Oluline murdepunkt oli oktoobri alguses Harjuga võõrsil peetud mäng, kui ühe minutiga sai 1:0 eduseisust viik ja arvuline vähemus. Väga keeruline seis. Hetk, kus oli võimalik tiitlit kaotada. Aga võitsime 2:1.
Su käsutuses oli väga eripalgeline meeskond, kus oli väga noori mängijaid, aga ka 35aastane Rauno Alliku ja 36aastane Sergei Zenjov. Lisaks sa ise – ühtepidi mängijana ülikogenud, aga treenerina värske ja noor. Kuidas sa seda kooslust kokku liimisid?
Suur osa meie edust seisab vanemate ja natuke nooremate mängijate õlgadel. Minu osa oli, et nad usuksid, et midagi on võimalik. Ja nende osa oli see, et riietusruum oleks oma mõtetes ühtne. Ma ei ütle, et see jaanuaris nii oli, aga mida hooaeg edasi läks, siis nad suutsid selle riietusruumis ära teha. Kogenud mehed ühelt poolt, aga noored, nagu Tõugjas, Hussar, Lapa, samuti. Kogu kompott. Ma ei pidanud riietusruumi väga haldama ja see oli väga suur eelis.
Sul on mängijana selja taga väga pikk karjäär, mille jooksul võitsid palju. Kuhu sa praeguse saavutuse oma jalgpallikarjääris paigutad?
Võrdlen seda iga esimese asjaga, mis mul õnnestus võita. See on selles rollis tõesti mu esimene ja ta on teistsugune.
Kui hästi öösel magada said?
Magasin normaalselt. Ei ütle, et väga hästi, aga normaalselt. Täna oli võrreldes eelmiste päevadega võrreldes natuke varem ärgata kah. Aga pigem magasin.
Mis sulle selle hooaja osas kõige rohkem rõõmu valmistab?
Mängijad. Nad suutsid iga kuuga ja iga trenniga vaikselt oma piiri ülespoole liigutada ja läbi selle kasvasime kõik koos aasta jooksul ülespoole. Mina, treenerid ja mängijad. Kes, kui palju, on omaette küsimus. Aga nemad surusid üksteist ja iseennast, et saada iga päev paremaks. See oli see võlu.