PÖFFil on kinoklassika enamasti olnud pigem kolmandajärguline, aga nüüd paari viimase aastaga on kavva tekkinud väga arvestatav klassikaprogramm ja tänavune “Vana kuld” seab selles vallas uue standardi.
Siin on viis soovitust viieks esimeseks PÖFFi päevaks just sellest südamelähedasest programmist – igaks päevaks üks vanem film neile, kes tahavad ajas pilgu tagasi pöörata. Tihti paneb selline pilk ka oleviku teise perspektiivi.
“Surmakutsar” (“Körkarlen”)
Režissöör: Victor Sjöström
Kui mõelda tagasi kogetud laivmuusikaga tummfilmiseanssidele, siis on üks meeldejääv juhtum kindlasti kinos Helios toimunud “Surmakutsari” seanss aastal 2011, kuhu laivis mängis muusika peale Väljasõit Rohelisse. Bänd läks kahjuks peaaegu kohe laiali, aga film on igavene ja nüüd taas teie ees, pärast 14aastast pausi. Endiselt sama erakordne.
Rootsi režissöör Victor Sjöström mängib selles 1920ndate aastate kõhedikus peaosa, allakäinud meest, kelle ellu astub surmakutsar. Kutsar ja tema kaarik meenutavad paadimees Charonit, kes surnud hingi üle Styxi jõe viis. Ka tema ülesanne on kokku korjata aasta jooksul surnud hinged, ja ka tema asemele tuleb iga kord see, kes aasta viimasel hetkel sureb.
“Surmakutsar” Autor/allikas: Kaader filmist
“Surmakutsar” on tehniliselt täiesti revolutsiooniline. Kuigi ülesulamisefekti (dissolve) esimene suurem populariseerija oli Georges Méliès, siis Sjöström viib võtte täiesti uuele tasemele, asetades kihiti üksteise peale vahel mitu kaadrit ja saavutades kummitusliku, teispoolse efekti. Samuti kasutab ta siin üsna nutikaid struktuurilahendusi, asetades ühe mälestuse teise sisse.
Samamoodi nagu on Taani filmiloos tugev seos Carl Theodor Dreyeri ja Lars von Trieri vahel, viivad ka Sjöströmi juurest niidid Ingmar Bergmanini. Kasvõi juba selle lihtsa asja kaudu, et Sjöström mängis veel kõrges vanuses peaosa Bergmani kindlasti kanoonilises filmis “Maasikavälu”.
“Surmakutsar” on mõistulugu, draama, õudukas ja fantaasiafilm ühtaegu. Aastast 1921.
“Surmakutsar” linastub 7. novembril kell 18.15 Apollo Kino Plazas ja 19. novembril kell 17 kinos Artis.
“Saragossast leitud käsikiri” (“Rękopis znaleziony w Saragossie”)
Režissöör: Wojciech Has
Poolakatel on oskust ja julgust vajadusel oma lugusid pikalt ette võtta, sest kuidas muidu seda va eepilisust ikka saavutada. Vaatasin mõnda aega tagasi nende ajaloolist klassikat, Henryk Sienkiewiczi romaani põhjal lavastatud “Uputust”, millel pikkust üle nelja tunni. Krahv Jan Potocki romaanil põhinev “Saragossa käsikiri” saab hakkama vaid kolmega, eks kõik on vaatenurga küsimus.
Kolmetunnise Marveliga võrreldes on siin aga võluvat kordades enam. See on film ajast, kui turundustsüklid ja kaubastamine ei reguleerinud veel kõike ning Poolas otsiti võimalusi teha mittepunase sisuga filme, mis siiski ideloogiliamiilitsate sõelast läbi läheks.
“Saragossast leitud käsikiri” Autor/allikas: Kaader filmist
Film sobib hästi tänavusse Kataloonia fookuse aastasse, kuna tegevus toimub suuresti Hispaanias. Kaks ohvitseri leiavad Napoleoni sõdade aegu Saragossa linnast ühe raamatu. Selgub, et seal on kirjeldatud ühe mehe vanaisa seiklusi, mis ei püsi kuidagi meie tegelikkuse piirides ning eksleb uskumatute olendite ja nähtuste maailma, nagu Sindbad, Münchhausen ja teised enne teda. Tähtsust pole, kas need on tõelisus, väljamõeldis või nägemus, sest meie ette ekraanile need igatahes jõuavad, ja väga meeldejääval moel.
Fantaasial on antud käsk võtta vabalt ja rivitult ning tulemuseks selline hiideelarvega seiklus, mis ei tohiks kuidagi sotsialistliku Poola plaanimajanduse raamidesse mahtuda, aga lavastaja Wojcech Hasil see siiski õnnestus. Ja meie rõõmustame ka praegu, filmi 60. juubelil.
“Saragossast leitud käsikiri” linastub 8. novembril kell 19.45 Apollo Kino Plazas.
