Neli mõtet Tambet Teesalult

  • ERC grandi taotlemine on “kõik või mitte midagi”-tüüpi ettevõtmine, mida ei saa poolikult teha. Taotlus ja intervjuu peavad olema viimseni lihvitud ning sekundipealt ajastatud, meenutades lavastust. Erinevalt teistest grantidest keskendub ERC puhtalt teaduse tippkvaliteedile ja suure riskiga läbimurdelistele ideedele. 
  • Oma avastuste patenteerimine on teadlase püha kohustus. Kuigi erlpatent võib olla odav, on samas hilisem intellektuaalomandi kaitsmine riikide kaupa ääretult kulukas. Seda kulu ei saa jätta teadlaste kanda, vaid vaja on süsteemset tuge riigilt ja ülikoolidelt. 
  • Ideaalses maailmas litsentseerib avastuse mõni suur biotehnoloogiaettevõte. Reaalsuses peab teadlane tihti ise avastuse teatud faasini arendama, et selle vastu huvi tekitada. Eestis takistab spin-off-ettevõtete loomist ka vastuoluline huvide konflikti regulatsioon.
  • Karjääri alguses on noortel kasulik liikuda paindlikult eri teadusvaldkondade vahel, et näha suuremat pilti ja minna välismaale järeldoktorantuuri. Oluline on leida oma nišš: tegeleda tähtsa teemaga, mida samal ajal liiga paljud teised ei uuri. 

Võin ilmselt südamerahuga öelda, et olete Eesti kontekstis üks kõige staažikaimaid Euroopa Teadusnõukogu (ERC) toetuste taotlejaid: saite esmalt alustava teadlase grandi, seejärel innovatsioonigrandi ning nüüd sünergiagrandi. Kõrvalt vaadates tundub see vääramatu arenguna. Kui vaadata aga selle edukultuse taha, mitmes katse see oli?

Selle konsortsiumiga oli see tegelikult teine katse. Taotlesime seda granti ka eelmisel aastal ja jõudsime intervjuuni välja. Olime väga jubedalt pettunud, kui sellele vaatamata grandist ilma jäime. Kriitika oli aga üsna selge: tuleb fookust parandada, on vaja veel täiendavaid andmeid. Eesti Teadusagentuur on näinud nii kaugele jõudjatele ette preemia, et taotlejad saaksid oma taotlust veelgi lihvida ja äkki siis järgmisel korral positiivse otsuseni jõuda. Seda kõike me nüüd tegime ja jõudsimegi eduka tulemuseni.

Kui mõtleme mõnele teisele ERC-i granti jahtivale Eesti teadlasele, kui ropult tööd taotluse kirjutamine nõuab? Kas selle kallal saab nokitseda pärast tööd kodus laua taga või peab kaheks nädalaks kõik muu kõrvale heitma?

Vähemalt kaheks nädalaks! Olen alati mõelnud alati grantidest nii, et sa kas taotled täiega või ei viida sellele üldse aega. Üsna mõttetu on natuke teha ning viimane pool tundi enne tähtaega parandada kirjavigu ja liigutada jooniseid – see on lootusetu. Kõik peab olema olema valmis nädal või kaks enne tähtaega, et saaks panna see tõesti viimaste täiendustega kvaliteeti õhkama.

ERC-i puhul on see minu arvates eriti tähtis. Kõik peab olema viimseni lihvitud, kaasa arvatud intervjuu. Sellist koreograafiat ma kuskil mujal näinud pole. Intervjuu oli tervikuna 40 minutit pikk, kuid meil oli 10-minutilise ettekande juures igal ühel rääkimiseks 2,5 minutit. Kõik pidi olema sekundipealt ajastatud. Kui sa ajast üle lähed, katkestavad nad su sõna pealt ja see saadab kohe negatiivse signaali. Mis projekti sa juhid, kui sa ei suuda isegi oma 10-minutilist ettekannet õigel ajal lõpetada?

Selle kahe ja poole minuti juures on tõesti kõik on paigas: kes, kus seisab, kuhu astub. See meenutab lavastust ja see on omamoodi kultuur.

Seetõttu on ülitähtis, kellega koos sa sinna lähed. Meie puhul oli see ülimalt selge. Olime nagu piltmõistatuse klotsid, mis õigele kohale kukkudes terviku moodustasid. Igal ühel oli oma jupp, oma ekspertiis ja ei mingeid kattuvusi, aga oli sünergia, nagu ütleb ka grandi nimetus.

