigastus,” tunnistas ta.

Eesti võrkpallinaiskonna liider Kristiine Miilen vigastas tänavu aasta augustis koondist esindades vasaku põlve ristatisidet ja meniskit, mistõttu tuleb tal terve eesootav hooaeg vahele jätta. 28-aastane võrkpallur mäletab samuti vigastuse hetke nii, nagu see oleks olnud alles eile: kõik algas hüppest, mida ta on elus kümneid tuhandeid kordi teinud.

“Hüppasin, seejärel maandusin ja libisesin, nagu oleks põrand märg olnud. Jalg läks lukku ja lukus jala peale maandudes tundsin, kuidas põlv plahvatas. Ma teadsin kohe, et see ei ole selline paneme-jääd-peale vigastus,” tõdes ta. Miilen meenutas, kuidas ta vaatas valudes Kalevi spordihalli lage ja mõtles endamisi, et keegi ta ometi väljakult ära lohistaks.

Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi liigutusanalüüsi lektor ja füsioterapeut Laura Lepasalu tõdes, et tippspordis on vigastuste peamine põhjus vead treeningmetoodikas. Tema sõnul ei osata sageli treeninguid piisavalt planeerida ning sage võistlusgraafik ei jäta lihaskudedele taastumiseks piisavalt aega.

Lepasalu lisas, et probleemid võivad ilmneda ka siis, kui biomehaanika on paigast ära ehk üht lihast koormatakse rohkem ja teist vähem või kui näiteks jalgpalluritel on vihmast libe väljak, siis on vigastused sagedamad.

Vaimne taastumine algab mõistmisest

Eesti Olümpiakomitee spordipsühholoog Kristel Kiens märkis, et sportlase esmane psühholoogiline reaktsioon vigastusele sõltub suuresti tema varasematest kogemustest ja isiksusest. “Mõne jaoks on esimene mõte, miks mina, teisele aga annab varasem kogemus kindluse, et saan sellega hakkama,” ütles Kiens. 

Ta lisas, et oluline on ka see, millal vigastus tekib. Kui see juhtub hooaja alguses, on aega taastuda ja ka tagasi tulla, kuid kui enne tähtsaid võistlusi, siis on mõju palju suurem. Need asjaolud mõjutavad seda, kui tugevalt sportlane olukorda tajub ja milline on tema reaktsioon juhtunule.

Endine odaviskaja Magnus Kirt rääkis, et vaimse tugevuse kasvatamisel on sportlasel määrav roll. Tema sõnul peab tegevsportlane endale ise seadma piirid ja reeglid ning neist kinni pidama, sest vaim läheb tugevaks siis, kui sportlane teab, et on enda poolt teinud kõik, mis võimalik. Tema sõnul annab juba selline teadmine tohutult jõudu.

Kristiine Miilen tunnistas, et küsis endalt korduvalt, miks see just temaga juhtus, sest ometi tegi ta vastavalt oma teadmistele kõik endast oleneva. Ta üritas piisavalt magada, toitumist jälgida ning kanda vaid mugavaid jalanõusid. 

“See kripeldab siiani. Ma tean, et ma ei saa kunagi täpselt teada, mis juhtus, aga mul oleks lihtsam, kui teaksin, et see oli lihtsalt õnnetus ja mitte midagi sellist, mida oleksin saanud ise ära hoida,” tõdes Miilen. 

Kõige raskem on teadmatus

Nii Kirt kui ka Miilen räägivad kui ühest suust, et kõige raskem on just teadmatus – mitte valu, vaid ebakindlus tuleviku ees.

Kirt rääkis, et viimane vigastus, mis oli seotud songaga, oli kõige ebameeldivam. “See teadmatus, kui sul on midagi sees viga ja sa ei tea, millest see tuleb, hakkab lõpuks kõige rohkem vaimule,” tõdes ta. Isegi, kui ta õlg andis tunda ning taastumine oli raske, oli kõige keerulisem ikkagi teadmatus, et midagi on kehas valesti. Vaimne väsimus ja pidev muretsemine kuhjusid ning ühel hetkel tabas ta end mõttelt, et võib-olla peakski sporditossud varna riputama. 

