Olete nüüd olnud täpselt aasta Eesti Olümpiakomitee president. Aasta ei ole küll teab mis pikk aeg, aga te olete selles väärikas Eesti Olümpiakomitee presidentide reas pigem ikkagi väga erandlik ja seega tõenäoliselt ka uuenduslik kuju. Mis selle aastaga Eesti Olümpiakomitees on juhtunud?
No programmi oleme täitnud. Näiteks lihtsalt ja võib-olla ka mitte spordihuvilisele arusaadavalt, lubasime teha ühisrahastusplatvormi, et inimesed saaksid ise ka tunda ennast sportlastele lähemal ja neid toetada. See läks suvel käima, poole aastaga on kogunenud üle 60 000 euro, praegu teises laines tuleb ka üsna kiiresti.
See on siis platvorm, kus meie vastutame selle eest, et need on tõesti tippspordiga seotud projektid. Projektid teevad oma sotsiaalmeediakampaaniaid ise ja inimestel on võimalus osaleda võib-olla kellegi järgmises olümpiamedalis. Kõik sellised riigid nagu Saksamaa või Austraalia seda ka teevad. Me oleme vaadanud, et Saksamaal korjatakse aasta peale 0,1 eurot kodaniku kohta, Austraalias kaks. Noh, me praegu oleme Saksamaast ees, kuigi me teeme seda alles esimest aastat, nii et see on päris hästi käima läinud.
Me lubasime kaasata parasportlased Team Estoniasse. Nüüd tugiteenuste toel nad tõesti tulevad, nemad ka saavad Team Estonia osaks, mis on normaalne, sellepärast, et miks peaks neid kohtlema kuidagi teisiti. Kultuuriministeerium eraldas Team Estoniale kaks miljonit lisaraha, see on nüüd 7,7 asemel 9,7 miljonit, mis muide on sama suur kui on Team Finland. Aga siin tuleb teha üks väike täiendus – nendel on alaliitudel 40 ja meie omadel neli miljonit. Ehk et meil on endiselt probleem, mida teha noortega, kes veel ei ole nii-öelda Team Estonia sportlased.
Mis me veel oleme teinud? Me oleme väikese stardiprojekti koos Synlabiga käivitanud teaduspõhiseks spordiarenduseks, sest et nagu me teame, siis norralastel on Olympiatoppen, meie laskesuusatajad näiteks on sellega liitunud. Aga meil ei ole. Ja see on muna ja kana küsimus: kui ei ole andmeid, siis äkki treeneritel ei ole oskust neid kasutada ja vastupidi. Üritame sellega liikuma minna.
Ja siis me oleme päris palju tegelikult tööd teinud ka sellega, et EOK oleks nähtav. Arutelu riigikogus, kõikides fraktsioonides oleme käinud.
Tegime ka ühe toreda analüüsi: sportkooli projekt, mida EOK on viis aastat teinud – see oli üks Urmas Sõõrumaa lemmikprojekt – see on viis aastat toiminud piloodina ja me tegime talle siis nüüd analüüsi antropoloogiakeskusega. See on siis esimese-teise klassi lapsed, klubide treenerid käivad neid treenima. On selgunud, et sellel on tõesti mõju, lapsed lähevad rohkem trenni. Ja see on oluline, sest me teame, et meil on väga suur probleem tegelikult laste ülekaal.
Me oleme välja arvutanud, et selle projekti laiendamine maksaks umbes 12–13 miljonit eurot, nii et kõik Eesti esimeste-teiste klasside lapsed saaksid sellest osa. Aga muidugi meil on omakasupüüdlik nõks ka seal, sest et see ju tähendaks, et meie klubid saavad treenida neid lapsi, nad saavad sportlasi, aga nad saavad ka selle töö eest tasu.
See on huvitav, et kui Eestis hakata spordist rääkima, siis hakatakse kohe rahast rääkima, kui hakatakse kultuurist rääkima, hakatakse kohe rääkima millegi ehitamisest.
Ma rääkisin sulle teaduspõhisest spordist, põhimõttelisest muudatusest, parasportlaste kaasamisest, aga vastab muidugi tõele, et väga suur hulk inimesi ja ka spordiajakirjanikke… seda tööd, mida me seal teeme, näiteks tahame muuta treeneri koolitussüsteemi… See pakub väga palju vähem huvi kui see, et “Ah, mis te siin räägite? Raha.” Õnneks on kultuuriministeerium – treeneritele üks miljon juurde, kaks miljonit Team Estoniale juurde – olnud meie suhtes väga vastutulelik. Ma olen ministrile väga-väga tänulik.
Kersti Kaljulaid Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Need summad ei ole teab mis hiiglaslikud ja ma kohe lõpetan raha jutu ära, aga seesama ühisrahastuse projekt… siin mõnigi vaatleja on väga kriitiline olnud selles suhtes, võib-olla tõesti on tegemist üsnagi märkimisväärse summaga, aga 60 000 muidugi ei ole see raha, mis…
See on ühe tippsportlase poole aasta eelarve. Aga sellel projektil on tegelikult kaks eesmärki. Me tahame, et Eesti spordil oleks laiem kandepind ja ühisrahastuse kaudu sa saad ka inimestele need sportlased lähemale tuua ja tekitada sellist osalust.
Eriti hea on see olümpiasportlastega, sa saad Team LA-d neli aastat jälgida, kuhu nad lähevad ja mis nad teevad. Veelkord, meil küll ei olnud seda ootust, et me teeme platvormi lahti ja sinna plahvatab poole aastaga miljon. Ma just ütlesin: Saksamaa korjab 0,1 eurot inimese kohta ehk kui me aastaga korjame seal 100 000-130 000, siis me oleme Saksamaa tasemel ja nemad ei tee seda esimest aastat. Me alles läksime liikvele.
Seda ma just tahtsin öelda, te võtsite mul sõnad suust ära. Ameerika Ühendriikides, kus poliitikas kunagine selline rohujuuretasandi raha kaasamine poliitilistesse kampaaniatesse kuskil 15 aastat tagasi alguse sai, seal ju tegelikult eksperdid on öelnud, et üks asi on see raha, mis kogutakse ja see on ka kindlasti oluline. Aga teine asi on see, et kui inimene, piltlikult öeldes, saab kirja poliitikult, et hääleta minu poolt, siis tal ei teki seda suhet. Aga kui inimene saab kirja, et tee minu kampaaniale üks euro, kolm eurot, neli dollarit annetus ja ta võtabki oma maksekaardi, teeb selle annetuse ära, siis see suhe on hoopis teistsugune.
Absoluutselt. Ja tegelikult need sportlased võtavad sellel platvormil ise selle kohustuse teha head sotsiaalmeediat. Meie seda nende eest ei tee. Meie ainult tagame, et see raha jõuab ilma igasuguse kao ja vahendustasuta sportlaseni.
Me oleme liitunud hea annetustavaga ja me ütleme, et jah, need projektid on tippspordi potentsiaaliga. Aga selle töö teevad ära nemad ise. Ja olgem ausad, kui sina või mina üritaks kellelegi sotsiaalmeediat teha, mis sest ikka head välja tuleks, eks ole? Me ei ole ka see generatsioon võib-olla.
60 000 on selline rahaline number, aga kui palju peaks neid inimesi olema, kes mõnele sportlasele või spordile teie ühisrahastusmudeli kaudu raha annavad? Kui palju peaks neid inimesi olema, et Eesti Olümpiakomitee president saaks öelda, et see asi on meil hästi õnnestunud?
Esimeses laines ma ei oska praegu öelda, aga kuna me uuendasime seda platvormi ja teise lainega, siin on nüüd nädalaga tulnud 12 000, seal taga on 150 toetajat.
Seda on ikkagi vähe, pigem.
See on pigem väike number.
Aga kui me räägime laiast toestusest, siis need peaksid ikka kümned tuhanded inimesed olema?