Taotlemise mõttes oli vastutus muidugi peaaegu ebameeldivalt suur. Kui sul granti üksi taotledes intervjuul halvasti läheb, on see sinu enda probleem. Praegu oli nii, et ükskõik kes oleks libastudes ära nullinud ka ülejäänud kolme tehtud töö. Pulss polnud tükk aega nii laes olnud

Olete varem kirjeldanud ERC-d kui ühte kõige karmimat, kuid samas ka kõige õiglasemat toetusmehhanismi. Samal ajal nõuab see grant ise sisulises mõttes high risk, high reward-tüüpi mõtlemist. Mis oli teie enda arvates see idee, millega poleks te julgenud mõne konservatiivsema rahastaja jutule üleüldse minnagi?

Juhtusin kokku itaallase Dario Bonanomiga, kes rääkis mulle, kuidas renessansi ajal elas üks üsna kuulus neuroanatoom Andreas Vesalius. Ta joonistas juba 1543. aastal graafikuid, kus kulgesid veresooned ja närvid meie kehas sisuliselt üheskoos. See on täiesti üks-ühele jaotus, neid lahutas vere-närvi barjäär.

Tänase päevani on aga väga vähe teadmist selle kohta, kuidas need kilomeetrid närve ja veresooni tegelikult koos toimivad. Kuidas nad mõjutavad asju nagu krooniline valu või kasvõi närvi tagasikasvu ehk regeneratsiooni?

Hakkasin mõtlema, et sellest teadmisest on praeguseks möödas pooltuhat aastat. Arvestades, kus me nüüdseks oma võimalustega oleme, hakkas tunduma, nagu oleks tegu puuduva esihambaga. See on justkui oluline, aga kuni suu kinni hoiad ja huuled seda varjavad, ei pane seda väljakutset tähelegi. Meditsiinilises mõttes on see ülimalt oluline, bioloogilises mõttes on see süsteemselt ja mitme nurga alt uurimata.

Mulle tekkis kohe tunne, et see on tõesti üks hea suund, huvitav. Meie panus siin on lihtsalt see, et kuna me tegeleme täppissuunamise, faagidispleiga, siis miks me ei võiks oma oskusi kasutada selleks, et leida selle barjääri unikaalset postiindeksit – kuidas sinna asju saata, mis võivad olla näiteks valuvastased ühendid või mõni ravim, mis aitab seda barjääri parandada

Nagu ütlesid, tundsin, et seal on potentsiaali. ERC ei taha ilmset samm-sammulist arengut, kus on näha, et olemasolevale teadmisele on võimalik midagi uue tehnoloogiaga otsa panna. See oli täpselt selline koht, mida ERC-grandid hindavad. See teema oli otse meie nina all varjul.

Samal ajal oli ilmne, et taotlusel on tugev teaduslik potentsiaal ja sellest võib tekkida hulk patenteeritavat intellektuaalset omandit Kõik teadlased, kellega ma sellest rääkisin ja nõu andsid, näiteks Mart Saarma, tunnustasid seda kohe: kihvt teema ja siin on sügavam sisu. See oli hästi ilmne.

Kui vaadata teie enda varasemaid uurimisteemasid ja tunnistate ka ise esimesena, et perifeerne närvisüsteem, millega te tegelema hakkate, on teie jaoks võib-olla veidi uudne või isegi tundmatu uurimisteema. Kus kohas seega õlut jooma peaks, et sellisesse kollektiivi sattuda ja kas enne seda on vaja leida ilmtingimata kullerpeptiidid?

Kõik toimub alati sammhaaval. Näiteks meie olime algselt hästi huvitatud ravimite suunamisest soliidtuumoritesse, võtsime sihikule rinna- ja eesnäärmevähi ja veel mõned. Hiljem liikusime glioblastoomi juurde, selle ajukasvaja kontekstis tekkis meil huvi hemato-entsefaalbarjääri vastu, millega kaitsevad aju ja seljaaju end kahjulike ühendite eest, mis veres ringlevad.

Minu doktorant Kristina Põšnograjeva avastas ühe peptiidi, mis on väga efektiivne ajju minekul. Arutasin seda tööd Euroopa Molekulaarbioloogia Laboratooriumi konverentsil Darioga. Ta leidis, et see on hästi kihvt ja agnostiline lähenemine.