Sarnast tunnet on kogenud ka Miilen. Teda valdas täielik teadmatus pärast rasket põlvevigastust, mis nurjas tema hooaja ja plaanid liituda tugeva Poola liiga tippklubiga Bielsko-Biala. Samas klubis teenib leiba ka koondisekaaslane ja hea sõber Kertu Laak. 

Kõige enam painaski Miilenit küsimus, mis saab Poolast ja lepingust. Kui teised sportlased ütlesid, et elu parimas vormis juhtuvadki vigastused, siis see teadmine teda ei lohutanud. “Kui arst ütles, et kõik on katki, siis nutsin Tartu Ülikooli Kliinikumi parklas korraliku järve. See oli mu elu üks hullemaid hetki,” meenutas ta. 

Spordipsühholoog Kristel Kiens rõhutas, kui oluline on see, et vigastatud sportlane tunneks end jätkuvalt meeskonna osana. Sageli liigub treeneri tähelepanu nendele, kes saavad edasi treenida, kuid vigastatud sportlane vajab teadmist, et ta ei ole unustatud. Tuge vajavad eriti need sportlased, kelle identiteet on sügavuti vaid spordiga seotud: neil on taastumine vaimselt keerulisem kui neil, kellel on lisaks sportlaskarjäärile ka muid rolle ja tegevusi.

Füsioterapeut Laura Lepasalu sõnul on taastumisprotsessis oluline anda kehale aega. Seejuures on see sportlasele keeruline, kuna mängus on sageli nii sponsorlepingud, tulemused kui ka palk. Selline surve võib panna sportlase liiga vara treeningutele naasma. Seejuures ongi füsioterapeudil kandev roll märgata, kui sportlasel tekib ülekoormus, ja suunata ta taastuma enne, kui tekivad tõsised vigastused. 

Elu pärast vigastust 

Kuigi Miilen on praegu täielikult spordile pühendunud, on ta sportlaskarjääri kõrvalt võtnud erinevates koolides e-kursusi, et vaim teravana hoida. Pärast gümnaasiumit kaalus ta minna otse Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima, kuid mingi aja jooksul suurem huvi kadus. Nii jõudis ta õiguse, toitumise ja Euroopa Liidu teemaliste kursusteni, mis on aidanud tal sportlaskarjääri kõrvalt silmaringi laiendada ja mõista, mis teda veel huvitab.

Ometi on Miilen veendunud, et tema koht on palliplatsil ning ning peale pikka vigastuspausi taas tipptasemele jõudmises ta ei kahtle. “Jätkan sealt, kus pooleli jäin, ja teen nii kaua, kuni mul isu on ja see mulle rõõmu pakub. Isegi, kui mu ACL viis korda katki läheks, ma tuleks ikka tagasi, sest ma ei suuda elada mõttega, et karjäär lõppes minu otsuseta,” sõnas Miilen. Ta loodab, et vigastus on vaid väike komistuskivi sel teekonnal.

Vigastus pani ka Magnus Kirdi oma tulevikuplaane ümber hindama. Tema hinnangul peaks igal sportlasel olema varuplaan, sest nagu ajalugu on näidanud, siis üks vise võib kõike muuta. “Ma olin kindel, et minust ei saa kunagi treenerit, sest olin tolleks hetkeks spordist väsinud ega tahtnud isegi staadionit näha,” rääkis ta. Mõne aja pärast hakkas ta aga noori aitama ja mõistis, et see annab talle uut energiat.

Pärast karjääri lõpetamist ongi Kirt leidnud uue kire endalegi ootamatult just treeneritööst. Alates 2023. aastast juhendab ta Audentese spordiklubis noori odaviskajaid. Sellel sügisel lisandus tema treenitavate sekka ka Soome tippodaviskaja ja mulluse EM-i pronksmedalist Oliver Helander.

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines “Publististika praktika”. Autorid on magistrandid Cassandra Piirioja, Bret-Maria Rikko, Grete Isabel Huik, Janar Koemets ja Kaarel Oraste.