“Pingsalt valvatud rongid”
Režissöör: Jirí Menzel
Päev edasi ja põikame Poolast Tšehhoslovakkiasse, kus Hasi “Saragossa käsikirjast” vaid aasta hiljem sai tšehhi uue laine tuules Jiří Menzel valmis oma esimese filmi “Pingsalt valvatud rongid”, mis lendas ikka väga kõrgelt – lausa parima võõrkeelse filmi Oscarini välja…
“Pingsalt valvatud rongid” Autor/allikas: Kaader filmist
Tšehhoslovakkia uuest lainest (ehk Tšehhi filmiimest, nagu seda kutsuti) välja kasvanud Menzelit loetakse küll selgelt nende hulka, aga kuulub pigem selle liikumise vaatajasõbralikumasse otsa. Romantiline komöödia ja ka suurekssaamislugu ühest noorest poisist, kes töötab rongidispetšerina ja üritab kuidagi naiste müstilises maailmas mingit suunda leida, ent satub oma naiivsuses keset vastupanuliikumise operatsiooni. Siin on nii kergust kui sügavust. Ja üks filmiajaloo tähelepanuväärseid erootilisi stseene kummitempliga. Rohkem ei ütle, vaadake ise.
“Pingsalt valvatud rongid” linastub 9. novembril kell 19.15 Apollo Kino Plazas ning 22. novembril kell 16.30 Apollo Kino Plazas.
“Umbracle”
Režissöör: Pere Portabella
Huvitav, et PÖFF-il on see pealkiri tõlkimata jäänud, sest see tähendab katalaani keeles vihmavarju.
Mis aga ei vii meid kuigivõrd filmi sisule lähemale, ja ei kirjelda ka filmi ennast. Vihmavari peaks justkui esiteks pakkuma varju heitlike olude eest ja teiseks, kui ingliskeelset kasutust vaadata, võtma midagi kokku n-ö ühe varju alla. “Umbracle” aga jätab meid pigem oma mõttelõngadega omapäi, sest veendunud avangardistina ei ole katalaani klassik Pere Portabella väga selgitamisest huvitatud ja vaataja peab ise otsustama, mida ta mõtleb ja arvab. Kui vabastav!
Nagu avangardiga tihtipeale, on siin kohti-stseene-episoode, millele on raske keskenduda, aga siis jällegi lajatab mingi stseeniga, mis iialgi ei unune. Peaosas kõnnib siin ringi sir Christopher Lee, kes vahel näeb lihtsalt võimatult cool välja, aga siis laseb lõdvaks ja ühel unustamatul hetkel laulab ooperit ja etleb Poe “Ronka”. Juba sellepärast tasub seda filmi vaadata.
“Umbracle” Autor/allikas: Kaader filmist
Ajastu aga annab pisut mõistmist lisaks. Film on aastast 1972. Franco suri 1975, nii et film on tehtud fašistliku Hispaania viimastel aastatel, ilmselt väga keerulistes oludes. Ja sellest hoolimata on see terav kriitika diktatuuri “kultuurinägemuse pihta” ning katkendid frankoistlikest filmidest ja etendustest on väga reljeefne meeldetuletus, miks me äärmuslikumate jõudude kureeritud kultuuri kartma peaksime.
Portabella on tänaseks fenomenaalsed 98 aastat vana ja loodame, et tema 100. juubeli puhul on põhjust ja võimalust veel midagi temalt siinsetes kinodes näha. Poliitiline, poeetiline ja kompromissitu filmitegija, kelle “Umbracle” on ilmselt PÖFFi programm-i üks nõudlikumaid filme, aga selliste jaoks ongi filmifestivalid elu kutsutud.
“Umbracle” linastub 8. novembril kell 21.30 Apollo Kino Plazas, 10. novembril kell 20.45 Apollo Kino Plazas ja 23. novembril kell 21.15 Apollo Kino Plazas.
“Lourdes”
Režissöör: Jessica Hausner
PÖFF on tänavu fookusesse tõstnud austerlanna Jessica Hausneri. Vähemalt ühe-kahe filmi pealt võib ka Hausnerist rääkida kui kaasaegsest klassikust, ja ilmselt on ta karjääri seniseks kõrghetkeks just see film siin, “Lourdes”.
Ratastooli aheldatud Christine (Sylvie Testud) siirdub legendaarsesse palverännakute sihtpaika Lourdes’i, lootes seal saada ime osaliseks, aga ise ilmselt seda võimalust mitte eriti realistlikuks pidades.
“Lourdes” Autor/allikas: Kaader filmist
Lourdes’is näeme tõelist ime-industry’t, kus spirituaalsust on püütud pakendada ühte materjali ja teise vormi, et igaüks saaks endale tükikese imet kaasa lunastada. Sellises keskkonnas on raske uskuda, et millelegi imelisele on veel ruumi jäänud, aga… ime juhtub. Kuidas see inimesi mõjutab? Kas usk tuleb enne imet või vastupidi, ja kas nad saavad eksisteerida ka eraldi?
“Lourdes” valdab meisterlikult askeetlikku vormi ja nappe tundevärelusi. Läheneb läbi petlikult argise, aga suudab kõnetada sügavalt spirituaalset. Tippklass.
“Lourdes” linastub 9. novembril kell 18.30 kinos Artis, 11. novembril kell 18.00 kinos Sõprus ja 21. novembril kell 19.30 kinos Artis.