Intervjuu Tambet Teesaluga. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Meil on alati teaduses selline tunnelnägemine, mille tõttu üritad ehitada kõike alati juba olemasolevatele kontseptsioonidele, aga faagidisplei ja meie lähenemise puhul lähtume hästi agnostilisest seisukohast. Laseme faagiraamatukogul ja kogu selle heterogeensusel meie jaoks tööd teha.

Hiljem, kui me leiame kullerpeptiidid, teeme tagasiinseneeriat. Püüame leida, millega see kullerpeptiid seondub, kuidas toimub veresoontega seondumine, läbiminek, mis kaskaadid seal käivituvad. See on alati huvitav, uus ja asjakohane. Sa ei ehita oma peas mingit keerukat mudelit ja siis hiljem selgub, et sul on kõik valesti ja bioloogias nii ikka ei lähe.

Antud juhul jõudsime vere-aju barjääri puhul sinna, et küsida küsimus: kuidas on lugu vere-närvi barjääriga. Kas on võimalik ka selle puhul leida sarnaselt käituvaid kullerpeptiide ja kuidas nad meid aidata võivad?

Kullerpeptiidide selgitus.

See on paras koht üheksanda klassi õpilase tasemel selgeks teha, mis on vahe aju-vere barjääri ja närvi-vere barjääri vahel? Kui palju me üleüldse teame, millisel moel need ehituslikus mõttes erinevad?

Seda me tegelikult lõpuni ei teagi. Senise kontseptsiooni puhul, mille tõesuse kohta me veel midagi öelda ei saa, on need lihtsustatult üks ja seesama asi. Nii nagu ajus ja seljaajus on meil hematoentsefaalbarjäär, laieneb sama barjäär perifeersetesse ehk üle keha laiali hargnevatesse närvidesse.

Juba meie eelkatsed näitasid, et see ei vasta tegelikult tõele. Mõned teatud elemendid on lähedased, seal on mõned sarnased molekulaarsed maastikud, aga on ka palju anatoomilisi, neuro- ja rakulisi erinevusi ehk heterogeensust, mis on hoopis teistsugune. See viitab, et palju tööd on teha ja see kõik vajab iseloomustamist.

Kui see projekt ühel päeval jooksma hakkab, kuidas teie töölõik või panus teiste töörühmadega kokku klõpsab? Kuidas see paljumainitud sünergia toimima hakkab?

Meie projektis tulevad kokku veresoonte bioloogid, molekulaarsed neurobioloogid ja mehaanobioloogid ja meie. Igal ühel on oma profiil.

Näiteks Isabelle Brunet’i Prantsusmaalt on juba pikalt huvitanud see, mis muutused toimuvad vere-närvi barjääris siis, kui manustame loomale või patsiendile kemoterapeutikume. Tema töö on näidanud, et teatud vähiravimite puhul hakkab see barjäär oluliselt lekkima. Tulemuseks on krooniline närvivalu.

Dario Bonanomi vaatab asju hoopis teistpidi, neuronite seisukohast, närvijätkete seisukohast: mis seal närvides on ja ka selle nurga alt, kuivõrd see vere-närvi barjäär moduleerib perifeerse närvisüsteemi võimet vigastustest taastuda. See on üks kesknärvisüsteemi ja perifeerse närvisüsteemi suuremaid erinevusi. Kui sul saab näiteks perifeerne närv vigastada, on sealne taastumisvõime hämmastav: see kasvab kokku ja funktsioonid tulevad tagasi. Samal ajal teame kõik, mis juhtub seljaajuvigastuse korral – tekkiv halvatus on enamasti jääv.

Teda huvitab ka see molekulaarne ehitus: kuidas närv täpselt välja näeb, millised rakud neid närvikiude toetavad, mis on nende funktsioonid ja kuidas seda kõike uurida, näiteks uute tehnikatega nagu üheraku ja ruumiline transkriptoomika. Tema toob sellesse täiesti uue teadmise.

Tartu Ülikooli nanomeditsiini professor Tambet Teesalu. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Üha olulisemaks valdkonnaks on muutunud aga see, et oleme mõistnud, kuidas tegelikult on meie rakud ja koed pideva mehaanilise stressi all. Kujutame ette, et sa liigutad oma kätt või jalga, hüppad või teed oma hiireliigutust lõputult miljon korda päevas. Kõik liigub. Seda võib võrrelda mõnevõrra juhtme painutamisega. Kui teha seda väga palju kordi, siis see heaga ei lõpe: lõpuks seal midagi katkeb või hakkab narmendama.