Taaskord – me kindlasti loodame sellega jõuda kaugemale. Esimesel aastal, esimestel kuudel tahta, et kõik inimesed oleksid temast juba kuulnud, on palju tahetud.
Loomulikult me teeme ka oma aasta lõpu üritustega – meie tippüritus on Spordiaasta Tähed – teavitustööd ja leiame selle viisi, kuidas ka nende kampaaniatega näidata Eesti inimestele, sellel hetkel, kui meid vaatab võib-olla televiisorist 100 000–150 000 inimest, sinnani jõuda…
Olümpiamängud tulevad. Me saame olümpiamängude kontekstis seda teha. EOK on varemgi teinud enne olümpiamänge näiteks koos oma sponsori JCDecaux’ga plakatikampaaniat, kus on sportlased ja alad. Vabalt võib seal olla ka üks QR-kood, mis su “Minu sportlase” lehele viib. Ongi natuke raisatud, kui seda ei ole. Seisad bussipeatuses, sõrmitsed telefoni, teed üheeurose annetuse ja jälgid kolm-neli aastat, kuhu keegi läheb.
Me ei tea seda potentsiaali, aga ma olen öelnud, et lagi võiks olla see, mis on austraallastel. See oleks siis üle 200 000 aastas ja põrand on 100 000.
Inimest siis?
Ei, ma rääkisin rahast, aga annetajaid… Ma ei ole niimoodi mõelnud, ma pean vaatama ja mõtlema.
Ma arvan, et see on võib-olla isegi olulisem eesmärk.
See võib nii olla, jah.
Sest kui seal isegi inimesed annetavad tõesti ühe euro kaupa…
No siis ongi vaja sul selleks sada tuhat eurot saada sada tuhat annetajat. Aga ma ei ole niipidi seda üldse mõelnud veel, et mis see seal meil see eesmärk on. Hea märkus, et panen selle KPI ka. Ma pean vaatama, mis teistel need numbrid on.
Väga hea, kui nii saab abiks olla. Aga kui inimene peaks seal bussipeatuses seisma, plakatit vaatama ja siis tõesti ühe või 10 eurot annetama, tal peaks olema mingisugune emotsionaalne suhe.
Seda me loodame.
Seda on keeruline tekitada, aga selle tekitamiseks – ma väga vabandan ette juba – on kõige parem võimalus see, et kui Eesti sportlastel läheb märkimisväärselt hästi. Need on need hetked, mis toovad Eesti rahva kokku. Ka siin Rahvusringhäälingus me räägime, et põhimõtteliselt on meil jäänud umbes kolm sellist formaati, mis Eesti inimesed suudavad kokku tuua. Need on laulupidu, suured spordisündmused ja siis “Aktuaalse kaamera” uudistesaade. Selleks, et inimesed kokku tuua, peaks ju mingi emotsioon sees olema ja selleks peaks olema tulemus.
Kui ma nüüd enne seda intervjuud toimetuses küsin laialt, et kes teile tundub, et on Eesti spordi tulevik või kuidas sellega läheb, siis inimesed ütlesid, et ma ei tea, kas siin pärast Ott Tänakut ja Kelly Sildarut üldse on kedagi tulemas, et kelle poolt me oleme kahe aasta pärast.
Väike vihje, näiteks lumelaudurid. Meil oli Bakurianist kuus medalit tegelikult kokku, mis on noorte olümpiapäevad talvel.
Meie probleem Eestis ongi see, et meil on küll riiklikult päris hästi rahastatud see, et kui sa saad juba oma esimese medali, siis teise jaoks leitakse ikka raha, sest siis oled sa Team Estonia A, B, C, eks ole, kõik need asjad.
Aga kui sa oled liiga suur, et oma vanemate rahakoti peal sportida, või sul see hakkab liiga kalliks minema… 12-14, kuni esimese medalini, see on põhimõtteliselt vanemate õlul, sest meil on väga vähe alaliite, kes on võimelised ise midagi panustama tegelikult. Ja meil on selline olukord, et sul ei saa mitte sellest ühest miljonist see hulk rahvast teha tippsporti… lapsed, eks ju, kes tingimata tahavad, vaid nendest omakorda mingisugune proportsioon, oletame, et näiteks 10 protsenti, kelle vanemad suudavad selle kinni maksta.
Ja see ei ole üldse odav. Kui sa vaatad noort triatleeti, siis stardimaksud suve peale on kindlasti üle tuhande euro. Üks triatlon on 400, kui sa tahad teha ühe rahvusvahelise, ühe kodus, täis- või poolpika, siis ongi juba peaaegu tuhat, eks ole. Väiksemad võistlused juurde, see on ainuüksi stardimaksud.
Isegi meeskonnaspordialad on üsna kallid vanematele, ma kujutan ette.
Nemad on tõenäoliselt selles õnnelikus olukorras, et meeskonnaspordil, kus on pikk hooaeg, on võimalik neid sponsoreid hästi kaasata. Meie tahamegi teha oma “Minu sportlasega” ka seda, et me oleme moodustanud meie olümpiasportlastest nii-öelda koondise ja pakume siis läbi “Minu sportlase” inimestele võimalust teha kaasa see nelja-aastane teekond. Siis loodetavasti muutub ka see teekond ja sellel ette tulevad õnnestumised ja jõudmine sinna olümpiale, inimestele huvitavaks, et nad võiksid seda jälgida.
Me üritame niimoodi lihtsalt laiendada seda inimeste huvi individuaalsportlaste vastu ja teiselt poolt otsime sellele tiimile ka ettevõtetest toetajaid, sest ettevõtetel on raske toetada ühte individuaalala sportlast. Riskid on suured. Ta võib loobuda spordi tegemisest vigastuse tõttu. Võib sõita liiga kiiresti või purjuspäi, mis iganes võib juhtuda. Aga kui sa toetad Team LA-d, siis on sul need riskid ka kaetud. Ja tegelikult on olümpiamängud… midagi ei ole teha, see on creme de la creme, see on see kõige suurem hetk.
Kersti Kaljulaid Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Olümpiamängudel Eesti ajalugu vaadates peaaegu alati on olnud mõni eestlane, kes saab medali. Kas me nüüd järgmistel olümpiamängudel saame mõne medali?
See on statistika. Tõenäosus, et keegi saab medali, ei ole kindlasti üle 10 protsendi, sest et konkurss on tihe. Järelikult sa pead jõudma 10 inimesega, kelle suhtes sul on ausalt võimalik öelda, et heal päeval ta on võimeline medali võitma, selleks, et saada kindlasti üks medal.
Kas me läheme Milanosse 10 sellise sportlasega? Ei lähe. Statistiliselt oleks õige öelda, et me ei saa medalit. Ja sama nõme on hakata hindama seda, nagu siin suvel oli, et kas EOK ja Team Estonia on oma tegevuses õnnestunud või ebaõnnestunud – oleks Nelli Differt ühe torke veel teinud, oleks olnud õnnestunud. Et noh, nalja teete, nii ei saa seda vaadata.
Meie peame ikkagi lähtuma sellest, et võimalikult suur hulk sportlasi oleksid medalikonkurentsis olümpial. Ja nagu meile on öelnud ajakirjanikud, siis sellest isegi juba piisab, et rahva huvi oleks väga suur, kui on mingigi lootus.
Kindlasti nii on. Ma näen lugejate, vaatajate ja kuulajate statistikat reaalajaliselt ja kui eestlasel õnnestub jõuda sinna rahvusvahelisse tippu… Tegelikult see ala isegi väga ei ole oluline, et eestlased on väga leplikud sellega.
Ei, võib olla ka sumo (naerab).
Võib-olla veel mingi obskuursem ala, siis need numbrid lähevad kõik sinna tippu. Aga selleks peab keegi seal tipus siiski usutavalt olema. Mitte nii, et ma siin teen kõvasti, siis pärast on 28. kaheksas koht, ma väga vabandan.
