“Lapsest saadik on neid mõlemaid huvitanud maailma asjad. Välispoliitika on olnud nende huvi väga varasest ajast. Helga on võib-olla natuke rohkem sissepoole vaatav ja Gustav ehk Kusti omab väljaspoole pulbitsevamat karakterit,” iseloomustas arhitektuuriajaloolane Mart Kalm oma lapsi.
“Isa ei õpetanud mulle mitte kunagi mitte midagi, aga just see, kuidas ta inimestega käitus, kuidas ta oli, see on mulle ilmselt külge hakanud,” meenutas Mart oma isa.
Helga sõnul oli tema vanaisa kõige ausam ja kenam inimene, kes alati tahtis kõiki aidata.
Väikese poisina sai suure emotsiooni Peterburis kõrguvatest majadest
Mart tõi ühe ereda lapsepõlvemälestusena välja, et enne tema 1. klassi minekut tegid nad perega Karjala matka. “Leningradi sisse sõites ärkas minus arhitektuuriajaloolane, ma sain šoki, kui kõrged on majad. Istusime oma pere autos, rohelise Pobeda tagaistmel ja imestasin, et järjest tulevad kõrged majad, mis on palju suuremad kui Tallinnas. Ma olin täitsa kade. Leningradi majad olid mu jaoks tohutu emotsioon,” tõdes Mart.
Lapsena meeldis Mardile, kui vanad puumajad maha tõmmati ja asemele ehitati mitmekorruselised elamud või kui teed tehti laiemaks ja ehitati neljarealiseks. “Ma märkasin seda kõike lapsena ja see viis mind ka erialavalikuni,” tõdes Mart. “Aga siin on ka kuus aastat vanema õe teedrajav roll ees. Mäletan, kui õde teatas, et läheb Tartu Ülikooli ajalugu õppima, aga vanemad olid pahased, näed, laps läheb punaseks.”
Vanaema oli töökas taluperenaine ja vanaisa filosoofist isemõtleja
Mardi isa oli jõukast eestiaegsest perekonnast, aga tema ema oli asuniku tütar. “Ema isa oli täiskarsklane, mis oli külas, kus ta elas ehk natuke imelik. Ja filosoofiliste kalduvustega isemõtleja, kes luges piiblit ja tõlgendas ning arutas minuga lapsena piibliasju. Ema ema oli eestiaegne taluperenaine, tohutult töökas ja praktiline,” sõnas Mart.
“Kuna ma olin paks laps, pandi mind ujumistrenni. Ma ei viitsinud seal alati käia ja läksin pigem sõber Reinu juurde mängima. Enne kojuminekut tuli ujumispüksid Reinu juures kraanikausis märjaks teha. Ükskord ununes see ära ja siis tuli aru anda, kuidas see juhtus,” muheles Mart. “Tavaliselt lihtsalt noomiti, aga ma olen ikka vitsa ka saanud, aga see ei ole minu jaoks traumaatiline kogemus.”
Vihastas ülikooli lõpuaktusel kõnet pidades rektori välja
1984. aastal lõpetas Mart ülikoolis ajalooteaduskonna ja tal paluti lõpuaktusel kõne pidada. Kuna ta mainis oma kõnes Semperit ja Charles de Gaulle`i vihastas ta rektori välja ja teda oli vaja karistada. Värskelt lõpetajalt võeti ära aspirantuuri soovitus ning suunati Lasnamäe kooli ajalooõpetajaks.
“Tagantjärele ei ole mul aga karistuse valu, vaid pigem märtri oreooli magusus ja suur tänutunne Villem Raami ja Jaan Tamme suhtes, kes püüdsid mind salamisi sealt koolist ära saada, et mind on vaja arhitektuuriajaloo uurimisse tuua. Poole aasta pärast see õnnestuski,” meenutas Mart.
Tema sõnul ei olnud ta noorena absoluutselt provokaator ega tülitekitaja. “Loomulikult tuli teha niimoodi, et kõik tagajärjed peavad olema koristatud ja kõike ei pea rääkima. Ka oma laste puhul ma teadsin, et nad teevad palju rohkem, kui nad sulle ütlevad, ja see on loomulik.”