Oxfordi ülikooli südameveresoonkonna bioloogia professor Ellie Tzima püüab mõista, kuidas meie perifeersed närvid selle mehaanilise stressiga hakkama saavad. Millised signaalrajad seal on tähtsad ja mida saaks näiteks moduleerida selleks, et seda hakkama saamist parandada või juba tekkinud vigastusi parandada. Minu jaoks oli selle tahu sissetoomine väga nutikas. Se on jälle selline asi, millele mõeldes mõistad selle tähtsust ja olulisust, aga keegi seda tegelikult hetkel ei uuri.

Täitsime üheskoos hulga selliseid lünki ja tõime selle kokku nii, et tekib üks tervikmõistmine. See ei pruugi viia kohe mingi kliinilise väljundini ja see ei olegi eesmärk. Meie eesmärk on mõista kogu seda barjääri hoopis paremini. Tulevikus on võimalik sinna peale ehitada kasvõi miskit, mis aitab kaasa ühe viiendiku inimeste krooniliste valude vähendamisele, kes nende all kannatavad.

See ei juhtu kohe, vaid millalgi tulevikus. Loodan, et ajaks, kui see grant kuue aasta pärast lõppeb, oleme avanud uue allvaldkonna. Sellise, kus pole tükikesed eraldi, aga püüame nende nelja rühma vahel tekitada seotud, holistliku mõistmise, mida see barjäär endast kujutab ja kuidas me saaks seda võimalikult hästi uurida.

Nagu mainisite, kannatab umbes üks viiendik inimestest mingil eluperioodil krooniliste valude käes ehk ühiskondlik tellimus taolise töö järele on tohutult suur. Samas ütlesite välja, et parimal juhul jõuab see mingisuguse uue alusteadmiseni, mis jääb kliinilistest rakendustest kaugele. Mis on teie nägemuses parim stsenaarium, mis selle grandi toel juhtuda saab?

Minu rühma tugevusena on selle konsortsiumi kõik teised liikmed kaldu alusteaduste poole, mis on ülimalt oluline. Kogu meie rühma töö mõte on aga siirdemeditsiinilise innovatsiooni tekitamine. Eeldatavasti saab leitavaid pepriide kasutada erinevate ühendite, viiruste või nanoosakeste üle barjääri viimiseks.

Tahan alati vältida selgeid lubadusi, et “Jah, teeme ära”, sest see annab hiljem alust küsida, miks siis ei tehtud. Vähemalt teoorias võiksid siit avaneda konkreetsed süsteemid, et valikuliselt erinevaid asju närvidesse viia.

Seda ei pea tegema ilmtingimata meie ise. See võib juhtuda viisil, et võtama nende peptiidide peale patendid, intellektuaalomandi, misjärel tunneb mõni biotehnoloogia-ettevõte või farmaatsiafirma nende vastu loodetavasti huvi ja hakkab neid testima. Võib-olla hakkavad nad arendama ka mingit kindlat tüüpi närvivalu leevendavat ravimit. Vähemalt me loodame seda.

Intervjuu Tambet Teesaluga. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Enamiku sellest tööst teeme loomkudedel ja loomamudelitel, ent nii Dariol kui ka kogu konsortsiumil, sh meil, on juurdepääs inimproovidele. Dario töötab Milanos asuvas San Raffaele haiglas koos närvikirurgidega, et saada näiteks istmikunärvi või mingite teiste inimnärvide proove. Nende abil saame esimese tunnetuse selle kohta, kui relevantne on loomadega tehtud töö inimsüsteemile.

See on alati üks tähtis aspekt. Nagu hästi teate, oskame kasvõi vähki hiirtes väga hästi ravida. Küsimus on alati selles, kuidas me sealt inimeseni jõuame. Peame silmas pidama, et me juba algfaasis seda inimrelevantsust testiksime.

Teie enda fookusvaldkonnad ajas veidi muutunud: alates tahketest kasvajatest, lõpetades ajuvähi ja aju-vere barjääriga. Kuigi kõigi nende uurimisteemade puhul saab ühisnimetajana välja tuua kullerpeptiidid, millest selliset hüpped tingitud olid? Kas teil hakkab endal aeg-ajalt igav või on selle taga midagi proosalisemat?

