Kujutlege seadet, mis võimaldab enneaegsetel beebidel kasvada väljaspool emaüsa, peaaegu nagu loodus ette näeb. Just seda üritab saavutada Madalmaade idufirma AquaWomb, kes arendab lootevedelikuga täidetud kunstlikku emakakeskkonda. Selline süsteem võiks päästa tuhandeid lapsi, kes sünnivad 22.–24. rasedusnädala vahel ja kelle kopsud ei ole veel valmis õhku hingama. Praegused meditsiinilised lahendused, nagu kuvöösides kasutatavad mehaanilised ventilaatorid, võivad hoopis kahjustada nende hapraid organeid. Kuid kas tehnoloogia suudab tõesti jäljendada emaüsa imelist keerukust? Ning millised küsimused kerkivad, kui inimene asendab looduse rolli uue elujärgu hoidjana?