Mart tõi välja, et ta on põhimõtteliselt igasuguse monumentide lammutamise vastu. “Mind ei sega ükski punamonument ja viisnurka nähes ma punaseks ei pöördu. Me oleme vaba rahvas vabal maal ja lasta ennast mingist punamonumendist verest välja lüüa, mitte sellele oma ajalooteadmistega distantsilt vaadata, muigega, irooniliselt, et ajaloos on olnud neid asju,” selgitas Mart.
“Meil ei olnud õpikallakuga keskkooli klass, Helga ja Kusti ajal õpiti kindlasti palju rohkem. Meil oli igasugustele lõbusatele tegevustele, kaasa arvatud joomine, orienteeritud klass,” meenutas Mart. “Ülikooli minnes tegid mulle nalja ontlikud üliõpilased, kes ei olnud kogenud suure seltskondliku kogemusega keskkooli aega.”
On terve elu oma nime vihanud
Helga sõnul on ta kogu elu oma nime vihanud ja olnud arvamusel, et vanemad on talle meelega kõige koledama nime valinud. “See nimi tuli vist sellest, et emal oli mingi saksakeelne raamat blondist väiksest Helgast mererannas. Vennal on Rootsi kuninga nimi ja mul on saksa vanuri nimi. Viimasel paaril aastal olen oma nimega leppinud. Saksa pornofilmi näitlejate nalju olen ma elus omajagu saanud, aga need pole kunagi olnud kiuslikud, ikka läbi huumori,” muheles Helga.
Mart lisas, et nemad mõtlesid pojale nime pannes pigem Gustav Suitsu või ka Gustav Ernesaksa peale. “Anu ema üks lapsepõlve tähtsamaid sõbrannasid oli Helga ja minu emal-isal oli ka üks tuttav Helga, kellest väga lugu peeti. Teadsime nii mitut sümpaatset Helgat ja sellest see nimi tuli, mõlemale see nimi nii meeldis,” selgitas Mart. “Meil oli kindel teadmine, et tahame eestiaegset nime.”
“Ema tegeles lapsepõlves meiega natuke rohkem, isa hakkas meie vastu hiljem huvi tundma. Isaga ajasin selliseid asju, et tahaksin sinna huviringi minna, kas see on rahaliselt tehtav. Emaga olmelisemaid ja praktilisemaid asju, et mul on uusi tosse vaja,” meenutas Helga. “Vahepeal tuli karm kasvatus, isa sõnul ei tohtinud me suvel enne õue minna, kui kaks raamatut läbi on loetud.”
Mardi sõnul pole nad Anuga pidanud kunagi lapsi kasvatama, sest lapsed on olnud energilised, asjadest sisuliselt huvitunud ja iseseisvad.
Kaasasündinud krooniline haigus on paljudele asjadele uue pilguga vaatama pannud
1. klassis pidi Helga hakkama tegelema enda diabeediga. “Kui sul on kaasasündinud krooniline haigus, siis vaatad paljudele asjadele teisti. Mind väga häiris, kui mu ema sellest mingites telesaadetes rääkis. Ma lähen kooli ja mind narritakse, sest seda saadet on inimesed telekast näinud. Lapsed narrivad täiesti absurdsetel põhjustel. Minu jaoks oli see siis ja on ka praegu väga privaatne teema,” nentis Helga.
“Miks me toona sellest avalikult rääkisime, me tahtsime last kaitsta, et ühiskonnas oleks rohkem teavet. Ta võib ju tänaval kokku kukkuda, kooma võib tulla, et inimesed teaksid, milles asi,” sõnas Mart.
Helga tõdes, et ta oleks väga tahtnud EKA-sse arhitektuuri õppima minna, sest talle meeldis joonistada ja linnaruum. “Olin väga kahevahel, aga ma sain EKA-s tasulisele kohale ja see otsustas mu elukutsevaliku. Ma ei läinud Tartusse õppima kõige õigemat asja, võib-olla oleksin võinud kohe välismaale minna, aga vanematelt tuli tugevalt see, et bakalaureus tuleb Eestis saada,” meenutas Helga, kes Tartu Ülikoolis õppis riigiteadust.
“Minu vanemad on väga hästi süstinud minusse positiivset uudishimu asjade vastu, mind pole piiratud ega kuskile kasti pandud, mul on olnud toetav kodu, kus kasvada,” on Helga tänulik.