Tegelikult on olnud see tingitud puhtalt koostöövõimalustest ja ka rahastusest. Eriti Ameerikat iseloomustab teatud oportunistlikkus. Sa ei saa tegutseda aegade lõpuni ühes kindlas valdkonnas, vaid uue suuna, valdkonna ja rahastusevõimaluse tekkides pead mõtlema, kuidas enda tööd sellele kohandada.

Siin on olulised kaks tahku: ühelt poolt tõesti oportunism selle parimas mõttes, kuid teisalt püüame ka oma tehnoloogia potentsiaali täielikumalt realiseerida. Vähi vallas oleme juba kuskile jõudnud. Üks meie leitud peptiid on jõudnud pankreasevähi puhul juba kolmanda faasi ravimiuuringutesse.

Vere-aju barjäär on terves ravimite kohale viimise valdkonnas üks selline püha graal. Seal on aga olnud minu arvates väga palju valeinfot ja -starte. Pealtnäha tundub, justkui oleme kuskile jõudnud, kuid tegelikult väga ei ole. Üksikud lähenemised mõnevõrra töötavad, kuid usun, et saame teha seda hoopis paremini.

Seega, kui sa tajud, et tegutsed sellises tühimikus või väheuuritud valdkonnas, tekitab see teadlasena põnevust ja paneb proovile, samamoodi rahastus, kui see tuleb. See võimaldab teha meil tööd, mis võib viia järgmise sammuni.

Tulles USA-s kliinilistesse katsetesse jõudnud vähiravi võimendaja, iRGD, juurde, milliseid tundeid see teis isiklikult tekitab, et teie tööst ongi nüüd ühtäkki mingi praktiline kasu? Ja puhtpragmaatiliselt, kui hea reklaam on see teile endale teadusgrantide taotlemisel ja koostöövõimaluste leidmisel?

On tõesti ülimalt äge näha, et töö, mille sa kunagi tegid, teades täpselt neid nüansikesi ja kuidas sa mingeid otsuseid langetasid, on jõudnud nii kaugele. Eriti põnev või isegi imelik on kuulata kasvõi iRGD-d edasi arendava ettevõtte ettekandeid, kui nad räägivad avastusest ja tööst, mis me kunagi ammu tegime. Justkui oleks sellise peptiidi leidmine täiesti iseenesest mõistetav.

Jah, tagantjärele on kõik väga lihtne ja selge, aga sel ajal oli see omamoodi agoonia, kui me kohe vastuseid leidnud, kuid samal ajal lahenes teisi mõistatusi. See on kindlasti iga teadlase suur soov.

Intervjuu Tambet Teesaluga. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Arvan, et meie ajupeptiididel võiks minna täpselt sama hästi või isegi paremini. See on järgmine suur unistus. Hoian igal juhul iRGD puhul nüüd juba fännina pöialt pihus. Ma ise ei saa enam midagi teha, kuid pall on veerema pandud. Nüüd on minu eesmärk ära kasutada seda teadmist, kogemusi ja kontakte, mis meil ka selle iRGD arendusega tekkisid, et neid saaks rakendada uute, siin Eestis arendatud peptiidide hüvanguks.

Samal ajal võimendab see meie tööd kindlapeale. iRGD-st oli kõvasti abi sellesama ERC-i komisjoni veenmisel, et kui kõik läheb nii nagu vaja, oleme võimelised viima asju laborist väljapoole. Iga teadlane võib ju taotlustes kirjutada, et see on kliiniliselt oluline ja kõik tulemused tulevad. See jätab aga natuke teise mulje, kui sa saadki öelda: jah, see on kliiniliselt oluline ja me toimetame tulemustega nii, nagu me seda eelmisel korral tegime.

Olete varem näiteks ajalehele Sirp antud intervjuus öelnud, et on püha kohustus oma leiutisi ja avastusi patenteerida. Teisalt olete tunnistanud, et ülikoolide teadmussiirde osakondadel pole tegelikult väga palju raha, et teadlasi sellel teekonnal toetada. Kuidas see uue grandi puhul lahendatud on, kui peaksite rakendusteni jõudma?

