Kirjutada Triin tõesti oskab. «Minu Pariis» on tugeva autorihäälega stiil, kus olulist osa mängib iseenda üle nalja heitmine, terav silm ja julge loomus. Paberi pealt lugedes ei saagi alati aru võimalikust eneseirooniast, aga teise ringiga lähenesin raamatule audioformaadis, Triinu enda sisse loetut kuulates, ja seal jäi mitmel pool kõrva, kuidas ta on ise oma lugudele intonatsioonivõnkeid lisanud.
Koomilise piirini ulatuvat pealehakkamist temas jagub: keskkoolitüdrukuna otsustas, et kunagi kolib Pariisi, ja esimese ametina hakkas fotograafist sõbrale modelliks. Selle kõrvalt asutas aga ooperilauljate agentuuri Prantsusmaa haru, mille toimimisele pidi ise peale maksma, aga ega raha tal ju tegelikult polnud… Pariisis on hea elada neil, kel on palju raha. Eia Uusi «Minu Prantsusmaa» tegevus toimub ju ka suuresti Pariisis, aga neis ringkondades, kel raha jätkub, ja pole imestada, et Eia Pariis mõjub romantilisemalt.
Triin Lellepi raamat «Minu Pariis» Foto: Sander Ilvest
Triin Lellepi raamatu abiga toimub aga lugejas Pariisi-teemaline kainenemine. Me ilmselt kõik oleme kokku puutunud romantilise Pariisi müüdiga, meenub näiteks Netflixi hittsari tänapäeva glamuurilinnas «Emily in Paris» või Woody Alleni film «Midnight in Paris», kus peategelane sattus ajarännu abiga Hemingway-aegsesse, 1920ndate Pariisi. Eestlased teavad, kuidas kord elasid seal Vilde ja Viiralt ja Tuglas, kes ütles, et igal kunstnikul on teiseks kodumaaks Pariis. Neid müüte hoidev ja hariv on näiteks Marina Laikjõe «Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis», mis on ka omakorda imetore raamat, aga… hoopis teises dimensioonis. Triin Lellepi Pariisis jooksevad saiapoodides riiulite vahel rotid, tänavad on täis koerajunne, tavalise teenindusstiili juurde käib klientide solvamine, üüritoas ronivad põrandal vaglad… Ja milline rõõm, kui su nurgapealse saiapoe müüja sind lõpuks «Bonjour!» tervitusega õnnistab, su omaks võtab.