Kirjanik ja Eesti luuleprõmmu valitsev meister Mari-Liis Müürsepp naasis hiljuti Saksamaalt Euroopa meistrivõistluselt.
Mari-Liis Müürsepp, kes jäi tiheda konkurentsiga Euroopa poetry slam’i ehk luuleprõmmu finaalist välja erakordselt napilt, räägib Saksamaa kogemusest, sellest, kuidas luua head prõmmuteksti, aga ka peatselt ilmuvast luulekogust ja ühismeedia mõjust loomingule.
Äsja Saksamaal lõppenud luuleprõmm oli seni kõige suurejoonelisem seesugune võistlus siinkandis. Olid laval sadade inimeste ees. Kuidas sul läks?
Üldiselt läks vist ikka hästi, kuigi ülinapp kaotus tegi alguses kurvaks küll. Mu eesmärk oli tulla kümne sekka, kes saavad Lõuna-Aafrikasse maailmameistrivõistlustele, aga ma jäin 0,1 punktiga finaalist välja. Võit võiduks, prõmmu põhihüve on ikkagi see, et näed suurt hulka eri kultuuritaustaga inimesi, kes kõik tegelevad sama asjaga, mis sina. Nad kõik kirjutavad lavaluulet ja esitavad seda. Nad kõik muretsevad enne esinemist samamoodi nagu sina. Saab jagada nii esinemisrõõmu kui ka -valu. Ja muidugi on väga olulised tutvused, mis seal sõlmitakse, ja esinemiskutsed, mida sealt võib saada. Mind kutsuti näiteks Lätti, Sloveeniasse ja Poola.
Sa oled korra, aastal 2022, juba Euroopa prõmmuvõistlusel osalenud. Mis oli sel korral teisiti?
Olin üllatunud, et ma polnud üldse nii närvis kui esimesel korral. Kõige enam tekitab stressi luuletuse peast lugemine: pead kahe A4 pikkuse teksti kolme minutiga peast sõna-sõnalt õigesti ette lugema. Saalis on 500 inimest, sõbrad, tuttavad, pere ja kolleegid vaatavad veebiülekannet, prožektor paistab näkku, üks hetk, üks võimalus … See paneb muretsema küll, et äkki läheb meelest ära ja mis siis saab. Tänavu pidin ette valmistama kaks teksti, eelmine kord suisa viis.
Eesti meister Mari-Liis Müürsepp hindab lavaluule puhul võimalust saada loomingule kohe tagasisidet ning naudib laval olles adrenaliini.
Piia Ruber
Sa tegid endale abivahendid kaasa.
Tegin tibatillukesed spikrid, aga unustasin need lavale kaasa võtta. Jäin oma esitusega väga rahule. See on harukordne juhus, et teen esituse ära ja olen ise sellega nii rahul, et ei oskakski midagi muuta.
Mida sa ise arvad – kuhu see 0,1 punkti siis läks?
Kõik kuulajad said hääletada – ainult need viissada, kes olid kohal, mitte need, kes internetist vaatasid. Rahvas sai kõigile anda punkte ühest kümneni ja Poola esindaja sai minust lihtsalt 0,1 punkti rohkem. Peale Eesti esindaja jäid finaalist komakohtadega välja ka näiteks Kreeka ja Šotimaa oma, rebimine oligi äärmiselt tihe. Võin ju tulemuse üle kurvastada, aga esituse pärast mingit kahetsust hinge ei jäänud – hääletajate maitse soosis seekord lihtsalt teisi. Aga seal saavad kõik kõigiga väga hästi läbi. Isegi kui jääd finaalist välja, tullakse õnnitlema. See oli minu meelest väga imelik, et nii korraldajad kui ka osalejad soovisid mulle pärast esinemist pidevalt õnne. Mõtlesin veel, et kas nad ei tea, et ma ei saanud finaali, või äkki mõnitavad. Ma ikkagi teadvustan, et see on võistlus. Ja noh, kui vaadata näiteks prantslasi või itaallasi, siis nende esituslaad on meie omast täiesti teistsugune. Nad on väga ekspressiivsed. Meie prõmmukultuur on nende omaga võrreldes ikka väga noor. Rääkisin ühe hispaanlasega, kes ütles, et neil toimuvad need mitmekümnes linnas. Saksamaal korraldatakse paarkümmend prõmmuõhtut kuus. Meil on veel pikk maa minna, aga liigume väga kiiresti!
Mainisid, et kõige rohkem muretsesid peast lugemise pärast. Kuidas sa seda siis harjutad? Kas loed mitu kuud igal hommikul peegli ees iseendale?