Sinna said sisse kirjutatud patendikulud, mitte küll suures mahus, aga vähemalt nii, et saaks teha eelpatente, mis on suhteliselt odavad. Patentimisel tekivad kulud tegelikult hiljem. Kui pead hakkama oma intellektuaalomandit riikide kaupa üle maailma kaitsma, kasvavad summad kümnete tuhandete eurodeni nii kiiresti, et ei jõua isegi silma pilgutada.

Lootus on muidugi selles, et ülikoolil ja Eesti riigil tervikuna õnnestub seda süsteemi kuidagi täiendada. Muidugi ei saa kaitsta kogu intellektuaalomandit või kiirelt saadud tulemusi, aga tuleks teha mingi valik. Võiksime püüda välja sõeluda mõned suunad, teatud lähenemised, kus ei peaks kogu aeg tegelema vahendite otsimisega, et asju järgmisse faasi viia.

Üks koht, kus me püüame midagi taolist tulevastele taotlustele mõeldes ära teha, on üks tiimingu-meetme taotlus, millel on jällegi selleks omaette eelarverida. Lihtsat lahendust muidugi ei ole ja see on probleem ka paljudes teistes kohtades, kes lõpuks patenditaotluse kulu katab.

Teisisõnu ei saa ajada seda puhtalt teadlaste kaela ja tarvis on süsteemsemat muutust?

Just! Lisaks on valdkonnad väga erinevad. Näiteks meie puhul on suhteliselt lihtne teha oma teadust paralleelselt avaldamisega, nii et kaitsed samal ajal ka oma intellektuaalset omandit. Meil endil on väljakujunenud koostöö ühe Atlanta patendivolinikuga, kes tunneb väga hästi valdkonda, ning teeb kiiresti ja kulutõhusalt need taotlused valmis. Patentide vahel on ju palju kattuvaid osi. See võib olla teadlasele alguses väljakutse, aga kui süsteem tööle hakkab, on see tehtav.

Aruteludes tuuakse väga sageli välja, et Eestis luuakse võrreldes Soome ja Põhjamaadega intellektuaalomandit väga vähe. Äkki peaks sealt lihtsalt malli võtma, vaatama, kuidas seal lähenemine on ja tegema sedasama.

Mainisite, et varasemast ajast on teil juba kaks kullerpeptiidi, mis on Eestis küllaltki palju tähelepanu saanud. Päevas on aga 24 tundi ja te ei tundu inimesena, kes nendega tegelemiseks eraelu ja unetundide arvelt aega näpistaks. Mis neist nüüd saab ja kuidas nende arengut edasi lükata, kui teil on nüüd see suur grant kaelas?

Need kaks hästi põnevat kullerpeptiidi on seotud hematoentsefaalbarjääriga. Me ei ole neid veel avalikult kirjeldanud. Ent juba algfaasis, kui oleme veendunud, et tegemist on hea asjaga, püüame käivitada koostööd, kus neid peptiide testiksid erinevad laborid või ettevõtted. Niimoodi tekiks torujuhe, et kui selleks hetkeks, kui me artikli välja paneme, ütleb juba üks ettevõte: “Jah, see on väga atraktiivne. Teil on intellektuaalomand ja loodetavasti varajases faasis patent võetud”.

See tagaks patendile pika eluea ja ülikooli vaates madalad kulud. Neid saab litsentsilepingu tehes suhteliselt varakult välja anda. See on plaan A ja teadlase vaates ideaalne. Tegelikkuses on tihtipeale sellist motivatsiooni ja energiat need avastused rakenduseni viia ikka ainult teadlasel endal. Siis on peaaegu hädavajalik viia asi sinna faasi, kus sa hakkadki seda ise arendama.

Tartu Ülikooli nanomeditsiini professor Tambet Teesalu. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Tegime seda iRGD-ga: see oli samuti algul aastaid laual ja lootsime, et mõni suurettevõte nagu Pfizer tunneb selle vastu huvi ja võtab selle ära. Seda ei juhtunud. Ainuke võimalus oli viia see ise teatud faasini, et tekitada momentum ja huvi

Nende kahe peptiidi puhul olen ise täiesti veendunud, et need on väga head. Kui nende vastu aga tõesti keegi huvi ei tunne, tuleb püüda ise kuhugi edasi liikuda, mis on muidugi väljakutse, ja neid väljakutseid on palju. Üks on aeg ja fookus. Eesti-spetsiifiliselt on aga suhteliselt halvasti välja kukkunud olukord huvide konfliktiga.