Jaa, kahtlemata. On ilmselt alasid, kus esikümne koht… näiteks kui keegi meie iluuisutajatest on Milanos 10 hulgas – super. Ma just vaatasin Aleksandr Selevko esinemist praegu Skate Canadal. Fantastiline! Ta on oma teise hinde ehk väljendusrikkusega tõusnud nüüd ikkagi selgesse tippu maailmas, aga noh, hüpete poole peal jääb ta Malinini-sugustele alla, mitu korda. Natuke kurb ongi uisutamises see, et hüppemasinatel on parem kui nendel, kes päriselt ilusti uisutavad.
Kersti Kaljulaid Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Küsin selle saavutuse ja medaliteema kokkuvõtteks, et kas meil on tõesti – ma ei ole väga spordilähedane inimene – olemas selline nagu Eesti spordisüsteem, nagu sellest räägitakse, mis peaks masinavärgina töötama ja tootma medalites arvestatavat tulemust?
Meil ei ole. Selles mõttes, et meil on olemas klubide süsteem, mis võtab lapsi lasteaedadest, koolidest. Me ise püüame Sportkooli kaudu seda tegevust julgustada. Ja siis on meil treenerite toetused, mida maksab riik, ja siis on kohalikud omavalitsused, kes maksavad pearahasid, et lapsed saaksid käia trennis.
Nüüd, kui laps jõuab võistlemise ikka – ja noh, paljudel spordialadel lükatakse seda tänapäeval ka edasi, just iluuisutajad lükkasid edasi, laskesuusas tõuseb see vanus, kus saab osaleda Eesti meistrivõistlustel, siin aeglaselt. Asja mõte ongi see, et nüüd, kui laps hakkab tegema nii-öelda saavutusspordi suunas esimesi samme, siis sellel hetkel jääb ta tegelikult üksi ja tema pere jääb üksi.
Ühesõnaga, see on halb, et meil seda süsteemi ei ole.
See on väga halb, et meil ei ole seda süsteemi. Me oleme teinud ära selle püramiidi põhja ja meil on püramiidi tipp, nagu ma ütlesin, Team Estonia on hästi rahastatud. Aga kuidas sa selle esimese medali saad…
Võib-olla on väga hea, et meil see põhi on olemas, et inimesed käivad sporti tegemas, mängivad jalgpalli, suusatavad, sõidavad jalgrattaga, jooksevad. Kusjuures Eestis, ma arvan, pole kunagi nii palju sporti tehtud.
See ongi hea. Ma ei oska seda isegi öelda, sest et meie ütleme, kui me vaatame oma numbreid, et siis ülekaaluliste inimeste hulk on meil ikkagi suur.
Kuidas me mõõdame seda? Täiesti huvitav teema, et kui vaatan noori inimesi, kes on praegu seal kuskil keskkoolis või ülikooli esimestes aastates. Ma pole kunagi oma elu jooksul näinud, et noorte meeste viimane põlvkond oleks nii heas vormis.
Aga ainult vähem kui kolmandik nendest on tegelikult võimelised tegema ära NATO testi. Ehk see, et kui sa ise liigud, siis sulle tundub jah, et kõik koht on liikujaid täis.
Ja tead, ma ütlen veel ühe lause Team Estonia kohta, siis räägime sellest ka. Ma tahtsin seda öelda, et me üritame nüüd, kui Team Estoniasse tuli lisaraha, sellest lisarahast võimalikult palju suunata alaliitudele nii-öelda ilma nimeta raha, et nad saaksid just seda noorte asja paremini toetada. See on see, kus me oleme selgelt pudelikaela tuvastanud.
Aga tagasi selle liikumise, liikumisharrastuste juurde. Tead, meil ongi natuke nagu see, et meil on isegi MSL-idel (maakonna spordiliitudel) kohustus korraldada meistrivõistlusi maakonnas ja toimuvad üleriigilised Jõudi mängud ja siis on veel Firmaspordiliit, mis on juurde tulnud ja väga tublisti teeb neli korda aastas firmaspordimänge ja kõike muud. Aga see kõik teenindab sedasama osa rahvastikust, kes nagunii liigub.
Ma ei ole päris kindel selles, sest tegelikult ikkagi enamus nendest inimestest, kes mingit moodi sporti teevad, ei käi võistlemas.
Seda ka muidugi veel lisaks. Ja selles osas on meil ka nagu statistika hägus ja seal ongi parem lähtuda tegelikult tervisenäitajatest, eks ju, ja noh, need näitavad meile suurt ülekaalulisust ikkagi, et mingi probleem selle kõigega on.
Kas see, et meil on nüüd koolides liikumisõpe, mitte kehaline kasvatus, kas see on hea? Et enam ei panda inimesi järjekorda.
Ma ei tea, kuidas sul oli?
Mina olin alati kõige viimane.
Kui mina jooksin 100 meetrit, siis ma sain alati kahe. Aga kui ma jooksin kahte kilomeetrit, siis ma olin kalendriga enne kohal, kui viie norm täis sai, aga hinne oli ikka kolm, kuigi ma olin väga hea staier ja väga nõrk sprinter. Kas see oli õiglane? Mina arvan, et ei ole.
Tagantjärgi vaadates, ma arvan, et küsimus oli pigem selles nõukogude süsteemis kui selles, et nagu inimesi mõõdeti.
Aga vaata, siin tuleb vahet teha kahel asjal. Üks asi on noorte sporti mõõta ja teine asi on hinnanguline olla selles asjas. Põhjamaadel on väga tugevad noorte kaitseprogrammid kõikidel. Soomlased on võib-olla kõige nõrgemad, aga nad on hästi selgelt selgeks teinud, mida me tahame noortespordis.
Jah, lapsed tahavad võistelda, aga tingimata tahavad võitu vanemad, mitte alati isegi lapsed.
Võib-olla me oleme lastele lihtsalt öelnud, et see võitmine ei ole kõige vajalikum asi. Ma ei ole kindel, et see on õige.
See võib nii olla, et see ei ole õige, aga sellisel juhul… vaata, kui meie täna näeme selliseid nähtusi, et sul on mingi külavõistlus, lapsed jooksevad, emmed jooksevad kaasa. Mina tean ühte kaasust, kus üks pisike tüdruk tuli nuttes üle lõpujoone, ütles, et minu kõrval jooksis üks teine tüdruk ja tema ema karjus talle kogu jooksu vältel: “Mine tast mööda! Mine tast mööda! Sa oled tast kindlasti parem!”
Kuskil on piir ja ma arvan, et selle üle tulebki arutleda. Lastel on naturaalne tahe võistelda ja olla parim. Aga kui tekib see olukord, et jalkamatšis see päev läks halvemini ja pärast koju sõites saad autos suht roppude sõnadega sõimata, et see niimoodi läks, siis on ka halb.
Me tegime päris vahva kampaania minu arust kevadel, mis pani ka ajakirjanikke mõtlema, kus väiksed poisid sõimasid isa selle eest, kui kehvasti see grillib. Ma arvan, et me peame selliste kampaaniatega ka jätkama. Vaata, kui isegi Eesti Kaitsevägi täna selleks, et need rühmad kokku kasvatada, kasutab psühholoogide abi ja nende meetod on see, et sõpra ei jäeta lahinguväljal üksi ja hätta, ja sedakaudu saavutatakse hea tulemus, siis miks me arvame, et spordis see, kui sa lõhud inimest ja halvustad teda, et see on see…
Ma ei mõelnud ka halvustamist ja lõhkumist, vaid ikkagi kui keegi jookseb teisest 10 protsenti kiiremini võiks see kuskil tabelis kirjas olla.
Selle vastu mul ei olekski midagi, ma olen nõus, et siin minnakse tihti ka teise äärde. Aga küsimus on nüüd see, et mis siis saab, kui see seal kirjas on? Kas keegi ütleb: “Nii aeglane olid!” või keegi ütleb…
Võib ka juhtuda, et kunagi 20 aasta pärast tulevad inimesed kooli tagasi ja vaatavad, näed, et see 100 meetri jooksurekord on ikka selle sama tütarlapse nimel.