Tegelikult jäid mõlemad luuletused mulle üllatavalt kiiresti pähe. Need on ikkagi mu enda tekstid. Mõne harjutamiskorraga jääb luuletus pähe ja siis tuleb ainult kinnistada. Mina teen seda nii, et kui tekst on juba natukenegi peas, siis ei kasuta ma enam üldse paberit ja proovin igal vabal hetkel seda peast korrata. Enne oma poolfinaali kõndisin ka Berliini tänavatel ja lugesin oma teksti kõva häälega. Seal keegi ei tunne mind, ei ole imelik ka.
Lavaluule juures on oluline ka esitus. Kuidas käib rõhkude, intonatsiooni ja pauside paikapanemine?
Kui olime juba Berliinis koos Sirel Heinlooga, kes on Eesti ja Tartu prõmmude korraldaja, siis temale ma lugesin küll ette ja ta andis mulle nõu. Muidugi, kui ma talle esimest korda enda arvates väga emotsionaalselt ja hea intonatsiooniga ette lugesin, siis Sirel ütles, et jah, väga hea, see monotoonne stiil toimib täitsa hästi. See tekst on üsna naljakas ka ja eeldab publiku reaktsiooni. Me mõtlesime palju selle üle, et kui ma teen nalja, siis kas kihutan tekstiga edasi või teen pausi ja lasen neil naerda. Esinemise ajal leidsin õnneks kuldse kesktee: peatusin, aga mitte liiga kauaks.
Kas oli selliseid hetki ka, kus Eesti finaalis naerdi, aga Berliinis mitte?
Publik tegelikult naeris õige koha peal. Need naljad, mis ma plaanisin, tulid välja. Kui ma lõpetasin viimase rea, siis üks mees publikust karjus kõvasti „Vau!“. See oli tore! See tunne, mis mul esinedes oli, kompenseeris ka kaotusvalu ja hiljem tuldi väga palju ütlema, et esinemine meeldis. Aga esimene õhtu oli väga raske, ma olin väga löödud. Ja minu arust on seda okei öelda, et ma olin löödud, mitte et jäin maailmameistrivõistlustelt napilt välja, aga mind üldse ei huvita ja mul on kõik hästi. Sa lähed ju ikkagi võistlema, mitte lihtsalt toredate inimestega aega veetma. Tahad uhkust tuua nii oma riigile, Eesti prõmmukogukonnale kui ka lähedastele, kes pöialt hoiavad.
Mis teeb prõmmuteksti heaks?
Seal on mitu aspekti. Kui võtta suurte riikide etteasted, siis enamasti on tekstid hästi emotsionaalsed ja teemadeks klassivahe, sõjad või muu selline. Luuletus on hästi võimas, dramaatiline ja paneb kuulaja mõtlema. Võib võita aga ka väga naljaka tekstiga, nagu Joonas Veelmaa, kes võitis Euroopa võistluse 2023. aastal, või tänavune laureaat Valerio Moser Šveitsist. Moseri esituse ajal publik möirgas naerust. Saksa publikule väga meeldib naerda: otsitakse selleks võimalust ja naerdakse ka mitte eriti naljakate kohtade peale.
Prõmmuteksti lõpp ja algus peavad olema väga head: algus peab haarama kohe kaasa ja lõpetama peab pauguga. Kuna tekst on umbes kolm minutit pikk, siis peab vahele panema ka kohti, mis hoiavad kuulajat küljes. Aeg-ajalt peavad olema mõned efektsemad kohad, kus saab naerda või mis lajatavad. Prõmmutekst peab hoidma kogu aeg tähelepanu ja olema arusaadav. Kirjaliku teksti puhul pole pidev fookuse hoidmine nii tähtis, sest selle saab mitu korda üle lugeda.
Kui karm on konkurents Eesti prõmmudel?
Meil on palju häid prõmmijaid, aga konkurents ei ole kindlasti nii karm kui mõnes teises Euroopa riigis. Näiteks Hispaania finaali tullakse kokku 20 piirkonnast ja kogu see karussell kestab rohkem kui aasta. Meil toimuvad praegu eelvoorud ju ainult kahes linnas. Eesti tugevad lavaluuletajad ei tee võitmist üldse lihtsaks, aga kui vaadata laiemat pilti Euroopas, siis on Eestis meistriks saada kindlasti lihtsam.
Mida laval olemine sulle annab? Levinud kuvand on pigem, et luuletaja on introvert ega taha sadade inimeste ees laval seista.
Seda ütlesid mitmete riikide esindajad: neil on väga palju häid luuletajaid, kes aga ei taha esineda. Arvan, et Eestis on sama lugu. Mina jälle tahan väga seda kiiret tagasisidet saada. Laval olemise adrenaliin on ka väga mõnus.
Kas oled pidanud ennast lavale sundima või oled alati tahtnud seal olla?
Hakkasin oma luulet laval esitama juba gümnaasiumis. Siis sundisin end esinema, sest teadsin, et see kogemus on mulle kasulik ja ma pean selle ära tegema. Võib-olla ma kasutasin seda alguses ka rohkem oma loomingule tähelepanu saamiseks – autor peab ju olema pildis. Kui lähed lavale, siis inimesed näevad sind, saavad su nime teada, tutvuvad su loominguga ja nii see käib. Eesti prõmmudel on väga hea esineda. Sirel Heinloo, Toomas Leppik, Lee Jenner ja Kelli Kiipus loovad esinemiseks hästi turvalise õhkkonna, mis paneb publiku kaasa elama. See on hea koht, kus harjutada.
Miks sa üldse kunagi prõmmudel käima hakkasid? Võiks ju ka vaikselt luuleõhtutel oma tekste esitada.
Oma esimesele prõmmule läksin 2018. aastal. Olin juba käinud paar korda kirjandusõhtutel ja siis keegi kutsus mind. Tundus huvitav: saab punkte ja võistluselement tekitas hasarti. Kui oled juba mõne eelvooru või finaali võitnud, motiveerib saadud dopamiin edasi tegutsema. See tekitab sõltuvust.
Tekst, mida ka finaalilaval lugesid, räägib konkurentsist ja sellest, et me ei ole kunagi piisavalt head. Kui palju sa oma tavalises elus seda tunned?
See luuletus on ikkagi suures osas liialdus. Aga kui tegemist on teemaga, mis mulle korda läheb, siis muidugi ma tahan võita ja olen kurb, kui mul läheb halvasti.
Avaldad peagi uue luulekogu. Kas sellega saab ka kuidagi võita? Kuidas sa selles kontekstis konkurentsi mõtestad ja tunnetad?
Muidugi oleks tore võita mõni auhind, aga tegelikult on raamatute puhul õnnestumine juba see, kui neid arvustatakse. Minu eelmine raamat, novellikogu „Jäävad ainult silmad“, sai üllatavalt palju arvustusi ja need olid väga positiivsed. Juba see, kui raamat saab piisavalt tähelepanu või lugejad ütlevad, et need tekstid aitasid ja inspireerisid neid või panid luulet teise pilguga vaatama, on õnnestumine.
Märgid intervjuus Värskele Rõhule (nr 86), et oled mingid teemad ära kurnanud. Mis see on, millest sa enam kirjutada ei taha?
Arvan, et niisuguseid teemasid tegelikult ei ole. Olen kirjutanud küll väga palju naine olemisest, eriti oma kolmandas raamatus „Strippari pisarad“, aga ma siiski ei välistaks seda teemat ka edaspidi. Praegu huvitavad mind küll pigem tööga seotud teemad: ületöötamine, kapitalistlik surve, pidev kiirustamine ja rahaorjus. Ma ilmselt tunnen seda mingil tasandil ka oma elus praegu, et kõike on kuidagi väga palju. Kirjutamine aitab pingeid leevendada.
Kuidas sul endal ületöötamisega on? Käid ikkagi päeval nii-öelda palgatööl ja õhtul kirjutad.
Tegelikult ei ole ma ju ainus, kes niimoodi teeb. Väga paljud kirjanikud ja üldse loomeinimesed peavad nii elama. See kahe elu tasakaalustamine ei ole kerge. Ja mõnel on veel lapsed ka.
Vabal ajal saad kirjanik olla.
Jah. Ma kirjutan nädalavahetustel, puhkuse ajal, vahel, kui tööl on vaiksem hetk. Olen kuulnud, et paljud autorid teevad nii, nagu mina: kirjutavad alguses pähe tulnud mõtteuiu üles ja siis vormistavad selle kunagi hiljem luuletuseks. Aga novellide puhul on muidugi raskem. Selleks on ikkagi vaja pikemat puhkuseperioodi või siis mingit võistlust. See motiveerib väga. Kui on võistlus ja on tahtmine seal väga-väga osaleda, siis võtan end kokku ja kirjutan kas või pärast tööd öösiti. Arvustustega on mul samamoodi. Kui ikkagi väga tore kirjandustoimetaja küsib arvustust ja mind tegelikult huvitab see raamat, siis isegi kui on kiire ja stressirohke aeg, võtan selle hea meelega ette.
Kas praegu on ka stressirohke aeg? Sul on uus luulekogu kohe ilmumas.
Mul on väga hea kirjastus, Hunt, ja ma ise tunnen, et ma ei peagi midagi enam eriti tegema. Käsikiri on ju ammu valmis. Vaatan sisutoimetuse üle, annan aeg-ajalt tagasisidet, aga ei ole üldse sellist pinget, et kogu hakkab kohe ilmuma. Aga võib-olla ma olen veel prõmmumullis ka.
Avaldad aeg-ajalt luulet ka Instagrami kontol. Miks see sulle oluline on?
Arendav tagasiside on ikkagi põhiline. Ja ka see, et ma niikuinii kirjutan neid tekste, need on olemas. Miks mitte neid levitada? Alati on ju kirjanikul lootus, et kui ta on midagi endast kirjutanud, siis suhestub veel keegi sellega ja saab sellest tuge või inspiratsiooni. Kõige paremaid tekste ma enamasti Instagrami ei pane, vaid hoian Loomingu või Vikerkaare jaoks. Aga vahel on ka nii, et mul ilmub ühismeedias mõni tekst ja kultuuriajakirja toimetaja võtab selle peale ühendust.
Kui oluline on luuletajale ühismeedia mõju? Sa ilmselt ei mõtle, et ma pean nädalas vähemalt ühe teksti postitama.
Tegelikult mõtlen küll, kuigi nii tihti ei postita. Olen mõne sõbraga arutanud ka, et kas selline edev eneseturundus on õige. Aga ma ei teeks seda, kui see ei annaks tulemusi. Just tänu pidevale postitamisele olen ma saanud hästi palju pakkumisi, mis algavad nii, et „ma lugesin su seda teksti“ või et „ma näen, et sa oled kirjutanud sellel teemal“, niisiis see tegelikult toob otseseid tulemusi ja tööpakkumisi.
Mis on sinu puhul luule funktsioon?
Luule on teraapiline. Mulle on hästi oluline samastuda. Ja see on võib-olla mind kirjanduse juures hoidnud ka nii kaua – loed midagi ja tabad ära, et see on sinu elust. Seda tunnet ma tahan ise ka teistele pakkuda. Tihti on selleks sobivam negatiivsem sisu, sest ikkagi on nii, et kui on raske, siis tahetakse lugeda, et kellelgi teisel võib ka olla raske.
Kas oled kunagi mõne hästi helge luuletuse ka kirjutanud?
Kui isegi olen, siis need kindlasti ei ole mu parimad tekstid. Mu mõte liigub ikkagi pigem sellise tõsise ja transgressiivse sisu poole. Kasutan küll huumorit, aga enamasti musta.
Sinu kirjutatu tekitab minus lugejana alati füüsilise reaktsiooni. Ja minu meelest on väga kihvt, kui kirjandus seda suudab. Olen kuulnud, et mõne ajavad su tekstid isegi öökima. Kas tahad meelega sellise reaktsiooni tekitada?
Ma ise olen lihtsalt hästi karastunud nende teemadega. Ma olen vaadanud väga palju selliseid filme ja lugenud kirjandust, mida ilmselt paljud inimesed ei tahaks üldse lugeda või vaadata. Ja kui ma ise kirjutan enam-vähem samadel teemadel, siis see lävi, kus mul endal hakkab paha või kus tajun, et asi läheb üle piiri, on väga-väga kõrge.
Olen tegelikult olnud üllatunud, kui minu novellikogu kohta öeldakse, et hakkas paha või imelik. Ma saan aru, et see võib-olla ei sobi kõigile, aga minu meelest on mu „Jäävad ainult silmad“ üsna soft.
Mainisid, et käsitled järgmises luulekogus hoopis töö teemat.
See raamat ei ole muidugi ainult tööst, aga kindlasti kajastab kapitalistliku ühiskonna survet, mis on pannud mu neid tekste kirjutama. Vajadus ennast tõestada, kogu aeg parem olla, tööd rabada … Ilmselt pole ma üksi nende asjadega kimpus.
Aga sulle ju meeldib konkurents ja võistlemine?
Jah. Kuigi ma jätan nüüd ilmselt paar aastat prõmmu vahele. See ei ole hea, kui ühest riigist käivad kogu aeg samad inimesed. Siis on tunne, nagu seal teisi luuletajaid ei olekski. Mitte et ma kindlasti jälle võidan, aga võimalus ju on.
Kirjutasid mõni aeg tagasi Värske Rõhu päevikutes (nr 82), et su soovide nimekirjas on raamatu esitlemine Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis. Nüüd saad selle soovi maha tõmmata. Mis su nimekirjas järgmised asjad on?
Soovin, et mu järgmine luulekogu tuleks täpselt niisugune välja, nagu ma ette kujutan, ja et ma jääksin ise sellega rahule. See on peamine. Mul on ka mõned uued novellid sõelal, mõned on pooleli ja nüüd mul on aega nendega loodetavasti jälle tegeleda. Kui luulekogu on ilmunud, hakkan ilmselt järgmist novellikogu koostama. Eelmine võttis mul umbes kümme aastat, nii et sellega võib veidi aega minna.
Loe lisa: Mari-Liis Müürsepa luuletus „Viimane“