Ma ei tea sellest väga palju, sest ma pole ise veel Eestis ühtegi spin-off-ettevõtet teinud. Olen aga selles suunas natuke nõu küsinud. Eesti korruptsioonivastase seaduse klauslid on sellised, et sinu osalus ei saa asutatud ettevõttes olla üle 20 protsendi, kui sa oled samal ajal ülikooli töötaja või professor. Piltlikult satud justkui Kapo huviorbiiti, mis on viimane, mida kellelgi vaja on.

Grandisüsteemi puhul olete piltlikult märkinud, et ERC grandid on head, õiglased ja ilusad. Mis teid Eesti enda ja võib-olla teiste Euroopa grantide taotlemise puhul kõige rohkem häirib? Milliseid ERC-grandi süsteemi elemente annaks meile tuua ja mis on realistlik?

Euroopa Teadusnõukogul on õnnestunud jõuda punktini, kus juba grandi retsensent olemine on prestiiži küsimus. Ka Eesti Teadusagentuur kutsub väga palju retsensente ning koordinaatoritel on esimesed, teised ja kolmandad valikud. Tihtipeale need esimesed valikud pole kas huvitatud või eiravad neid kirju täielikult. Nii juhtubki, et taotlusi hindavad inimesed polegi ise tipud. Mõnikord motiveerib neid veelgi hullemini see väike, 100- või 200-eurone honorar, mida selle eest pakutakse.

Mis tekitab küsimuse, kelle jaoks on see 100 eurot piisav motivatsioon.

Just. See on minu arvates üks oluline vahe ERC-i ja Eesti grandisüsteemi vahel. Näeme ERC taotluste puhul lõpuks kõiki arvustusi ja seal paistab silma, kui põhjalikult on inimesed need läbi töötanud ja lugenud. See ületab kaugelt meie puhul tavalist taset.

Lisaks on neil reeglina retsensente kaugel rohkem kui kaks, vaid näiteks kümme või 12. See tagab, et keskmistatud hinnangul on sisuline tähendus. Kui Eestis ütleb üks, et taotlus on väga hea ja teine paneb kahe, siis mis sa selle teadmisega peale hakkad?

Samas ütlen, et ETAg-il on päris hea süsteem. Tervikuna see süsteem ikkagi toimib, kui vaadata, kes seal pinnale jäävad, siis see ei ole juhuslik ega üllatav. Peame olema ausad, et me ei saa juba pelgalt definitsiooni järgi endale kõigi valdkondade maailma tippteadlasi hindajateks. Nad pole selle lihtsalt huvitatud, sest sellega ei käi kaasas ERC-i prestiiži.

Intervjuu Tambet Teesaluga. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Teistel Euroopa grantidel on omad probleemid. Seal on palju koostöögrante, mis on aga tegelikult täiesti erinevast puust kui sünergia. Nüüd saadud sünergiagrandi ei tohtinud mainida sõna koostöö kordagi, sest see on halb. Koostöö tähendab, et 1 + 1 = 2. Sünergia puhul on 1 + 1 = 10. Sul tekib mingi täiesti ootamatu uus kvaliteet, mis pole enam liidetavate summa.

Euroopa grandid laiemalt järgivad üsna tihti matemaatilist valemit. Peab olema näiteks üks või kaks ettevõtet ning siis teeb keegi ühte ja keegi teine teist. Sealjuures peavad olema kõik need sotsiaalmajanduslikud ja teised aspektid ehk see on hoopis teine valdkond. ERC-i muudab veelgi meeldivamaks, et sa saad keskenduda tõesti ekstsellentsile, heale ja ootamatule läbimurdeteadusele. Mitte ei tegele sellega, et kas sa järgid ikka soolist tasakaalu ja kõike muud, mis on muidugi ka tähtis, kuid fookus on mujal.

Kui võrdlen omavahel USA ja Euroopa grante, on nende süsteem natuke darvinistlikum kui Euroopa oma, asudes ERC ja tavaliste Euroopa grantide vahel. Oodatakse ekstsellentsi, kuid mitte midagi väga enneolematut, ja kõva track record’it. Vaadatakse ka, kes sa oled ja mis sa teinud oled, mis on hea ja halb, sest see ei pruugi olla noorte suhtes alati õiglane.

Kus on, sinna antakse juurde.