Aga ma tean ka selliseid natuke armsaid, naljakaid ja kurbi juhtumeid, kus laps tuleb, ütleb, et “Ma olin kaheksas, ma võitsin kaheksanda koha” ja vanem parandab teda: “Ei, sa jäid kaheksandaks.”
Kaotamise kogemus on väga oluline elus.
Absoluutselt on, ma olen sellega ka nõus. Ma arvan, siin ei ole võib-olla ideaalset lahendust olemas.
Ma küsiks vahepeal sellise küsimuse, et kas te need Alaveri sarja kaks osa ja selle filmi olete ära vaadanud?
Jaa, olen. Kõik kaks osa pluss üks film.
Ega me seal midagi kardinaalset uut ilmselt teada ei saanud, aga ega see tore vaatamine ka ju olnud.
Mina siiski sain, ma pean ütlema. Mina ei teadnud, et Karel Tammjärve osa selles võrgustikus oli suhteliselt oluline ja suur. Ja kui me mõtleme, mida ta ära rääkis, siis kindlasti ei olnud päris see. Minu arust oli ka üsna kõnekas see Raul Olle väide, et kuna ikka ei ole keegi teine midagi muud leidnud, siis ma jään oma seisukohtade juurde. Et noh, see oli just suhteliselt hea ülestunnistus, ütleksin mina.
Kõlab naljakalt, aga tegelikult on tõsine asi. Enne me rääkisime siin rahast, nüüd me räägime dopingust. Inimeste usaldus spordi vastu, see on sama oluline asi kui raha. Kui me võib-olla ei saa talialadelt ühtegi medalit järgmised 10 või 20 aastat, nagu ka mõnel teisel rahval on olnud, ma arvan, et Mati Alaveril on siin oma roll. Aga kuidas me sellest üle saame?
Sellega ongi niimoodi jah, et kui sul on olnud pikka aega üks treenimiskultuur, siis on ju ilmne, et treeneritel, see koolkond tervikuna, ei mõistagi treenida sportlast nii, et tal ei ole taastamisele abiks näiteks mittelegaalseid vahendeid. Ja see pikaks ajaks mõjutab seda, kuidas me oskame oma sportlasi ette valmistada, sest et ilmselgelt… mõtle lihtsalt loogiliselt. Metoodikad peavad olema erinevad, dopinguga ja dopinguta. Ja kui sul on koolkond, kes on harjunud sellega, et on dopinguga tegemist, siis see koolkond ei hakka kunagi treenima dopinguta inimesi sinna tasemele.
Ehk see annab pikaajalise negatiivse mõju tegelikult. Nii et ma arvan, et sul on õigus, sellel kõigel on mõju täna ka veel Eesti staierite treenimisel.
Seal on ühiskonnale laiem mõju. Näiteks nendest samadest filmidest näeme, et see oli kultuuriline fenomen tegelikult ja see ulatub spordist oluliselt väljapoole.
Nõus. Minu arust meil on Eestis endiselt suhteliselt au sees see, et iga hinna eest reegleid keerates, nurki lõigates me ikkagi nagu teeme asjad ära.
Või siis see, et lepime omavahel kokku, et seda asja pole olnud ja keegi ei räägi.
Ka see on väga halb. Kõike seda on. Olgu see kaasus või mis meil aeg-ajalt välja tulevad juhtumid, et mõni treener on kedagi halvasti kohelnud, siis on: “Aga kõik ju teadsid.” Aga miks siis väga keegi ei rääkinud? Nii et see vaiba alla pühkimise kultuur on tõepoolest problemaatiline. Aga tead, see on ka rahvusvahelisel tasandil nii.
Ma olen nagu püüdnud kolleegide käest uurida, miks, ja siis nad ütlevad, et sport peab olema ühtne. Ja nad ei saa aru, et spordijuhtimises me ei saa omale seda lubada, et me ei räägi, ei vaidle, et meil ei ole demokraatlikku protsessi. Siis on spordijuhtimine noh, kellegi käes, kes sellist protsessi seal vaiba all kurjasti kasutab. Tegelikult puudub edasiminek.
Jõudsimegi selle rahvusvahelise pildi juurde ja ma mäletan, et kui ma teiega ühes teises formaadis intervjuud tegin enne seda, kui te Olümpiakomitee presidendiks saite, siis te avaldasite arvamust, et Eesti võiks jõuda rahvusvahelise olümpialiikumise kõige kõrgemale tasemele, sinna rahvusvahelise olümpiakomitee juhtorganitesse. Praeguseni seda juhtunud ei ole, aga me ei tea, mis edasi saab. Aga kui te käite ringi tõenäoliselt niimoodi ütlete, et see vaiba alla pühkimise kultuur ja selline ringkäenduslik vaim ei ole hea ja selle vastu tuleb võidelda, siis ma julgeks küll ennustada, et Eesti Olümpiakomitee president, kes sellist juttu räägib, ei pääse sinna ringi sisse.
Esiteks, ma ei ole kunagi öelnud, et mina pean see isik olema.
Ma saan aru, ma mõtlen umbisikuliselt Eesti Olümpiakomiteed.
Aga meil on kindlasti väga hea kandidaat, kellega ma arvan, me võiksime… Vaata, kõigepealt sa pead olema rahvusvaheliselt võrgustunud nii Euroopa kui ka ROK-i tasandil. Sa pead olema nagu võrgustunud. Me oleme praegu liitunud päris mitmete töögruppidega, ka selle Euroopa Olümpiakomiteede Brüsseli office’iga. ROK-is on AI töögrupp, kus me lööme kaasa, et laiendada oma puutepinda nende organisatsioonidega.
Ja siis tekib meil võimalus sellise sportlasega nagu Gerd Kanter, kes on kuulunud ROK-i sportlaskomisjoni… Ma näen, kui ma liigun seal need erinevad kogunemised – Gerd on tuntud, austatud, armastatud. Ja Gerd on väga malbe. Ja loomulikult, sellised outlier’id nagu mina, kes ütlevad, et midagi peaks teisiti tegema, ei saa olla kunagi need, kes saavad sinna juurde.
Seda on väga kurb kuulda.
Ei, see on normaalne. Vaata, see on natuke nagu see, et meil iseseisvuse taastamise perioodi poliitikud siiamaani vaidlevad, et kes tõi Moskvast iseseisvuse, kas kommunistid või Hirvepark hoopiski tegi selle ära. Aga mõlemat on vaja. Sul on vaja neid, kes on Hirvepargis, sest siis need, kes läksid Moskvasse, ütlesid: “Meil on jama, meil on vaja rohkem liikumisruumi”. Mõlemad loksutavad seda süsteemi ja täpselt samamoodi on ka spordis.
On vaja neid, kes minu moodi ütlevad, et kuulge, see on pisut imelik, et kui Euroopa olümpiakomiteede või ka siis ROK-i raames toimetava selle rahvusvahelise assotsiatsiooni, kus on siis kõik riigid koos, põhimõtteliselt spordi ÜRO… Kui meil on kogunemine, siis isegi ÜRO-s peavad presidendid kõnesid. Euroopas, kui tuleb tippkohtumine näiteks Euroopa Liidu liidritel, peaministrid tulevad kokku, siis nad kõik räägivad.
Aga meil on niimoodi, et kujuta ette, et Kristen Michal sõidab Brüsselisse, aga räägib ainult António Costa, kõik tema abid ja nõunikud, ja ühtegi küsimust saalist ei võeta. Kui keegi tõstab käe ja tahab midagi küsida ja see on ebamugav, siis öeldakse, et tulge homme pärast koosolekute lõppu, siis me arutame seda teiega. Selline on see kultuur.
See on päris jube ju.
See on päris karm jah. See ei ole üldsegi mitte tore ja minu arvates ei ole ka mõtet olla Eesti Olümpiakomitee president, kes istub kõigil nendel foorumitel ja seda vaikides kannatada. Õnneks on olemas Euroopa Komisjoni korraldatavad seminarid, Play the Game, mis on üks Taanis asutatud liikumine, mis tahaks demokraatlikumat spordijuhtimist. Ma olen nõus, et sport oma olemuselt ei ole demokraatlik. Sa ei hääleta, kes võitis, onju.
Aga spordijuhtimine peab olema väga demokraatlik. Need on lihtsalt täiesti erinevad asjad ja sa ei saa ühte kasutada ettekäändena.
Spordis on sellel tasandil koos ju mitte lihtsalt spordiorganisatsioonid, vaid erinevad poliitilised kultuurid erinevatest riikidest, kus võib-olla demokraatia, aga ei pruugi olla, kus võib-olla õigusriik, aga ei pruugi olla. Kui me võtame puhtalt ÜRO liikmete nimekirja ette, siis seal ei ole…
Olgem ausad, ka ÜRO-s on see sama olukord, aga isegi ÜRO-s antakse peaassambleel sõna presidentidele ja nad saavad öelda, mis on neile oluline ja mis on neil hingel. Palju on sellel mõju, aga vähemalt teatakse, mis on mõttevoolud. Meil ei ole EOK-s või ANOC-is, kus kõik on koos, meil ei ole sellist asja. Kui ka on mõni paneeldiskussioon, siis üritatakse üsna hästi kontrollida.
Üsna ilmekas oli, kui Euroopa Komisjon korraldab, siis seal tohib vaielda. Seal oli Euroopa Olümpiakomiteede president laval ja sportlased hakkasid – kuna seal oli ka teisi inimesi laval, kes olid selgelt paindlikuma mõtlemisega – küsima, et kuulge, meile tundub, et meie oleme spordis ebaolulised. Meiega ei arvestata, aga meie pealt ju teenitakse. Siis neile öeldi kohe, nii nagu see ikka käib, et me oleme teinud sellise keha, kirjutage neile, siis nemad arutavad. Ühesõnaga, teil on rada olemas, olge vait.
Siis oli näha, et see näiteks ei meeldinud volinikule. Volinik ütles, et kuulge, kui inimesed ütlevad, et neid ei ole kuuldud, siis ei ole õige vastus öelda, et minge ära.
Ma usun, et siin Euroopa sees on võimalik seda arutelu suhteliselt hästi pidada, aga tõsta see veel kõrgemale tasemele on kindlasti keeruline. Kui sa vaatad, kuidas kasvõi ROK-i liikmeid valitakse. Neil on majasisene komisjon, mis koosneb neist endist, mis teeb eelvaliku; siis on veel kitsam komisjon, mis teeb järelvaliku, ja siis nad kõik ise valivad ka. See on suhteliselt selline suletud süsteem, aga ma ikka loodan, et Gerdi saab sinna sokutada kunagi.
Kersti Kaljulaid Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Tulemus on sellest süsteemist lähtuv.
Absoluutselt.
Aga millal siis Venemaa oma lipu all kõikvõimalikele suurtele võistlustele tagasi saab?
See on üks lõputu võitlus, mille me ma arvan ühel päeval ikkagi kaotame. Täna on olnud tubli liitlane selles kindlasti Prantsusmaa ja Prantsusmaa valitsus, Pariisi linna juhtimine. Kindlasti ka Giorgia Meloni. Seni kuni olümpiamängud püsivad Euroopas, me näeme, et vähemasti oma lippude all nad kindlasti tagasi ei tule. Niipea kui see siit väljas on, ma kardan, et see võib juhtuda.
Tegelikult me oleme ka nõrgas väitluspositsioonis. Sest et kui [ROK president – toim.] Kirsty Coventry küsib, et mille poolest kahe Sudaani sõda on vähem oluline või Iisraeli-Palestiina konflikt, siis olgem ausad, me olemegi hüpokriitilised. Meil ei ole ju arusaama, et kui kuskil on selline agressioon või sõdivad riigid, siis nad on kohe mängust väljas.
Ehk tegelikult me ei ole üldse tugevas positsioonis selle väitluse pidamisega ja seetõttu me olemegi tugevamad siin Euroopas, kus see on siinne sõda. Niipea, kui me siit nina välja pistame, kipub see olema kaotatud lahing.
Kui me juba siin spordist oleme päris kaugele läinud, siis ma küsiksingi, et kuidas see maailma praegune seis üldiselt tundub? Kindlasti on tekkinud teistsugune, võib-olla pikema distantsi vaade, võrreldes selle ajaga, kui te Eesti Vabariigi president olite, aga väga palju on ka muutunud selle ajaga võrreldes. Mis see maailmaseis hetkel on?
Paljud endised kolleegidki on veel ametis. Siin oli B9, sõitsin rattaga Toompeale, tegin pildi, saatsin sisse, hirmus kihin läks lahti. Nii et päris palju inimesi on ikka veel ametis täna, keda hästi tead ja tunned.
Aga minu arust, mis on muutunud, ongi see, et Ameerika Ühendriigid on pannud Euroopa positsiooni, kus ta on olnud sunnitud tunnistama, et ta on maailmas olnud nõrgas positsioonis. Ta ei ole tegelikult oma majanduslikku võimekust pööranud geopoliitiliseks võimuks, mis tal peaks tegelikult olema, arvestades tema majanduse suurust. Ja kuna Ameerika Ühendriigid on Euroopa ninapidi sellesse olukorda toppinud, siis me oleme siiski näinud, et võrdlemisi pikkade sammudega on seda asja hakatud parandama.
Minu jaoks üks hästi ilmekas muutus oli see, et näiteks eelmisel sügisel vaatasin Prantsuse televisiooni – ma vaatan seda üldse päris palju, et oma keeleoskust mitte ära kaotada – Macron pidas kõne, kus põhimõtteliselt peaaegu öeldi, et me hakkame Prantsuse armeed suurendama, me paneme kaitsekuludesse juurde. Kusjuures neil on fiskaalne võimekus seda teha tegelikult üsna kehva. Aga sellest tehti rahvuslik arutelu, inimesed stuudiotes rääkisid pikalt, tänavanurkadel küsiti inimeste käest. See on väga-väga-väga suur muutus.
Ja kui me mõtleme selle peale, et prantslaste arvamus Euroopa Liidu laienemisest, mis enne Ukraina täiemõõdulist agressiooni oli negatiivne – sest nad mõtlesid: ahah, Euroopa Liidu laienemine, Balkan – siis pärast muutus positiivseks, sest nad hakkasid mõtlema vaesed ukrainlased, vaene Moldova. Sellised muutused on tegelikult toimunud.
Saksamaal on minu arust see asi küsitavam ja natuke ongi naljakas, et prantslased, kes raha ei saa panna, on pannud rohkem head tahet, ja sakslased, kellel on palju raha, panevad raha, aga on võrdlemisi ettevaatlikud oma ühiskonnas selle dialoogi pidamisega. Mis on huvitav.
See on see Ukraina sõja teema, aga seesama Euroopa majanduslik võimekus, mida te siin nimetasite – ei ole ju erilist majanduslikku võimekust, kui me võrdleme Ameerika Ühendriikidega või Hiinaga näiteks. Kui me paneme ajateljele sisemajanduse koguprodukti Ameerika Ühendriikides ühe inimese kohta ja Euroopa Liidus võrreldavalt, siis vahe hakkab kärisema sealt 2000. aastate algusest.
Absoluutselt.
Ja mida aasta edasi, seda suuremaks see vahe läheb ja kuskilt ei paista väga muutust ka, sellepärast et Euroopa Liit ei tee eriti midagi selleks, et seda parandada.
Seal ma arvan, et asi läkski valesti selle koha pealt, et ühtseid kapitaliturge, mis oleks pidanud ju loomulikult moodustuma, kui sul on ühtne rahasüsteem ja kõik, neid ei tekkinud. Euroopa kapitaliturg on jube kaugel sellest, et olla nii sügav nagu on Ameerika Ühendriikide kapitaliturg.
