“Valutan südant üllatuse üle, mis seisneb asjade seisu erinevuses minu isiklikus elus ning riigi ja maailma tasandil. Isiklikus elus on kõik hästi, julgen isegi öelda, ma pole kunagi nii hästi elanud kui praegu. Mul on abikaasa, lapsed, seitse lapselast, sõbrad, kogudus, olen kirglik kalamees, erialaselt jätkuvalt aktiivne ja mul on olemas kõik, mida üks keskealine mees võib soovida,” tõdes Tõnu Lehtsaar, kes pidas Tartu Ülikoolis pikki aastaid religioonipsühholoogia professori ametit.
Vaadates aga, mis toimub ümberringi, on ta jõudnud masendava tulemuseni, et kui senised protsessid ühiskonnas jätkuvad, pole meil demograafilises mõttes rahvusriigina tulevikku. “See tõstatab küsimuse, milline on Eesti vabariik, mille me anname oma lapselastele. Mina isiklikult elan kahes eri maailmas, oma väikeses ja mõnusas ning selles lootusetus ja suures.”
Tõnu Lehtsaar Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Lehtsaare sõnul on siin nüüd olulised kaks eri tasandit, kuidas üksikisik tuleb toime iseendaga ning kas ja kuidas on tal võimalus muuta ümbritsevat tegelikkust ning panustada sellesse, et ühiskond oleks parem ja stabiilsem.
Paljudel inimestel on täna jalad maa küljest lahti
Pikemalt mõtlemata tõdeb Lehtsaar, et üksikindiviidil aitavad toime tulla tõhusad ja tugevad suhted eri suhtetasanditel. “Peresuhted, suhted kolleegidega, meie sotsiaalne roll kuni eksistentsiaalse jumalasuhteni välja. Neist omakorda kõige olulisemad on lähisuhted. Kui meil on vähemalt üks lähedane inimene, kellele saame ennast avada ja keda me usaldame, on lihtsam elu tõmbetuultes vastu pidada. Teine väga oluline suhe on tugev maailmavaateline suhe, mis võib olla kõiksusega, uskliku inimese puhul on see suhe jumalaga. See võib puudutada ka suhet mõne igavikulise või eksistentsiaalse väärtusega, mis annab meie elule mõtte ja kindlustunde.”
“Need, kelle jaoks eksistentsiaalne suhe on paigas, olgu selleks siis usk jumalasse, veendumus õigluse võidus või pühendumine heale, tulevad ajutiste kriisidega paremini toime. Kui seda ei ole, siis muust, näiteks sotsiaalsest rollist, mida me oma elu näitemängulaval täidame, ei piisa, sest meie jalad on maa küljest lahti,” selgitab Lehtsaar.
Vahel on aga raske aru saada, kas inimene, kes hoiab omaette, kannatab üksilduse all või on valinud iseenda seltskonna vabatahtlikult. “Üksindus on see, kui käid üksinda kalal, üksildus tähendab, et ma tunnen ennast üksildasena, sest mul pole lähedasi inimesi. Üksildus on tõsine psühholoogiline probleem, mis käib kaasas just linnastunud või urbaniseerunud ühiskonnaga,” toob Lehtsaar välja.
Tõnu Lehtsaar Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Uuemates teadusuuringutes on sisse toodud ka erakluse mõiste. “Üks võimalus eristada üksildast inimest ja erakut on vaba tahte või sunnituse määr. Üksildane inimene kannatab, sest ta tahaks suhelda, aga kedagi pole. Erak hoiab omaette omal vabal tahtel, talle meeldib olla üksinda ja omaette, ta tunneb ennast hästi. Erak ja üksildane tähendavad kaht täiesti erinevat elukvaliteeti. Väliselt võivad nad olla väga sarnased, inimene ei käi teiste seas. Kui on võimalik kolleegidega ühisele väljasõidule minna, läheb ta pigem koju ja on omaette. Kui üksildase puhul võib see olla tõsise sisemise probleemi avaldumine, siis erak on rõõmsal meelel omaette,” selgitab Lehtsaar.
Inimese elus loovad tähendust suhterituaalid
Samavõrd oluline, kui lähedase inimese olemasolu meie kõrval, on tähtis ka suhte teine ots. Religioonipsühholoogi sõnul usaldab usklik inimene oma mured ja küsimused palves jumala kätte. “Palve on minu jaoks asjade selgeks mõtlemine ning sisemise selguse ja rahu saavutamine. Minu elus on olemas kaks äärmiselt olulist suhte otsa: lähedane inimene kõrval ja jumal taevas.”
Hiljuti 41. pulma-aastapäeva tähistanud Lehtsaare sõnul on abikaasa tema väga hea sõber. “Meie kõige tähtsam rituaal on pikad hommikusöögid,” ütleb nüüdseks kaheksandat kuud pensionäri elu elav Lehtsaar. “Hommikusöögi ajal arutame kõik asjad läbi, mis oli ja mis tuleb, vahel lausa tühiste detailideni,” muheleb professor.
Sageli kurdetakse, et pikas kooselus elavatel paaridel kaovad mingil hetkel ühised jututeemad, eriti siis, kui lapsed on perest välja lennanud ja üksteise seltskond võib hakata tunduma igav. Lehtsaare jaoks on selline mõtteviis arusaamatu.
“Elu on ju väga dünaamiline. Iga päev toimub mikrotasandil uusi sündmusi. Meid ümbritsevas inforuumis ja meie endi kogemusruumis muutub kogu aeg tohutult palju ja materjali, millest omavahel rääkida, on rohkelt,” tõdes Lehtsaar, kelle sõnul on keeruline isegi ette kujutada, et jututeemad kalli kaasaga ühtäkki otsa lõpevad.
Keerulise vestluse eel peab jutuajamise alustaja esmalt iseendas selgusele jõudma
Oma töise elu jooksul on Lehtsaar koolitanud paljusid inimesi ja töökollektiive konfliktide ennetamise ja juhtimise teemal. “Üks olulisemaid teadmisi on, et kui alustad kellegagi keerulist vestlust, kus sa ei ole teise inimese või tema saavutustega rahul, siis selle vestluse eel pead sa ise olema väga teadlik, mida sa tahad vestluse lõpuks saavutada. Lihtsalt nurisemine, läbisõimamine või hädaldamine ei vii kuskile. Vestluse alustaja peab olema iseendas selgusele jõudnud, see on üldse eeltingimus dialoogiks teise inimesega.”
Tõnu Lehtsaar Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
“Paljud dialoogid ebaõnnestuvad sellepärast, et asjaosaline ei tea ise ka, mida ta saavutada tahab. Inimesed lähevad lihtsalt emotsionaalseks. Jutt ja olukirjeldus muutub hüplevaks, sageli ka vastuoluliseks, räägitakse sellest ja tollest, aga mida vestluse alustaja tegelikult taotleb, on raske aru saada. Vahel on nii, et sul on orkestris kõik pillirühmad olemas, aga selleks, et Wagner ilusti kõlaks, on vaja kellegi välist abi, dirigenti. Ei piisa sellest, kui sul on suurepärane viiul ja hea fagotimängija, peab olema ikkagi keegi, kes selle kokku kõlama paneb,” toob Lehtsaar välja konflikti juhtimise põhitõed.
Ussitamist ja tagarääkimist soodustab informatsiooniline võim
Teine levinud probleem, mis mürgitab inimestevahelisi suheteid, on ussitamine. “Ussitamine on metafoor, mida kasutatakse psühholoogia keeles varjatud konflikti kohta. Üks võimalikke konfliktide jaotusi on avalik ja varjatud konflikt. Avalikus konfliktis on põhiküsimus kõigile teada. Me teame, kelle vahel on vastasseis, see avaldub avalikes debattides ja seadusandlikes aruteludes, kus inimesed teineteisele vastanduvad. Varjatud konflikti põhiküsimus on ebamäärane, sõnastamata ja inimesed tajuvad seda väga erinevalt. Tegemist on emotsionaalse pingega, selle väljaelamise ja pideva taastootmisega ning tekib tavaliselt olukorras, kus pole piisavalt informatsiooni, levima hakkavad kuulujutud ja toimub tagarääkimine. See võib tekkida ka olukorras, kus inimene tegutseb, varjates oma motiive teiste, aga vahel isegi iseenda eest. Siia kuuluvad näiteks edevus, kadedus, auahnus,” loetleb Lehtsaar.
“Mõnel juhul on tagarääkimise üks motivaator staatus. Inimene teab ja levitab midagi, mida teised ei tea. See on psühholoogia keeles informatsiooniline võim. Tal on suhted ja sidemed, kust tema info pärineb.”
Ussitamist aitavad vältida suhtlemine ja informatsioon. Kui on avatud suhtlus ja kõigil võimalikult palju infot, inimesed teavad, kuidas asjad käivad, siis ussitamine taandub. Tõe ilmsikstulek suretab ussitamise. “Kui asjad on avalikud, on suhteliselt raske viljeleda varjatud konflikti. Ebamäärasus, salatsemine ja kinnikatmine on hea pinnas ussitamise tekkimiseks. Öeldakse ju, et teadmatuse üks vilju on kuulujutt,” sõnab Lehtsaar.
Professor toob välja, et konfliktide ennetamise ja lahendamise üks põhireegel on – räägi inimesega. “Mitterääkimise taha jäävad enamasti asjad kinni, aga suhtlemine ei ole alati lihtne.”
Tõnu Lehtsaar Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kui on emotsionaalsed haavumised, solvumised või pinged, nagu viha, ärritus ja ärevus, on väga raske minna teise osapoole juurde. “Kontakti loomine ja rääkima hakkamine võib inimese jaoks olla väga suur eneseületus. Kui seal on veel käegalöömist ja lootusetust või on teisele osapoolele juba diagnoos pandud, et temaga ei ole nagunii võimalik rääkida, pole konflikte vältida võimalik.”
Soov oma elukaaslane või abikaasa ümber kasvatada on põrgutee
Lehtsaare sõnul on tal pikalt abielustaaži, aga ikkagi ta veel päris täpselt ei tea, mis on armastus. Küll aga ütleb ta veendunult, et armastuse juures on kolm väga olulist aspekti: austus, jaatamine ja märkamine.
Kõige alus on lugupidav suhtumine teisesse. Jaatamine tähendab lasta teisel olla see, kes ta on, ja seda omalt poolt toetada. “Meie oleme abikaasaga oma temperamendilt ja isiksusetüübilt absoluutselt erinevad. Mina tegutsen kiiresti ja väsin kiiresti. Naine tegutseb aeglaselt ja minu arvates ei väsi kunagi. Tema on väga suur korraarmastaja, asjad peavad olema paigas, minu jaoks on parim viis hästi sissetöötatud segadus. Kui on mõnus pahnahunnik ümber, siis tunnen ennast hästi ja leian kõik asjad kiiresti üles. Kui ära koristan, ei tea ma enamasti, kuhu need panin. Mulle meeldivad suured pintslitõmbed, ma ei taha tegeleda detailidega, need käivad mulle lausa närvidele, aga abikaasa on täielik detailiinimene,” ütleb Lehtsaar, kelle sõnul vastandid tõesti tõmbuvad.
Suhetes on aga mängus üks väga suur oht, mille teadvustamata jätmisel saavad inimesed palju haiget ja suhted lagunevad.
Tõnu Lehtsaar Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
“Täiskasvanud inimese mõtteviis, et ma kasvatan teise inimese ümber või et elu ei lähe enne paremaks, kui mu kaaslane ei muutu, on põrgutee. Psühholoogid on arvamusel, et isiksuse põhimustrid ja põhikude kujuneb välja kolmandaks eluaastaks, kõik ülejäänu on pealisehitus. Me oleme juba need, kes me oleme. Seda tuleb väärtustada, jaatada ja toetada, mitte alavääristada, suunata, püüda kujundada,” on Lehtsaar resoluutne.
Probleemid meie elus on kas meie endi põhjustatud või esivanemate pärandatud
On olemas mõiste suhte erodeerijad ehk teguviisid, mis kahjustavad suhet. Loetelu on pikem, aga professor toob välja olulisemad. “Esimene on näägutamine, pidev etteheitmine ja õmblemine, et see ei kõlba ja too ei kõlba. Teine, mida väga raske taluda, on ideaalide alavääristamine. Keegi tahab saada raadioajakirjanikuks, keegi kunstnikuks. Kolmas on inimese enesehinnangu allasurumine.”
Kahjuks on sellist käitumist lähisuhetes väga palju. “Pühakiri ütleb, et lõikame seda, mida külvame. Ükskõik, millised motiivid mul ka poleks, kui ma näägutan, alavääristan ja teise püüdlusi pilkan, mis siis juhtub?” küsib Lehtsaar ja vastab: “See kõik tuleb mulle tagasi. See lõhub suhte, sest see ei saa olla tasakaalus suhe. Need käkid, mille all inimesed kannatavad, on põhiliselt ikkagi kas meie endi tehtud, või siis, ja olen väga palju näinud ka seda, kuidas lastel ja lastelastel tuleb kinni maksta oma vanemate patud.”
Lehtsaar toob näiteks väikese tüdruku, kelle isa läks pere juurest ära, ja kes kandis aastaid iseendas hüljatuse tunnet. “Väike laps pole ju milleski süüdi, aga tema maksab selle kinni. Olen näinud elujõus 30-aastast meest, kes ei suuda otsustada elementaarsemaidki asju oma elus. Küsimusele, miks sa ei suuda, hakkab mees rääkima, et ta pole kunagi midagi otsustanud, isa läks ära, kui ta oli väike poiss, ema ja vanaema kasvatasid teda, asjad lihtsalt voolasid ja kulgesid. Mulle tundus, et ta ei tahtnudki otsustada, aga inimene oli väga hädas. Tuleb välja, et tema maksab neid arveid, mida ta ise pole tellinud,” toob Lehtsaar välja, kuidas vanemate patud laste kätte nuheldakse.
Tõnu Lehtsaar Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Üks Lehtsaare hõimlane, kes on vanglakaplan, rääkis talle, et kinnipeetavate elulugusid kuulates saab aru, et inimene ei saagi olla mujal kui vanglas. Aga ta ei ole sündinud kurjategijaks. “Mingi asi elus ahendab su valikuvõimalusi. See inimene, kes karistust kannab, on tegelikult ka ohver. Samas kuritegu on kuritegu,” tõdeb Lehtsaar, kes on kaheksa aastat töötanud Tartu Ülikoolis nõustaja-kaplanina.
Nõustajad on eluterves ühiskonnas väärnähtus
“Igasugu nõustajad on ühiskonnas tegelikult väärnähtus. Ideaalis ei peaks meid üldse tarvis olema. Inimeste lähisuhted ja peresuhted peaksid olema sellised, et raskeid probleeme ei teki või kui tekivad, lahendatakse need oma kodus või kogukonnas ära, nii et inimesed saavad eluga hakkama. Praegu psühholoogide ja nõustajate arv aina suureneb. Kuna probleemid on rasked, nõuavad need erialast lähenemist. Kuhu see kõik välja viib? Kas varsti on igal inimesel vaja oma hingehoidjat ja kes hoiab hingehoidja hinge? Kui normaalsed eluterved suhted mõranevad, tekitavad need ühiskonnas mingeid vajadusi juurde, mida tuleb siis hakata lahendama.”
Tõnu Lehtsaar Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Igatseme ideaale, mis on suuremad ja puhtamad kui me ise
Praegust ühiskonda iseloomustab Lehtsaare sõnul ka sügavalt läbitunnetatud ideaalide puudumine. “Me oleme küll väike rahvas, aga meil on tütreid ja poegi, kes vääriksid autoriteedi nime. On andekaid ja tublisid muusikas, spordis, kultuuris, teaduses ja mujal, aga oleme jõudnud sinna, et me ei tunnusta oma autoriteete. Vahel mõtlen, et võib olla meil eestlastena ongi ainult Arvo Pärt veel alles jäänud. Aga mida teeb Pärt? Elab oma maailmas ja loob. Pärdi fenomen näitab, kui väga me vajame autoriteete. Kedagi või midagi, mis on suurem ja puhtam kui me ise,” arutleb Lehtmets.
Professori sõnul on sellised inimesed ühiskonnas olemas, aga võib-olla poliitkorrektsuse pärast või ajasurve tõttu on paljud neist vait. “Meil ei jätku sisemist suurust väljendada neile oma lugupidamist,” lisab ta.
Läbipõlemine ohustab ka korras suhetega inimesi, kuid neil on kukkumine pehmeks vooderdatud
Ka siis, kui on mõtestatud tegevus ja korras suhted, võib läbipõlemine inimest ohustada, aga see ei murra, sest ta on kriisidele vastupidavam. “Läbipõlemise üks levinud definitsioone on, et see on täieliku kurnatuse seisund. See tähendab, et inimene ei jaksa intellektuaalselt, ei jaksa emotsionaalselt, ei jaksa sotsiaalselt ehk suhete mõttes ja ei jaksa ka erialaselt ehk oma töösse panustada. Selleks, et täieliku kurnatuse seisundini jõuda, peavad kõik eeltoodud näitajad olema väga halvad. Kui suhted on korras, siis tööalane ebaedu ei vii inimest kohe veel totaalse kurnatuse seisundisse,” selgitab Lehtmets.
“On mingid asjad, mida inimkond on teinud kogu oma pika ajaloo jooksul. Abielu, laste kasvatamine, kellekski saamine, iseseisva elu alustamine, aga me ei ole seda ikka veel päris selgeks saanud. Võib-olla on tõesti nii, et iga põlvkond peab ise neid asju taas ja taas avastama nagu väike laps kõndima õppima, vaatamata sellele, et inimkond enne teda on üldiselt käinud püstijalu.”
Portaali Eeter intervjuusari “Psühholoogi pilk” vaatleb meie ühiskonda ja inimesi vaimse tervise teemade kaudu eesmärgiga anda mõtteainet ja tööriistu iseendaga paremini hakkama saamiseks ja enesekindluse suurendamiseks.