Just. Reaalsuses on ikkagi üks hea viis algul liituda tugeva rühmaga, endale nime teha ja siis ise taotlema hakata. See ei tööta, et sa oled lihtsalt jube hea, 22-aastane ja kedagi teist kogenumat ei ole olemas, õnneks või kahjuks.

Noorte juurde tulles olete nentinud, et Eesti teadussüsteem mõjub noortele mõnevõrra pelutavalt, kuna ei paku väga stabiilset karjäärimudelit. Isegi kui Tallinna Tehnikaülikool tenuurisüsteemi juurutab, pole see praegu Eesti ülikoolides valdav. Kui suure mikrokosmose või -mulli te nüüd enda laborisse selle 2,5 miljoni euro ees tekitada saate? Kui palju noori saab järgmised kuus aastat kindlamalt hingata?

Meie vaates jätkub tegelikult see, mis varem teinud oleme. Viimasel kolmel aastal tuli meile oluline rahastus läbi USA rahastusmehhanismide. Nüüd katab ERC kuhjaga selle puudujäägi, mis tekkis USA sisepoliitiliste otsuste mõjul, mille tõttu riigist väljaminev rahastus kokku tõmmati. Selles mõttes oli ERC-i grandi ajastus meie jaoks väga tänuväärne.

Võime nüüd natukene laieneda, aga terendas juba reaalne oht, et kui sellises mahus rahastust ei tule, siis see ekspertiis ning võimekad ja kompetentsed inimesed, kes juba teavad, mida nad tegema peavad, hajuvad laiali.

See on Eesti rahastuse üks suuremaid väljakutseid. Võib juhtuda nii, et sa teed 10–15 aastat tööd, ehitad tuumiku üles, kuid juba üks ebaõnnestunud rühmagrandi taotlus tekitab sellise augu, et kõik need inimesed jooksevad laiali. Neid ei saa süüdistada, inimesed peavad ju elama. Sellisel juhul on aga ka suurt osa maksumaksja rahast mõttetult kulutatud.

Praegune baasfinantseerimine ei täida seda funktsiooni, milleks see mõeldud on. See on nii väike, et sellega ei saa isegi rühmajuht oma kulusid kuidagi kaetud. Järjepidevuse mõttes on teatud baaskindlus väga oluline.

ERC grant võimaldab meil pisut kasvada, palgata uusi inimesi, mis on kogu meie suuna jaoks võtmetähtsusega. Usun, et kindlasti tuleb väga palju juurde artikleid, intellektuaalomandit, inimestele kasvu ja karjääriarengut.

Lõpetuseks, kui oma elule tagasi vaatate, milliseid soovitusi te noorteadlastele oma karjääri paremaks disainiks jagaksite. Kuna olete tegev nii alusteaduses kui ka selle käigus tekkivate avastuste rakendusteni viimise vallas, kui paindlikud võiks noored oma mõtetes ja tegemistes olla? Kui kümne küünega nad oma esialgsetest mõtetest kinni hoidma peavad?

See on hästi hea küsimus. See ei ole absoluutne tõde, aga minu puhul on töötanud hästi see, et ma oma karjääri varajastes faasides liikusin valdkondade vahel. Alustasin pärmi molekulaarbioloogina, siis liikusin hiire arengubioloogiasse, seejärel juba professor Toomas Asseriga glioomide bioloogiasse ja kliinilisse suunda – diagnostikasse. Jõudsin kullerpeptiidideni alles kõige selle järel.

Kui liigud läbi eri valdkondade ja teed neist igaühes mitu aastat tööd, tekib sul teatud baas, mis on tavapärasest märksa laiem. Sa näed suuremat pilti ja oskad omavahel asju ühendada. Vähemalt toona oli minu jaoks võtmetähtsusega USA-s tehtud järeldoktorantuur. See ei pea olema USA, mine lihtsalt kuhugi, kus on tehnoloogia, mis sind kõnetab, mis on põnev, uus ja mõnevõrra ainulaadne nišš, milles sul on võimalus olla parim või üks neist.

Valdkonna valikul pead sa püüdma leida kompromissi, kus tegeled väga olulise küsimusega, aga see ei ole ka selline, mida 10 000 teadlast samal ajal uurivad, näiteks geeni p53 bioloogiat. Lühidalt, leia oma nišš ja võimalus, kuhu panustada just sellega, et suudad seal kellegi teisega kohtudes tal silmad särama panna ja teha kihvte asju.

Intervjuu Tambet Teesaluga. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR