Politsei hinnangul on kõige esmane hädavajalik muudatus pikendada seda aega, mil vägivallatseja ei saa pere juurde naasta. Praegu saab politsei agressiivse poole kainenema viia või kohustada teda lahkuma kuni 12 tunniks. Selle ajaga pole ohvril üldjuhul võimalik teha rohkemat kui magada ja agressor on hommikukohviks tagasi, kirjutab Egert Belitšev.
Tartumaa juhtumist, kus oma endist elukaaslast pussitanud Tarmo võttis enda ja talle vastu tulnud liikleja elu, on möödas nädal. Õnnetuses hukkunud Argo – isa, abikaasa, abipolitseinik ja hingehoidja – saadetakse reedel viimsele teele. Noarünnaku ohvriks langenud naine on veel haiglas, kuid kosub. Ma soovin hingerahu ja jõudu kõigile, kes olid nende juhtumitega kas otseselt või lähedastena seotud.
Oleme politseis detailselt läbi vaadanud kõik sündmused, kuhu Tarmoga seoses varem reageerisime ja info, mis meil selle pere kohta oli. Analüüsime koos partneritega edasi, millised olid veel võimalused vägivallatseja mõjutamiseks. Konkreetse juhtumi asjaoludega koos otsime ka paremaid lahendusi.
Politsei jaoks algasid Tarmoga seotud väljakutsed aprilli algusest ja kokku käisime neid lahendamas 18 korral. Neid väljakutseid ühendab agressiivne ja ebastabiilne olek ning hirmutav käitumine. Mees oli vägivaldne nii oma endise elukaaslase kui ka vanematega. Üldiselt oli tegemist juhtumitega, kus politsei saabudes olukord rahunes, inimesed rääkisid omavahel ning läksid laiali või viisime mehe kainenema. Politsei edastas info abivajadusest omavalitsusse ja kriminaalhooldajale ning tegi ka ise juhtumi järelkontrolli.
Politsei töö on olla kiire esmane sekkuja ja me ei leidnud Tarmoga seotud juhtumit, kus oleksime olnud hoolimatud, hooletud või laisad. Tegutsesime, tundsime huvi ja ei jätnud neid sündmusi kuhugi sahtlisse. Küll saab nendes 18 juhtumis väga selgelt kinnitust, et meil on sündmuskohal ohvrile ja vägivallatsejale liiga vähe pakkuda.
“On tähtis, et lähisuhtevägivalla juhtumil saaks mõlemad osapooled kohe spetsiaalselt tuge ja sageli ka ravi.”
Me tuleme kohale, suhtleme, fikseerime, alustame uurimise, viime kainenema, proovime ise veenda kannatanut ohvriabisse pöörduma ja teeme ka järelkontrolli, aga sellest ei piisa. On tähtis, et lähisuhtevägivalla juhtumil saaks mõlemad osapooled kohe spetsiaalselt tuge ja sageli ka ravi. Ja kui on varasemad ohumärgid või käitumiskontrolli reeglite rikkumised, siis oleks võimalik teha rohkem kui esmase juhtumi korral. Ainult nii käivitub ahel, mis viib ka sisulise lahenduseni.
Politsei hinnangul on kõige esmane hädavajalik muudatus, mis ei nõua ka suuri kulutusi, pikendada seda aega, mil vägivallatseja ei saa pere juurde naasta. Praegu saab politsei agressiivse poole kainenema viia või kohustada teda lahkuma kuni 12 tunniks. Selle ajaga pole ohvril üldjuhul võimalik teha rohkemat kui magada ja agressor on hommikukohviks tagasi.
Just ohvritele tegutsemisrahu pakkumiseks saab politsei mitmetes Euroopa riikides rakendada lähisuhtevägivalla juhtumil viibimiskeeldu enam kui seitsmeks päevaks ja kohus võib seda oluliselt pikendada. Eestiski peaks see esmane viibimiskeeld olema 12 tunni asemel vähemalt 72 tundi. Kolm ööpäeva võib päästa elu ja annab ohvrile aega hingata ning abi vastu võtta.
Teise asjana saab riik ehk kõik seotud partnerid võtta ühise eesmärgi ja anda kindla sõnumi, et Eestis ei ole vägivald okei. See tähendaks näiteks seda, et sõltuvusprobleemide korral teeb arst ettepanku juhiloa tervisetõend kehtetuks muuta. Et kriminaalhooldaja saab üldse teada, kui vägivallakuriteoohvril on vaimse tervisega tõsiseid probleeme. Et kohus ei määra vägivallatseja elukohaks ohvri kodu. Et tingimisi karistuse puhul oleks käitumisreeglid sellised, mis aitavad raskemaid juhtumeid ennetada. See on hästi palju suhtumise küsimus ja suhtumist saab muuta ning oleme ise politseis sellest elav näide.
Kallim, aga samuti hädavajalik tööriistakast lähisuhtevägivalla vähendamiseks on läbimõeldud ravi ja toetusprogrammid. Politsei kogemuse järgi on esmane ja kõige kriitilisem vajadus anda selgelt vaimsete häiretega inimene kiirelt arstide hoole alla ja seda isegi siis, kui ta on tarvitanud alkoholi. Praegu saadetakse koos abivajajaga psühhiaatriahaiglasse saabunud patrullpolitseinik liiga tihti ukselt tagasi. See tähendab, et viime inimese nelja seina vahele kainenema, kuid sisulist abi ta ei saa.
Näeme oma igapäevatöös üha rohkem, et selline vaimse tervise EMO lihtsalt peab tekkima. Korduvad väljakutsed vaimse tervise häiretega inimeste juurde on oma olemuselt hoiatused. Hoiatused, et vägivald võib eskaleeruda. Ja peab olema võimalik neile reageerida enne, kui see maksab kellegi elu.
Vägivalla lõpetamiseks on vaja sisulisi mõjutusprogramme ja tuge mitte ainult ohvrile, vaid ka vägivallatsejale. Sageli vajavad need inimesed ka sõltuvusravi ja ühiskonnas hakkama saamise oskusi. Mul ei ole kahtlust, et politsei tahab olla väljakutsetel inimese jaoks rohkem abiks. Näiteks kohe tulla koos ohvriabi inimesega, kes saab jääda kannatanu kõrvale. Või et kohe on võimalik viia inimene kokku psühhiaatriga, panna paika esimesed sammud ja kokkulepped. Või tõesti see, et suudame ohvrile anda vähemalt kolm rahupäeva. Igatahes midagi rohkemat kui flaier.
Lähisuhtevägivald ei ole kuidagi “pehme” või nišiteema. Neljapäeva õhtul lõi 58-aastane mees Läänemaal noaga oma naist. Eestis on praegu 325 inimest, kes on tänavu aasta jooksul toime pannud vähemalt kolm lähisuhtevägivalla juhtumit. Kokku reageerib politsei ca 7600 lähisuhtevägivallajuhtumile aastas ehk rohkem kui 20 korda päevas on vaja ohvriabi teenust, sotsiaalset tuge, viharavi, sõltuvusravi, psühholoogilist tuge lähedastele.
Iga juhtumi taga on päris inimesed, kelle kõige turvalisem paik ehk kodu on vägivalla tõttu muutunud põrguks. Me ei löö neist ühelegi käega, kuid vägivalla murdmiseks on vaja tugevamat tugisüsteemi.