Peale selle on Euroopas üritatud teha ka seda innovatsiooni niimoodi, et teed mingi start-upi ja siis üsna kiiresti katsud selle mõnele traditsioonilisele ettevõttele müüa.
Ameerika Ühendriikide ettevõttele.
Aga jah, seda toimub ka Euroopas. Ja Euroopas üritavad siis suured ettevõtted, kõik Siemensid ja Volvod ja ABB-d, enda sees nii-öelda start-upida, mis ei taha ka lihtsalt hästi välja tulla. Nii et siin ei ole ühte põhjust, et vaat seda tegi Euroopa õigesti või valesti ja Ameerika tegi seda õigesti või valesti.
Aga summa summarum jah, ka mul endal on mõned koostööprojektid, mis on teisel pool ookeani, ja ma selgelt näen, et lihtsalt see puhas volüüm, mille nad saavad panna teadus-arendustegevusse kasvõi. Ma just rääkisin Tartu Ülikoolis ka, et kullakesed, mis teadmussiirdest ülikoolist ettevõtlusse me räägime? Täna tehakse üha lähemal alusteadusele asju erasektoris. Et mispidi see teadmussiire üldse käima peaks?
Ma näen, et lihtsalt täna on Euroopal Ameerika Ühendriikidega võrreldes niivõrd palju vähem rahamassi. Peale selle, kui me näiteks võrdleme Ariadnet ja SpaceX-i projekti, siis SpaceX on selline koht, kus NASA maksis, Musk tegi, kogu omand jäi ka Muskile. Ma ei tea, kas see ka õiglane on, võib-olla oleks NASA pidanud… Sest täna ostab NASA samalt turult, kus SpaceX-il on 60 protsenti turuosa.
Aga asjad arenevad?
Aga asjad arenevad ja SpaceX on kaks-kolm korda odavam kasutada kui Ariadne. Ja Hiina, millel on sarnane programm, kus see on täiesti riigikontrolli all, on veel hullem kui Ariadne.
Nii et ma loomulikult olen fundamentaalselt seda meelt, et vaba majandus on hea, aga kuidas kombineerida vaba majandus sellega, et sul oleks ka see sotsiaalne turvatunne? Sest keegi ei saa ju ka eitada, et kui sa vaatad Ameerika Ühendriikide laste suremuse näitajaid või mingeid muid näitajaid seal, kirjaoskuse näitajaid, inimesed, kellel on funktsionaalne kirjaoskus ja nii edasi. See ei ole ka väga hea. Seal on väga palju inimesi, kes jäävad iseenda hooleks ilma selle viimase turvatundepakkujata, mis on Euroopas riik.
Majanduslikul dünaamikal on hind.
Just, nende kahe asja tasakaal on see, mis võiks olla paras ja õige. Aga selge on see, et ühel pool on ühega liiga palju ja teisel pool on teisega liiga palju. Mina näiteks Ameerika Ühendriikides ei saa sellest aru, kuidas on nii, et sa ostad omale kuskile Central Parki kõrvale korteri 240 miljoniga ja siis ei võta järgmist kolme miljonit, ei tassi seda vabatahtlikult linnavalitsusse ja ütle, et koristage need rotid ära. Mina teeks seda, eurooplane teeks seda, aga vaata, ameeriklane ei tee.
Kersti Kaljulaid Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Ma vaatasin, et on veel üks inimene, kellel võib-olla natukene teises tsüklis, aga ka täitub esimene aasta uues ametis – see on Ameerika Ühendriikide president Donald Trump. Tema valiti novembri alguses 2024 ametisse. Tõsi küll, ta sai oma reformi ellu viima hakata mõned kuud hiljem, aga ta on ka umbes aasta olnud selles tegevuses. Kui te nüüd vaatate, mida Donald Trump selle oma esimese aastaga on teinud, kuidas see paistab?
Mu Ameerika sõbrad ütlesid juba ennem, kui me seal arutasime, et kuidas asi käima hakkab… Mina ütlesin, et kui Trump kaks oleks nagu Trump üks, siis ma üle Bideni ja eriti Ukraina küsimuses pigem võtaks Trump kahe kui Biden kahe. Ja siis nad ütlesid, et teatud loogika selles jutus on, aga probleem on see, et Trump kaks ei tule nagu Trump üks. Et Trump kahes on märksa vähem jäänud järele nii-öelda täiskasvanuid tuppa.
Selles mõttes ma arvan, et see heitlikkus ongi olnud veelgi suurem. Eelmine kord olid ikkagi seal kindralid Mattis, McMaster, teised, kes üritasid seda tasakaalustada. Täna… Ma olen nõus sellega, et Trump on justkui ka selle oma ettearvamatu loksutamisega päris palju saavutanud, et 20 vabastatud pantvangi ei ole ebaoluline asi.
Aga kaua see olukord nüüd püsib, mis edasi saab, kas ta tüdib enne, kui tekib mingi stabiilne lahendus ja edasiminek – me ei tea. Ega see ei ole olnud kellelegi mugav. Loomulikult ei ole ka Venemaal olnud mugav see väntsutamine, mis siin on selle Ukraina küsimuses toimunud. Aga on selge, et oleks ilmselt olnud lihtsam kui järjepidevalt ja kiiresti teha neid samme, mida on tehtud kord ühele poole, kord teisele poole. Mööname, et täna selgelt on ukrainameelsed sammud ees.
Aga kui me mõtleme ka näiteks Ameerika Ühendriikides inimeste tunde peale, kas nende sõnavabadus on alles – väga paljud ütlevad, et ei ole.
Ameeriklased ütlevad, et Euroopas ei ole.
Seda nad ütlevad ka.
Mulle tundub, et pigem on neil õigus.
Tead, ei ole. Täna on ikkagi Ameerikas ka niimoodi, et inimesed ütlevad, et ma pean väga palju mõtlema, ka ajakirjanikud, enne kui nad ütlevad. Euroopas on suhteliselt okei presidente sõimata, Ameerika Ühendriikides ei ole. Me jääme siin ilmselt eriarvamusele.
Ameerika Ühendriikides muidugi politsei ei tule ka inimese ukse taha, kui ta mingeid postitusi teeb.
Ma olen sellega nõus, et institutsionaalselt on eurooplastel… ja ma olen nõus, et sellega on ka liiale mindud. Aga nüüd ongi siin, et siin on institutsionaalselt liiale mindud, aga Ameerika Ühendriikides ei ole sul isegi teada, millisel juhul midagi juhtub ja millisel juhul midagi ei juhtu. Ja millisel juhul helistab keegi su tööandjale, ütleb, et sind tuleb lahti lasta.
Mina tean inimest, kes sattus – ta on läinud erasektorisse ära, ta oli Bideni administratsioonis – kes sattus nimekirja, et tal ei tohi olla mingit ligipääsu mingitele asjadele, ja siis hakati ettevõttele ka ütlema, et ära võta seda inimest tööle. Kõrge tase, nähtavus suur. Kas see on okei? See ei ole okei.
Ameerika süsteem on teistsugune. Ilmselt juhtus seda ka teiste administratsioonide vahetumise ajal, aga see selleks. Kui me vaatame Ameerika Ühendriikide suurt pilti, siis vaieldamatu on see, et Donald Trumpi tulek on sellesse suurde pilti süstinud suure hulga kiirendust.
Ma ei tea, kas see on kiirendus.
Kas heas või halvas mõttes, seda me ilmselt näeme mõne aasta pärast, aga asjad liiguvad.
Kiirenduse puhul peaks olema, nagu armastab öelda Urmas Reinsalu, vektor.
Vektor on väga selge: America first, Ameerika esimesena.
Siiski, kas need sammud, mida on astutud, on viinud Ameerika lähemale selleks, et ta oleks first? Ma ei ole kindel. Kui sa kaotad ära teiste riikide usalduse, kui sa kaotad ära oma lähimate partnerite, naabrite usalduse; kui pikka aega mitte keegi enam ei usu, kui Ameerika Ühendriigid ütlevad, et teeme mingi kaubandusleppe ja tollimäär on selline. Ma ei ole kindel, et see väga aitab America first’i. Neil on õudselt suur jõud ja sellega kindlasti saab laamendada siin maailmas.
Aga pikaajaliselt… Ma ei tea, mina vaatan seda pilti niimoodi, et ega kui sa oma sõpru ikkagi kogu aeg alt vead, reeta ähvardad ja mõnda reedadki, siis see ei saa mitte kuidagi ühelegi riigile pikas perspektiivis kasuks tulla, sellepärast et teised hakkavad ehitama järjest barjääre.
Kasvõi vaata praegu. Eurooplased kaaluvad täitsa tõsiselt, et kui me laiendame Euroopa riikides ettevõtlusele finantsinformatsiooni omavahelise vahetamise õigust, siis jätame kõik ameeriklased sellest välja. Jätame kõik rahvusvahelised suured ettevõtted sellest välja. Kolm aastat tagasi ei oleks kellelegi nii loll mõte pähegi tulnud.
Kersti Kaljulaid Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Kurb lugu on muidugi see, et ma arvan, et ameeriklastele ei lähe see üldse korda.
Väga läheb, et sa teaksid.
Lähtuvalt sellest, mis on meie majanduslik kaal ja mis on meie võimalused. Lõppkokkuvõttes Euroopa teeb neid samu asju, mida Ameerika Ühendriigid ees teeb, nagu ta tegi ka eelmiste administratsioonide ajal, lihtsalt mingisuguse ajalise nihkega.
See on niimoodi, et nende kohtade peal… Meil on siin minu arust vahvaid kaasusi ka. On näiteks ettevõte Nexperia, neil on Hiina juhid, osalt Hiina omanik. Osalt Ameerika survega läks Hollandi valitsus ja natsionaliseeris selle ettevõtte. Põhimõtteliselt see oli Ameerika surve. Kas see on okei? Kas see on vaba majanduslik näide?
See on huvitav näide. Aga ma küsingi, et mida peaks tegema juhul, kui me teame, et meie eluliselt kriitiliselt oluline ressurss, mida need kiibid on, on vaenuliku… Hiina on selgelt vaenulik, siin vist vaidlust ei ole.
Nexperia ei ole Hiina omanduses. Ta on Hollandis asuv ettevõte. Nüüd on ta Hollandi riigi kontrolli all.
Aga vaata, ma olen nõus, et siin on neid arutelukohti, aga ma toon sulle teise väga suure näite. Jällegi, teised sanktsioonid, õlifirmad Indias. Ameerika Ühendriigid ütlesid eurooplastele, et te peate kehtestama neile sanktsioonid. Ettevõtted, mis on Euroopas väga suured, nagu SAP, raamatupidamise tarkvarateenuste pakkujad. Nad olid järgmine päev olukorras, kus nende väga-väga suured kliendid ei saanud nende teenuseid kasutada, sest sanktsioon… Vaata, tariif on pool häda. Tariif teeb kallimaks, sanktsioon lõpetab teenuse pakkumise.
Ameeriklaste sanktsioonid on ülivõimsad.
Absoluutselt. Aga samamoodi, me ei rääkinud selles kaasa, meiega ei konsulteeritud, aga meie suured ettevõtted said ka pihta, sest lõpuks me olime nõus sedasama tegema.
Ja mis on tulemus? Tulemus on see, et põhimõtteliselt, kui näiteks suured õlifirmad vaatavad, et nad ei saa usaldada teenusepakkujaid teistest riikidest, siis nad teevad ise need teenused omale ja meie oleme sellest turust samamoodi ilma. Aga on ilma ka Ameerika ettevõtted. Seal ei ole muide vahet.
Seal Ameerika ettevõtted on täpselt samamoodi iga sellise liigutuse pärast mures ja paluvad, et ärge jumala eest tehke sanktsioone, tehke tariife. Nendega me võime ise selle lõpuks sisse võtta järgmised kolm aastat. Aga sanktsioon on meie jaoks ärikeeld.
Kas meil Euroopas paistab mingisugust sellist uut lootust, uut põlvkonda, uut mõtlemist, liidrivõimalust maailmas?
Ma arvan, et Euroopa ei ole ka majanduslikult nii vähe võimekas, et tal oleks null päeva jäänud, et mõelda. Kuna ta nüüd endale vähemalt tunnistanud, et oleme kängu jäänud, siis ma arvan, et meil on aega ja ka ressursse targa käitumise korral. Ma ei pea ise seda Draghi raportit ülearu heaks asjaks, aga põhimõtteliselt tegelikult on küll võimalus ka Euroopal vabastada ennast võib-olla mõnedest liigsetest regulatsioonidest.
Muide, mina arvan, et kliimaeesmärgist loobumine ei saa olla Euroopas aktsepteeritav põhjusel, et täna hispaanlased ja kõik, kes seal lõunas elavad, ütlevad selle peale, et ahah, meil on niigi palav, vihma ei saja, kõik põleb. See ei ole tehtav.
Nendele seda soovitada on sama, mis meile öelda, et ärme enam seda Ukrainat toeta. Täpselt sama, mingit vahet ei ole. Ma arvan, et need eesmärgid pigem võivad muutuda, teiseneda, edasi lükkuda, aga nad jäävad. Ja ma juhin su tähelepanu sellele, et globaalsed ettevõtted nagu Google ja Microsoft on omale samamoodi seadnud kliimaeesmärgid ja nad on teinud tulevikuinvesteeringuid, ostnud tuumajaamade projekte, ostnud rohelise energia projekte.
Ehk et ei ole ainult Euroopa, ka suur corporate world tegelikult on juba teinud väga palju kulusid, et olla puhtam. Kas 100 protsenti puhas, see on ise küsimus, aga selge on see, et see protsess ka ei peatu. Ta võib aeglustuda, võib teiseneda, ta võib olla ratsionaalsem. Ma olen nõus, et seal on irratsionaalselt palju sees, aga varem ei ole ka kunagi sellist asja tehtud. Selgelt tehakse vigu ja tuleb parandada.
Kas Eesti peaks ehitama endale tuumajaama?
Seda on väga keeruline öelda. Kui sa tahaksid, et see vastus oleks minu käest jah, siis ma ütleks: jah, aga Olkiluotosse.
Seal juba üks on muidugi.
Just, ja see ongi see põhjus. Kui sa tahad teha tuumajaama pisikeses mahus… Kõigepealt, tead sa, palju on Soome tuumaametis töötajaid?
Eks neid seal sadades on ilmselt.
311 oli, kui ma viimati vaatasin. Muu hulgas on nad just loonud omale ka väikeste taskutuumareaktorite osakonna.
Ma küsiks vastu, kui palju on Soome armees sõdureid?
Ei, seda küll, aga ma lihtsalt ütlen sulle, et meil ei ole täna seda ametit, meil ei ole tuumameditsiinist mingit arusaamist, meil on tõenäoliselt mõni dosimeeter, millega kuskil midagi mõõta. Meil on kõik see infrastruktuur puudu nii administratiivses mõttes kui ka füüsilises mõttes.
Ehk et kindlasti oleks üsna ökonoomne ehitada Olkiluotosse meile omale üks reaktor, sest seal on kõik see infrastruktuur olemas. Kas 600 megavatiga on mõistlik sedasama teha siin Eestis? Võib-olla peaksime me siis mõtlema juba palju ambitsioonikamalt ja ütlema, et me teeme ikka nii, et seal… Sest seda küll võib kindlalt väita, et Euroopas täna ei ole elektrit nii palju, et neid samu andmekeskusi, mida on tuleviku majandusel tegelikult vaja Euroopasse rajada.
See ulatub sinnamaani, et põhimõtteliselt Euroopa peab valima, et kas ta lubab oma andmeid töödelda kuskil väljaspool Euroopat, näiteks Lähis-Ida riikides, või siis ta teeb ise elektrit juurde. Ehk et jah, me võiksime võib-olla mõelda sellisel juhul hoopis ambitsioonikamalt. Aga siis on see küsimus, et mida suurem on see projekt, seda suurem on ka meie risk. Lõpuks pead sa olema võimeline riiklikult toetatud projekti puhul oma eelarvega seda riski katma. Kus on piirid, ma ei tea.
Me ei taha ju riske võtta üldse viimasel ajal. Viimased 10 aastat pole Eestis poliitikas mitte keegi tahtnud riske võtta.
See on väga-väga suur probleem. Ja energeetikas selgelt… Ma rääkisin kadunud kümnendist seni, kuni teised hakkasid rääkima kadunud kümnendist, aga nüüd tuleks juba kadunud 20-st rääkida tegelikult.
Hämmastav, ma tahtsin täpselt sedasama öelda.
Jah, ja siin ongi see, et kui sa ei lepi kokku ühtpidi või teistpidi, ükskõik, mis on see kokkulepe, siis sa ei tee midagi. Ja siis sa pahandad [Elektrilevi juhi – toim] Mihkel Härmiga, et jaotusvõrk ei tee midagi ja inimesed ei saa oma päikeseparke sinna liita. Aga kust see Mihkel Härm teab, paljudel on vaja päikeseparke liita? Äkki tuleb tuumajaam? Äkki see vana võrk, mis meil on, see vana võrgustruktuur – üks suur tootmine ja jaotamine…
See ei ole üldse energeetika küsimus, meil on väga mitmes alas see kadunud kümnend või 20 olnud.
Energeetika mõjutab kõiki majandusharusid. Mõni teine viga on kiiremini parandatav või ei mõjuta kõiki majandusharusid, aga energeetika viga on lihtsalt peaaegu kõige traagilisem viga, mida sa saad teha. Välja arvatud see, kui sa üritad turumajandusest üldse loobuda ja üle minna plaanimajandusele. See oleks lihtsalt veel traagilisem viga.
Pole öelda, aga energeetikas on turumajandust reeglina ikkagi üsna vähe.
See on energeetika suur probleem Euroopas.
See on tsentraliseeritud süsteem.
Jaa, ja siin tegelikult mina ei saa aru, miks… Meil oli isegi oma Euroopa energiavolinik. Tegelikult võiks Euroopa kõike seda asja teha.
Ma ei saa jätta küsimata, kuidas te hindate Kadri Simsoni tegevust Euroopa Komisjoni energeetikavolinikuna?
Räägin, mida Eesti energiaministrid oleks pidanud ammu tegema. Vaata Euroopa põllumajandustoetusi – see on turumoonutus.
See on isegi väga leebelt öeldud.
Ja, aga see turumoonutus on ühesugune. Riigid ei tohi iseseisvalt toetada, see on piiratud. Ehk see moonutus kehtib kogu Euroopa Liidule ja seetõttu on Euroopas…
Väikeste eranditega.
Noh jah, nõus, ma tean ise seda kaasust, kui prantslased mingi miljardi rohkem kulutasid lihtsalt.
Ja need määrad on erinevad ja nii edasi, aga okei.
Aga põhimõtteliselt on mingisugune piiraja, et üksteist ei tohi vaeseks teha. Nii. Aga nüüd energeetikas, kui me tahame teha seda suurt rohepööret ja tahame teha ka Euroopas nii, et meil ikka elektrit ka oleks, siis ainus viis seda asja tegelikult teha ongi üleeuroopaliste meetoditega, kus riikide omal [initsiatiivil] ei ole võimalik. Sest täna arvata, et Eesti suudab näiteks Prantsusmaaga võidu investeerida tuumavõimekusse, see on ju imelik.
Aga kui see süsteem oleks ühtne ja me tegeleksime ühtse Euroopa energiasüsteemiga ja meil oleks võrdne võimalus konkureerida Euroopa Liidu vastavatele toetustele ja abidele, siis võib-olla olekski Euroopa Liidu seisukohast ülimalt ratsionaalne teha Eestisse 3000 megavatti tuumaenergiat.
Ehk see on see suurim probleem. Mina ei saa aru, miks ükski meie energiaminister ei ole läinud ja öelnud, et kuulge, hei. Sest kui mina räägin Müncheni konverentsil, meil oli seal innovatsiooninõukoda mingil hetkel, siis kogu aeg rääkisin, et niisugune asi peaks olema. Kõik ütlesid “ahah” ja “jaa”, aga sakslased ei lähe ju selle eest võitlema.
Aga see on seesama küsimus, eks ju. Siin alguses oli juttu olümpialiikumisest rahvusvahelisel tasandil ja ma arvan, et ükski Eesti minister, kaasa arvatud ka mitmed Eesti peaministrid – mitte kõik, aga mitmed – pole läinud sinna kuskile ruumi, kus on 25 või 27-28 riigi peaministrit koos või mingid muud ministrid, ega öelnud midagi sellist, mis seal ruumis on ebapopulaarne.
Kaja Kallas on läinud. Kas te kiitsite teda selle eest? Mitte alati. Ka praegu.
Mina kiitsin.
Sina kiitsid, aga tihtipeale saab ta pasunasse, et ikka ei mõista diplomaat olla. Mina ütlesin sealsamas Helsingis, et selline värk on. Ega see suhtumine ei ole ühene, et küll on hea, et keegi ütleb. Ehk et jah, see ongi raske olla see inimene, kes ütleb, et kuulge, ja hakata neid mõttekaaslasi otsima. Neid mõttekaaslasi ei saa ju puudu olla.
Kust me neid inimesi leiame siis, kes on võimelised minema sinna ruumi ja vastikus olukorras ütlema asju?
Aga senikaua, kuni poliitik on Eestis viimane koer, kes saab iga tänavanurga peal peksa, senikaua kindlasti mõistlik inimene ei roni poliitikasse.
Nii hull ongi?
Jaa. Siin on ikkagi, ma arvan, suur roll päris paljudel. Ma ei ütle, et poliitikutel endal ei ole rolli, kindlasti on.
Ma mõtlen ka selle peale, et tead, kunagi ütles Paavo Lipponen mulle… Ma küsisin, miks on Soomes poliitikas palju naisi, siis ta ütles, et me maksame neile vähe.
No Eestis me maksame ka juba vähe.
Just, ja see ongi probleem. Palju naisi ei ole ikka, meil on veel palju kohti, kus saab veel vähem naistele maksta. Aga asja mõte see, et tollel hetkel oligi Soome parlamendis kaks keskmist palka. Eestis oli neli, enamikus Euroopas oli rohkem.
Ma lihtsalt tahan öelda, et mitte, et Soome naised ei oleks suurepäraselt hakkama saanud seal Soome poliitika tegemisega, aga meil on naistel poliitikas veel teistpidi väga keeruline. Vaata ka Desiree Mummi ja Sandra Lauri ja Kaja ja mina. Me kõik oleme pidanud tegelema šovinistlike seisukohtadega selle kohta, kuidas me välja näeme, kas me näeme adekvaatsed välja. Mina olen näinud pealkirja: “Kas presidendi garderoob on Euroopa eesistumiseks valmis?”. Juhin tähelepanu: Euroopa eesistumist pidi Eestis juhtima peaminister. Vastavat pealkirja ma ei näinud.
See on meie ühiskonnas selline. Ehk et kui sa tahad vähe maksta, siis sul sektor feminiseerub. Ja kui sektor feminiseerub, aga ka neid naisi mõnitatakse selles sektoris rohkem, kui hädapärast vaja oleks, siis su tulemus võib-olla eriti halb, ma arvan.
Kersti Kaljulaid Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
“Reedene intervjuu” on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.