Esiteks tahan teile uue töö puhul õnne soovida! Alustasite esimesel oktoobril tööd Eesti Teatriliidu tegevjuhina. Mis teie ülesanded selles ametis on? Võtsite teatepulga üle Riina Viidingult, kes oli liidu vastutav sekretär.

Tegevjuhi amet on sisuliselt sama, mis vastutaval sekretäril. Ma ei tahtnud võtta ametinimetust vastutav sekretär peamiselt seetõttu, et see on väga pika ajaloolise traditsiooniga ja omas ajas väga väärikas ametinimetus. Soovisin midagi lihtsamat, mis kajastaks töö sisu ja oleks tänapäevases kontekstis paremini mõistetav. Töötan koos esimehe Gert Raudsepaga, kes on teatriliidu kõneisik, valdkonna esindaja ja valitud juht.

Enne teatriliitu olite mõned kuud Tallinna Kultuuri- ja Spordiametis linnakunsti juhtivspetsialist.

Vana nimetusega Tallinna linnakunstnik.

Kas linnakunstniku töö ei olnud meelepärane, et pikemaks püsima jäänud?

Oli ikka. Jõudsin seal olla seitse kuud. Põhjus, miks ma teatriliitu tulin, oli väga intensiivne kutsumine. Tavaliselt öeldakse, et kui vabariigi president kutsub, siis ei tohi keelduda. Minu jaoks on Riina Viiding eeskuju ja legendina kultuurimaastikul üsna samas staatuses. Kui Riina Viiding kutsus ja ütles, et tema süda on rahul, kui ta saab pärast pikki aastakümneid teatepulga mulle üle anda, siis tuleb seda võtta kui ülimat tunnustust.

Teine põhjus oli, et ma olen kunstivaldkonnas erinevatel positsioonidel töötanud juba ligi 25 aastat. Ühel hetkel saabub aeg, kus tead peaaegu kõiki vastuseid kõigile eeldatavatele küsimustele. Minu üks lemmiktegevusi on aga õppimine ja uute teadmiste omandamine. Lõpetasin sel kevadel Tartu Ülikooli, õpingute ajal tekkis soov saada sissevaade kohaliku omavalitsuse töösse. Selle ma nende põgusa seitsme kuu jooksul ka sain. Minu süda on rahul, sest nägin, kui pühendunud inimesed kultuuriametis ja teistes linna struktuurides töötavad. Aga mulle meeldib asju korda teha, ning seal oli minu jaoks seda, mida parandada, võib-olla pisut liiga vähe. Kogemusena oli see igati tore ja põnev.

Teatriliidus saan tegeleda teemadega, millega olen viimased aastad pidevalt tegelenud: kuidas me defineerime vabakutseliste loovisikute igapäevast tööd, kuidas seda paremaks muuta, kuidas tegeleda sotsiaalsete garantiide vabakutselistele loojatele loomisega. Ma saan igapäevaselt aidata paljusid inimesi. See meeldib mulle väga, järelikult olen õiges kohas.

Loomulikult on mul siin veel palju õppida, aga see on ainult positiivne. Olen kunstnike liidu juhina teatriliiduga viimastel aastatel väga intensiivselt koostööd teinud, sest meie mured ja probleemid on väga sarnased. Teater on kunstivaldkonnast väga pika edumaaga ees. Nad on kogu selle protsessi juba läbi teinud, mille alguses kunstivaldkond praegu on. Siin on tehtud väga palju tööd ning väga suur osa sellest on Riina Viidingu teene. Just seetõttu võtan selle teatepulga suure rõõmuga üle.

Enne linnavalitsuse tööd olite kuus aastat kunstnike liidu president ja enne seda veel kuus aastat asepresident. Kui sarnane oli töö kunstnike liidus sellega, mida praegu teete?

Üks põhjus, miks võib-olla mind kutsuti ja miks ma tundsin end teatriliidus kohe esimesest päevast väga koduselt, on see, et paljud tegevused on sarnased. Kuigi teatriliit ei ole loomeliit, vaid ametiühing, on töö sisu mõttes sarnane sellega, mida teeb kunstnike liit loomeliidu ja huvikaitseorganisatsioonina.

Ametiühing on loomeliidust selle võrra suurem puhvertsoon, et ta seisab tööandjate ja töötajate vahel ning aitab luua kompromisse, mis ideaalis sobivad mõlemale poolele – et tööandjad oleksid rahul ja töötajad tunneksid end turvaliselt. Loomulikult on ideaalmaailmani veel pikk tee minna. Loomeliidul ei ole ametiühingu kohustusi ega vastavaid võimalusi, kuid ka kunstnike liidu juhina keskendusin lisaks igapäevasele majandustegevusele sellele, et loomeliit oleks oma liikmete kõneisik ja tegeleks igapäevaselt intensiivselt loojate huvikaitsega, sest keegi teine seda ei tee.

Siin on rõhuasetus rohkem huvikaitsel, mis on tihedalt seotud teenistujate ametiliitude keskorganisatsiooniga (TALO), mille liige teatriliit on. See tähendab osalemist kultuuritöötajate palgaläbirääkimistel ja kõiges, mis sellega kaasneb. Me teame, kui keeruline see on, ja läheb aasta-aastalt keerulisemaks.

Elin Kard Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Proportsioonid on muidugi pisut erinevad: kunstnike liidus on umbes 1000 liiget, teatriliidus üle 1500. Teatriliit asutusena on aga kordades väiksem – töötajaid on vähem ja võimalused tagasihoidlikumad. Teatriliidul ei ole peale liikmemaksu võimalik ise vahendeid juurde teenida, erinevalt kunstnike liidust, mis põhikirjalisi eesmärke järgides loob kunstnikele võimalusi töötamiseks, omab mitmeid hooneid ja rendib neid ateljeedeks ning stuudioteks. Sealt saadud tulu suunatakse läbi erinevate tegevuste valdkonda tagasi. Teatriliidu igapäevast tegevust ja liikmete toetamist on õnneks siiani toetanud kultuurkapital. Loodan, et see jääb nii ka edaspidi.

Sarnasus seisneb ka liikmetega tegelemises. Kõigi jaoks peab olemas olema – nii nende, kes töötavad praegu, kui nende, kes on jõudnud seeniorikka.

Millised on kõige olulisemad teadmised, mis te endaga kunstnike liidust kaasa võtsite?

Need on pigem valdkonnaülesed teadmised. Üks olulisemaid on minu jaoks alati olnud see, et juht – siin on meid ju kaks: Gert Raudsep ja mina – peab alati olema olemas nii oma töötajate kui ka liikmete jaoks. Ükskõik kui pateetiliselt see ei kõla, siis iga tund ja iga minut tuleb tegutseda selle nimel, et liikmetel oleks rohkem võimalusi ning töötajatel oleks töörõõmu kõigi nende piiratud vahendite juures, mis kultuurivaldkonna institutsioonides paratamatult on.

Minult on küsitud, mis tunne on tulla kõige vaesemast valdkonnast kõige rikkamasse, aga nii vaesus kui ka rikkus on väga küsitavad terminid. Nagu enne ütlesin, on teatrivaldkond võrreldes kunstivaldkonnaga suure edumaaga ees, aga see ei tähenda, et siin olevad võimalused oleksid piisavad. Vahendeid ei ole kunagi piisavalt. Küll aga on teatrivaldkonna asutused, riigi sihtasutused ja ka erateatrid, kindlasti paremas olukorras kui kunstivaldkonna institutsioonid. Samas on kõik pidevas muutumises ja ma näen iga päev, et turvatunde puudumine homse suhtes on iseloomulik kõigile kultuurivaldkondadele.

Kuidas teil Gert Raudsepaga ülesanded on jaotatud?

Gert Raudsep on väga pühendunud juht, kes tegeleb põhjalikult kõigi teemadega, millega üks kultuurivaldkonna ametiühingu juht peabki tegelema. Need teemad on eelkõige seotud paremate töötingimuste ja õiglasemate töötasude tagamisega. Ta osaleb ka läbirääkimistel etendusasutuste liidu ehk tööandjate poolega.

Tegevjuhi roll on olla kõiges esimehe kõrval ja tegeleda samade küsimustega. Teatrispetsiifilised teemad on kindlasti rohkem Gerdi laual, aga kui liigume kitsast valdkonnast väljapoole, siis saame neid küsimusi lahendada koos. Minu roll on teda kõiges aidata ning lisaks olla olemas ka asutuse töötajate jaoks, et tagada asutuse igapäevane toimimine.

Samal ajal peame oskama teineteist täiendada ja vajadusel asendada. Sageli heidetakse loomeliitudele ette, et nad on liiga nähtamatud ega ole piisavalt pildil. See tuleneb sellest, et nende juhid on enamasti aktiivselt tegutsevad loovisikud ehk nad on kogu aeg tööl. Loomeliitude juhtimine on tihti vabatahtlik. Nad on selle rolli võtnud, sest kolleegid on neid usaldanud ja neil endil on tahe ning oskused, aga meil kõigil on ööpäevas 24 tundi, mis tuleb jagada huvikaitsetöö ja oma igapäevase loometöö vahel. Kui loomeliitudel oleks võimalik hoida inimesi juhikohal, maksta neile väärikat tasu, siis oleks olukord kindlasti parem. Samas on loomeinimesed aastaid iseendasse investeerinud ja õppinud oma eriala just seetõttu, et neil on kutsumus ja soov end loominguliselt teostada.

Millised on teie esimesed suuremad eesmärgid teatriliidus?

Kultuurivaldkonnas on palju pooleliolevaid protsesse. Riigikogus lugemises olevat riigieelarvet kahjuks praegu keegi enam muutma ei hakka, ükskõik kui palju me ka protestime. Seega tuleb juba praegu töötada selle nimel, et järgmine kultuurieelarve riigieelarves oleks olemasolevate võimaluste juures parem. Selleks peavad loomeliidud ja -institutsioonid tegema väga intensiivset koostööd.

Ei tasu unustada, et meil on taas lähenemas riigikogu valimised ehk juba praegu tuleb aktiivselt tegutseda ja mõelda pikemas perspektiivis, kuidas loovisikute olukorda parandada. 2022. aastal sai valimiste eel alustatud kampaaniat “Ravikindlustus kõigile!”. Loovisikutel ei ole ilmselt kunagi varem nii hästi läinud kui toona. Me jõudsime nii minu kui ka paljude poliitikute ja analüütikute hinnangul positiivsele tulemusele väga lähedale, aga paraku kukkusime, nagu paljudel varasematel aastakümnetel, viimasel hetkel taas koalitsioonikõnelustel laualt maha.

Keegi ei garanteeri, et see ei juhtu järgmise koalitsioonileppe koostamise ajal, aga enne tuleb jõuda valimisplatvormidesse, teha väga intensiivset koostööd erakondadega ja ka laiema kultuurivälja sees, et me õpiksime oma soove selgelt väljendama ja ka lahendusi pakkuma. See pole erinevatel põhjustel meie kõige tugevam külg olnud. Iseasi, kas neid lahendusi alati kuulda võetakse, aga see ei tähenda, et me ei peaks lahendusi olukorrale pakkuma.

Praegu on üks olulisemaid teemasid loomeliitude ja loovisikute seaduse muudatuse ettepanekud. Ettepanekute dokument liikus juba mõnda aega tagasi riigikogu kultuurikomisjoni, kuid viimati vaadates ma seda menetlusest ei leidnud. Loodan, et see siiski on neil töölaual, sest ettepanekute valmimisele eelnes mitmeaastane koostööprotsess, mida juhtis kultuuriministeerium. Nii eeskujulikku ja laiapõhjalist kaasamist kultuuripoliitika loomises ei ole varem olnud.

Kas kultuuriministeeriumiga ei ole sellist koostööd varem olnud?

Loomulikult küsitakse arvamusi ja sisendeid, kuid seekord tegime koos kultuuriministeeriumi ja teiste ministeeriumide töötajatega töögruppe, arutasime läbi kõik loovisikuid ja loomeliite puudutavad teemad. See protsess algas vahetult pärast pandeemiat, mis andis meile valulise õppetunni, kui haavatavas seisus on meie loovisikud, kes jäid päevapealt kõigist sissetulekutest ilma. Neil, kellel olid tööandjad, oli võimalik tuge saada, aga vabakutselised jäid väga hätta. Siis aitaski loovisikute ja loomeliitude seaduse alusel antav loometoetus, mille mahtu valitsus toona oluliselt suurendas. Paljud loovisikud jäid tänu sellele üldse valdkonda alles.

Kuid kui pandeemia toetusmeetmed lõppesid, siis töövõimalused ja -turg ei ole tänaseni taastunud ning inimesed on hädas. See ei tähenda, et toetused peaksid siiani kestma, aga nii kultuuriministeerium kui ka valdkond laiemalt peavad keskenduma sellele, et dialoog oleks igapäevaselt aktiivne ja meie seadusandluse kaasajastamisega tegeletaks.

Peame alustama sellest, kuidas defineerida tööd, mida me igapäevaselt teeme. Meie seadusandlus ei käsitle praegu ebatraditsioonilisi töövorme. See ei ole ainult Eesti probleem, kogu Euroopas on sama mure. Euroopa Parlament on probleemiga aastaid tegelenud, kuid kahjuks pole veel piisavalt kaugele jõutud. Loovisikute ja loomeliitude seaduse uuendamise protsessis tuli välja, et meie tööd ei ole liiga keeruline defineerida, keerulisem on defineerida, kes on professionaalne loovisik. See pole võimatu, kuid eeldab valdkondadeülest kokkulepet ja mõistmist ka paljudelt teistelt osapooltelt. See on suur probleem, mis vajab lahendamist, ja seda tuleb teha kõigi osapooltega koos.

Ma kogen igapäevaselt erinevate ametnike, poliitikute või teiste valdkondade inimestega rääkides, et arusaam vabakutselise tööst on endiselt ebapiisav. Ei tajuta, et vabakutseline inimene teeb päriselt tööd. Teda peetakse töötuks, teiste kulul elajaks. Kellekski, kes on ebasoodsate olude sunnil sattunud nii-öelda heidiku staatusesse. Olen kogenud võrdlusi ka kuritegevuse ja sõltlastega. Ühesõnaga, üks mõttetu heidik, kellega ei peaks väga tegelema. Me saame ju aru, et see tegelikult nii ei ole, kuid sellise arusaama muutmine on pikk ja vaevaline protsess. Ka kultuuripoliitika peab sellesse panustama, me ise peame seda poliitikat looma.

Elin Kard Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Juba kolmandat aastat hõljub mõtteliselt kultuuriministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi vahel sotsiaalmaksu summeerimise muudatus praegu kehtivalt kuupõhiselt mudelilt aastapõhiseks, mida hellitavalt on hakatud nimetama rulluvaks sotsiaalmaksuks. Tean, et selle muudatuse mõju taas analüüsitakse ja loodetavalt lõpeb siis ka rullumine kahe ministeeriumi vahel. Kultuurkapitali seaduse hiljutine muudatus oli minu hinnangul väga oluline, ehkki leidub ka neid, kes arvavad vastupidist. Sellele esimesele sammule loovisikute töö tunnustamisele tööna oleks aga pidanud algse kokkuleppe kohaselt muudatuse mõju laiendamiseks üsna kiiresti järgnema sotsiaalmaksu summeerimise pikendamine. Miks see seni teoks pole saanud, ei oska öelda, aga kindlasti on see teema, mis on jätkuvalt ka minu töölaual.

Idealistina ei ole ma kaotanud lootust, et Eestis saab kunagi olema universaalne ravikindlustus. Euroopas on viis riiki, kus seda praegu ei ole, ja Eesti on nende hulgas. Olen viimastel aastatel uurinud põhjalikult nii pensionisüsteeme kui ka sotsiaalsete garantiide korraldust erinevates riikides, et mõista, kuidas vabakutselised loovisikud võiksid Eestis saavutada ligipääsu sotsiaalsele turvalisusele. Selleks on erinevaid võimalusi, kuid kõik algab kehtiva seadusandluse kaasajastamisest. Meie lähiriikides kasutatakse erinevaid lahendusi, mida saaks ka Eestis rakendada, näiteks sissetulekupõhine sotsiaalmaks aitaks meid väga. Praegune süsteem on solidaarne ainult nendele, kes lävendini küündivad. Samas need, kes ei suuda ületada kohustuslikku igakuist sotsiaalmaksu miinimumlävendit, mis on sel aastal 270 eurot kuus, jäävad sotsiaalsetest garantiidest ilma. Kahjuks on vabakutselistel loovisikutel sageli ka kogu kuu sissetulek väiksem kui see 270 eurot. Ja kuigi nad maksavad oma väikestelt ja hajusatelt laekuvatelt tasudelt makse, ei taga see oodatud turvatunnet.

Seetõttu olen korduvalt rõhutanud sissetulekupõhise sotsiaalmaksu vajalikkust. Me kõik teame, et tervisekassa vahendid on piiratud ja arsti juurde pääsemine on keeruline, kuid muudatus suurendaks maksude laekumist tervisekassasse ja looks rohkem võimalusi enamatele inimestele. Sageli pareeritakse need soovid väitega, et siis tekib tervisekassas veel suurem miinus ja arstid koormatakse veel rohkem üle – hoidku selle eest, kui kõik 10 000 vabakutselist loovisikut tahaks korraga arsti juurde minna! See ei ole ju nii. Inimesel peab olema turvatunne, et vajaduse tekkimisel on võimalik saada abi.

Praegu on töös ravikindlustuse seaduse muudatus, mis peaks suurendama ligipääsu ka vabakutselistele loovisikutele, aga ka see muudatus eeldab sissetulekut ja loovisikute jaoks väga suuri sissemakseid. Sotsiaalministeerium on juba nentinud, et kui suureneb ligipääs, hakatakse skeemi ära kasutama ja kuuajase ravikindlustusega kallist ravi ostma. Aga inimene vajab ravi siis, kui ta on haige, ta ei lähe seda luksusteenusena ostma! Sarnane retoorika saadab vabakutseliste tööd kogu aeg – me justkui ei vääriks sotsiaalseid garantiisid ega pensionit. Võimalusi vabakutselistele ei saa luua, sest siis peab keegi teine need kinni maksma. See aga ei ole kindlasti nii. Tuleb luua tingimused, mis võimaldavad inimestel hajusate ja väikeste sissetulekute juures maksta sissetulekule vastavaid makse ning saada seeläbi võimalus arstiabiks.

Praegu soovitatakse vabakutselistele sisuliselt kaht varianti: minna erakorralise meditsiini osakonda, mis on ülekoormatud ja tavapärasest teenusest maksumaksjale kordades kallim, või osta tervisekindlustus kindlustusfirmast. Olen rääkinud vabakutselistega, kes on selle kindlustuse ostnud. On neid, kellel on abi olnud, aga ka neid, kellel on olnud väga halbu kogemusi. Kindlustusfirma on ikkagi kasumit taotlev ettevõte ja suuri kulutusi püütakse eelkõige vältida. Kas see on turvalisus, mida me oma vabakutselistele soovime?

Lisaks ei ole vabakutselised ainult loovisikud. Väga paljud inimesed meie ümber on samuti vabakutselised, ehkki me seda alati ei teadvusta. Meie tööandjamaksud ei ole võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega ülemäära suured, aga Eesti on väike, teenimisvõimalused on piiratud ja seetõttu on iga maksu- ja teenusekoormus siin ettevõtjale ja tööandjale suur. Seetõttu kasutatakse jätkuvalt erinevaid lepinguvorme, töötasusid makstakse dividendidena või ümbrikupalgana.

Kultuurivaldkonnale omistatakse sageli nii-öelda OÜ-tamist. Osaühing ei ole aga kuritegevuse vorm, see on täiesti legaalne ettevõtlusvorm. Miks seda kultuurivaldkonnas ühel või teisel moel kasutatakse ja võib-olla mõnikord välditakse ka tööandja maksude maksmist, on seotud vajadusega valida, kas maksta väikestest sissetulekutest ära elektri- ja küttearved, osta vahendeid järgmiste tööde teostamiseks või täita muid pakilisi kohustusi. Kui midagi üle jääb, siis alles saab maksta endale palka. See ei ole sageli teadlik otsus maksudest kõrvale hiilida, vaid võimaluste ja vahendite puudumine.

Kui seda intervjuud loeb keegi, kes pole sotsiaalsete garantiide teemaga kursis, siis kuidas te seletaksite talle, miks nende puudumine probleem on? Kuidas see vabakutselise igapäeva mõjutab? Kui oled palgatööline, kelle pealt tööandja maksud ise ära maksab, siis ju ei mõtle sellele, miks neil see mure on.

Ei mõtlegi, ja see on ka kultuurivaldkonnas nii. Kampaaniat “Ravikindlustus kõigile!” tehes kogesin, et kui inimesel on stabiilne sissetulek, kehtiv tööleping ja tööandja maksab maksud ning kõik on turvaline, siis ei saadagi probleemi olemusest aru.

Olen aastate jooksul palju näinud, et inimesed lahkuvad kultuurivaldkonnast ka sel põhjusel, et neil ei ole sotsiaalseid garantiisid. Töötamine kultuurivaldkonnas tähendab sageli väikseid töötasusid ja projektipõhist tööd. Ka see on väga erinev, kuidas projektis osalemise eest makstakse. Sageli ei taheta maksta tööandja maksusid, mis omakorda tähendab, et inimesel ei ole ravikindlustust ega õigust töötuskindlustushüvitisele, mis tähendab, et töötukassa silmis on ta justkui kogu aeg töötu. Samas nendel perioodidel, kui tal päriselt tööd ei ole, ei kvalifitseeru ta töötuks: ta ei saa abi, ümberõpet ega pääse arsti juurde. See mõjutab ka perekonna loomist, sest toetused on minimaalsed.

Aga pikemas perspektiivis, mis saab siis, kui vabakutseline jõuab pensioniikka? Kui vahendeid sotsiaalmaksu maksmiseks ei ole olnud, siis ei ole ta riigi hinnangul tööl käinud ja pensionisüsteemi panustanud ning teda ootab rahvapension. Rahvapension püsis aastaid pisut üle 200 euro kuus, nüüd on see tõusnud 393 euroni kuus. Elatusmiinimum on praegu 345 eurot, nii et rahvapension on sellest pisut kõrgem. Elatusmiinimum tähendab rahvakeeli, et ei ela ega sure. 300+ euro eest ei ole võimalik täita igapäevaseid kohustusi, omada kodu, maksta makse ega osta esmatarbekaupu.

Euroopa sotsiaalharta sätestab, et pensioni alammäär võiks olla vähemalt 40 protsenti riigi mediaanpalgast. Meil see kindlasti nii ei ole, kuigi oleme hartaga liitunud. Inimene ei pääse nende elementaarsete hüvede juurde, mis ühiskonnaliikmele võiks pärast tööelust lahkumist kättesaadavad olla – täita oma igapäevaseid kohustusi, osaleda kultuurielus, reisida. Viimased on võib-olla liiga suured soovid, aga tegelikult on nimekiri, mille järgi seda arvutatakse, täiesti olemas: kas saad endale osta uusi jalanõusid, riideid, ravimeid jne.

Elin Kard Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Õnneks saab vabakutseline pensioniikka jõudes vähemalt lõpuks ravikindlustuse. Loomeliidu juhina olen aastate jooksul kahjuks aga näinud, et inimesed mitte ainult ei lahku valdkonnast, vaid lahkuvad päriselt. Ja lahkuvad paljuski seetõttu, et nad ei saanud õigel ajal arstiabi. Tundlike isikuandmete tõttu ei saa näiteid tuua, kuid see kordub ikka ja jälle. See ei puuduta ainult üle keskea inimesi, vaid ka nooremaid. Turvatunde puudumine on tihedalt seotud ka vaimse tervise probleemidega. Pidev teadmatus, hajusad sissetulekud ja emotsionaalselt sageli keerukas ja intensiivne töö suurendavad vaimset pinget. Kui sul ei ole tööandjat ega töölepingut, siis ei ole ka puhkust. Sa ei saa teha valikuid, pead kõik pakutavad tööd vastu võtma ja kogu aeg uusi võimalusi leidma. See on suur pinge. Lisaks tehakse loomingut kellaajast sõltumata, sageli pere ja tervise arvelt. See põletab inimesed heleda leegiga kiiresti läbi.

Seetõttu on turvatunne ülimalt vajalik. Et kui inimene on kogu elu tööd teinud, isegi kui seadus seda tööna ei tunnista, ei peaks ta vanaduses muretsema, kuidas ära elada. Euroopa riikides on ka see väga erinevalt lahendatud ja me võiksime nendesse võimalustesse tõsisemalt sisse vaadata. Pensionisüsteeme muudetakse sageli, sest ajad ja vajadused muutuvad, aga need muutused toimuvad kahjuks aeglaselt.

Tartu Ülikoolis nii-öelda kurnasin kaks aastat nende samade teemadega nii oma professorit Triin Vihalemma kui ka teisi õppejõudude. Nende hinnang ravikindlustuse kampaaniale oli, et muutused on tegelikult hämmastavalt kiiresti toimunud. Juba seetõttu ei tohi praegu peatuda, pidades silmas järgmisi riigikogu valimisi. Saan siinkohal tunnustada praegust kultuuriministrit, kes on tulnud kultuurivaldkonnast ja mõistab, kui oluline on loomevaldkonna töö defineerimine. Ta seisis ka väga kindlalt kultuurkapitali seaduse muutmise eest seoses loovisikute töö tasustamisega.

Teisalt, seoses kultuurkapitaliga tundub mulle, et viimastel aastatel kiputakse liiga kergekäeliselt kõike, milleks mujal vahendeid ei ole, suunama kultuurkapitali. Kõrvaltvaatajana tundub, et olemasolevad vahendid on seeläbi juba ette mitmekordselt üle kasutatud. Kultuurkapitali võimekusel on kindlasti piirid. Ma ei ütle, et betoon pole vajalik, kindlasti on, kuid vahendite proportsioonid võiksid olla enam tasakaalus. Numbrid, mis liiguvad betooni, on paratamatult väga suured, aga samas peaks veelgi rohkem vahendeid jõudma ka loovisikute, erakapitalil põhinevate kultuuriinstitutsioonide ja väiksemate kooslusteni. Mida selleks teha saab, ei oska ma hetkel täpselt öelda, aga siin tuleb kindlasti kultuurkapitali ja kultuuriministeeriumi vahelist dialoogi intensiivselt edasi pidada.

Peaksime jõudma kultuuripoliitika loomes senisest oluliselt suurema dialoogini ja rääkima ka terminoloogiliselt samadest asjadest ühtemoodi. Ka praeguse kultuurieelarve aruteludes räägib üks pool kultuuritöötaja miinimumpalgast, teine pool kultuuritöötaja keskmisest palgast ja juba ka kultuuritöötaja miinimumpalga lävendi kaotamise soovist. Ühtegi süsteemi pole aga mõistlik muuta või kaotada seni, kuni see end õigustab, ja kultuuritöötaja miinimumtasu on väga oluline. Kahju on aga sellest, et me räägime endiselt vaid miinimumtasust. Kõik, mis puudutab kultuuri, keerleb alati miinimumi ümber. Kui me kunagi jõuaksime juba keskmise- või mediaanpalga kasutamiseni mõõdiku ja eesmärgina, oleks see juba samm edasi.

Mulle teeb ka muret, et kultuurieelarve vähendamine ei ole ainult Eestile omane nähtus, vaid see on iseloomulik kogu Euroopale. Kõikjal suurendatakse kaitsekulusid ja see on kahjuks paratamatu. Aga Eestis kipume praegu rääkima kahest äärmusest: ühest küljest kultuurivaldkonna baastasandist ehk kultuuriranitsast, mis on kahtlemata väga vajalik, ja teisest küljest Arvo Pärdist ehk siis rahvusvahelistumisest, mis on samuti ülimalt oluline. On hea, et meil on olemas Arvo Pärt, ja loodame, et tema tuules saavad paljud teisedki sama tunnustuse ja tuntuse osaliseks. Aga nende kahe äärmuse vahele jääb väga suur hulk tegevusi ja loojaid ning kui me seda osa kultuurist ei pea piisavalt oluliseks, siis uusi Arvo Pärte ei teki. Me ei tohiks soodustada katkestusi ja loobumisi kultuuris. Elukestev õpe ja harrastuslooming on samuti tähtsad.

Loomulikult ei suuda riik kõiki toetada, aga tuleks seega ühiselt kokku leppida, mida ja millal me toetame. Osaliselt on need kokkulepped programmis “Kultuur 2030” olemas, nendele peakski tuginema kultuurieelarve koostamine, aga 2030. aasta jõuab kätte enne, kui need probleemid lahendatud saavad. Seepärast peaksime vaatama, mida me tegelikult soovime saavutada ja millises ajaraamis.

Nii teie kui ka väga paljud teised kultuuritöötajad on öelnud, et kultuuri- ja loomeinimeste jaoks ei ole riigieelarve seisukohalt kunagi head aega. Alati on põhjust öelda, et teid ei saa praegu aidata. Kui nüüd otse küsida: kas Eesti riik on kultuuritöötajad unarusse jätnud?

Unarusse oleks kultuuritöötajad jäetud siis, kui ei oleks üldse palgavahendeid või kui palk oleks riigis kehtiva miinimummäära tasemel, meil ei oleks riigi sihtasutusi, toetusi kultuuriasutustele ega kultuurkapitali. Praegune olukord on siiski veidi parem. Kuid meie poliitiline kultuur on viimastel aastatel kordades halvenenud. Kõigi ühiskonnas toimuvate muutuste keskel tundub, et kultuuri väärtustatakse iga päevaga järjest vähem. Sellel on ilmselt mitu põhjust, aga peamine on see, et inimesed tegelevad keerulistel aegadel pigem enda toimetulekuga. Kui ühiskonnas on keerulisemad ajad, tekib tunne, et saab ka ilma kultuurita hakkama. Kui sissetulek on väike, töökoht ebakindel, on pidev sõjaoht ja ka maksud suurenevad, siis tundub, et kultuur ei kuulu esmavajaduste hulka ja ei ole põhjust seda niigi väheste vahendite abil ülal pidada.

Olen aastaid näinud, kuidas kunstnikele ja ka loojatele laiemalt soovitatakse mitte viriseda, vaid tööle minna, kuigi me igapäevaselt ju teeme tööd. Levinud on arusaam, et maksumaksja maksab kogu meie tegevuse kinni. Tegelikult on kultuuri- ja kunstivaldkond valdavalt õhinapõhine ja isemajandav. Kunstivaldkonnas ei ole näitusemajade hulgas peale kunstihoone ühtegi riigi sihtasutust, galeriid ja näitusemajad toimivad valdavalt ilma riikliku toetuseta. Kultuurkapital aitab nii palju, kui võimalused lubavad. Seega me ei ela maksumaksja rahast, nagu sageli arvatakse.

Need arusaamad on juurdunud aastakümnetega ja ei ole ainult Eesti probleem – sama kehtib mujal Euroopas. Ka välismaa meediaväljaannete anonüümsetes kommentaariumides on suhtumine sageli üks-ühele samasugune. Kultuuri ei peeta tunnetuslikult esmavajaduseks, seda nähakse kui luksuskaupa. Paljuski on see seotud hariduse ja harjumustega. Kui inimene ei ole varasest noorusest kultuurist osa saanud, ei teki tal seda harjumust ka hilisemas eas. Siin mängib olulist rolli kultuuriharidus: kui seda järjekindlalt toetada, jõuab kultuur inimesteni palju laiemalt.

Elukestev õpe, täiendõpe ja huviharidus on samuti osa kultuurist – kui inimene käib pärast tööpäeva keraamikaringis või õpib kalligraafiat, on ka see kultuuritarbimine. Kahjuks on ka need võimalused praegu väheste vahendite tõttu koomale tõmbumas. Samal ajal ei ole meie kogukonnad nii võimestatud kui Põhjamaades, kus osaletakse kultuuritegevustes väga aktiivselt. Selleni on meil veel pikk tee minna.

Ei maksa alahinnata neid inimesi, kes kultuurivaldkonnas igapäevaselt töötavad. Nad mõtlevad oma töö ja kultuuri käekäigu peale pidevalt, mitte ainult olude sunnil. Nad mõtlevad ka sellele, kuidas viia inimesed kultuurile lähemale, kuidas kasvatada teadlikkust, et kultuur on igapäevane osa meie elust. Usun, et kultuuri olulisuse tajumise vähenemine tervikuna mõjutab ka meie poliitilist kultuuri, mis on muutunud teistsuguseks, kui me ehk seni harjunud oleme.

Elin Kard Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Olen varasemalt kultuuriasutuste juhtidega vesteldes aru saanud, et tegelikult ei ole probleem selles, et kultuuriministeerium ei saa valdkonna muredest aru. Vahel jääb mulje, et süü pannakse ainult kultuuriministeeriumile, justkui oleks nemad kamp inimesi, kes ei taha valdkonna eest üldse seista. Kuidas jõuda sinna, et kultuuritöötajate mured ministeeriumi tasemelt edasi liiguks?

Me peaks püüdma vabaneda meie-teie-nemad suhtumisest, muidugi mõlema osapoole poolt vaadates. Pigem on pidevalt tekkivate probleemide juurpõhjus selles, et me mõtleme endiselt nelja aasta kontekstis ehk riigikogu valimistest riigikogu valimisteni. Isegi kui jõuame mingitele otsustele väga lähedale, jääb kõik tihti pooleli. Nii oli mõned aastad tagasi, kui ministeerium võttis eesmärgiks luua Euroopa parim sotsiaalkaitsesüsteem loovisikutele. Sealt kasvasid välja töötoad, arutelud, eksperthinnangud ja ettepanekud loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmiseks. Aga neli aastat on väga lühike aeg selleks, et midagi muuta. Ja siis tulevad valimised ning kõik muutub taas. Muutuvad juhid, koalitsioonilepingud ja ka sellest tulenevad eesmärgid.

Selleks, et kogu kultuurivaldkonnaga seonduv korda teha – ma ei tea, kas see kunagi õnnestub –, on vaja valdkonnaülest huvi ja poliitilist tahet. Huvi ja tahte puudumisel ei teki ka muutuseid. See tahe võiks kesta kauem pisut kauem kui neli aastat. Selleks, et poliitiline tahe tekiks, on vaja omakorda maastiku survet. Lihtsustatult tähendab see seda, et olulisi teemasid seoses vajalike muutustega tõstatavad paljud. Positiivseid märke näen viimastel aastatel üha rohkem ja see on väga oluline. Probleeme saab lahendada ainult siis, kui me neist räägime, teeme seda koos ja pakume ka lahendusi. Siis on suurem ka tõenäosus, et jõuame lõpuks probleemide lahendamiseni ja ka poliitilise tahteni muutuseid koos ellu viia.

Kas on juba märgata märke sellest, et see sama väide, et kultuuris pole kunagi piisavalt raha, mõjutab noorte järelkasvu? Et isegi kui nad omandavad eriala, siis ühel hetkel lihtsalt loobuvad, sest ei jaksa enam missioonitundest tegutseda.

Olen olnud üle kahekümne aasta õppejõud ja rääkinud tudengitele sellest, kuidas loovisik hakkama saab, kui ta ülikooli turvalisest keskkonnast välja peab astuma. Valetada ma ei oska ega soovi, seega olen neile üsna otse öelnud, et ülikooli lõpetamise järel neid sageli keegi kusagil ei oota. Mõnele tuleb see ootamatusena, sest ta pole selle peale mõelnud, aga ka mina oma tudengieas ei mõelnud sellele, mis minust pärast saab. Oluline oli õppida kunstnikuks, sest see oli kutsumus. See on ka tänastel tudengitel nii.

Soov õppida ei ole vähenenud. Tudengid võtavad endale väga raske väljakutse, aga usun, et enamik teab, mida see tähendab ja kui keeruline on loomevaldkonnas hakkama saada. See on paratamatu, et kõik ei jää valitud erialale. Mõnel tuleb elu vahele, mõnel muutuvad huvid. Paljud õpivad mõne teise eriala juurde, kui võimalus on.

Ma seega ei näe, et huvi loomeerialade vastu oleks kadumas. See on positiivne märk, et kõik ei ole veel kadunud. Olen tudengitelt küsinud, miks nad õppima tulid – mitte etteheitvalt, vaid huvist teada saada, mis neid ajendas. Sageli ei osata sellele küsimusele täpselt vastata. Tõenäoliselt poleks ka mina tudengina osanud vastata. Tihti tuuakse välja perekondlikud traditsioonid: käidi varakult näitustel, teatris, kinos, loeti raamatuid. Keskkond kujundab huvi ja viib loomeerialade juurde.

Ka nende tulijate nimel tulebki tegutseda juba praegu, et nad ei peaks läbima sama teed, mida praegused loomeinimesed on pidanud kogema. Nad väärivad seda, et neil oleks natukenegi lihtsam.

Samal ajal me kõik maksame selle eest, et nad saaksid minna ülikooli soovitud haridust omandama. Ma ei taha öelda, et kultuurialase hariduse omandamine peaks soovijale tasuliseks muutuma, vaid me panustame sellesse, et nad saaksid parima hariduse, aga siis kaotame võimalused selles valdkonnas elamisväärselt töötada. Arhitektuurimuuseumi juht Karin Jagodin ütles, et isegi kui noored neile tööle kandideerivad, liiguvad nad üsna kiiresti mujale, sest saavad aru, et selle palgaga ei ela ära.

Ma ei arva, et kultuurivaldkonna erialadel ei peaks haridust andma, vastupidi, aga arvestades meie riigi väiksust, ongi see väga kallis. Sageli on tegemist individuaalõppega, kus ühel kursusel on vaid mõni tudeng. Kui võrrelda tudengite arvu Tartu Ülikoolis, TalTechis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias või Eesti Kunstiakadeemias, on need kordades erinevad. Peavadki olema. Loomevaldkonna kohta öeldakse vahel, et meil on liiga palju kultuuri, aga tegelikult on valdkond imepisike. Seda iseloomustab omamoodi looduslik valik: õppe läbivad vähesed, sisse saavad vähesed, kursused on väikesed ja piiratud. Kui neist omakorda osa valdkonnast lahkub, jääbki järele vaid käputäis inimesi, see on paratamatus.

Aga kui õpe on nii kallis ja personaalne, siis miks me raiskame selle inimese aega ja annet ning ka riigieelarvelisi vahendeid, kui me ei suuda talle pärast hariduse omandamist pakkuda elamisväärset töövõimalust? Me peaksime mõtlema siit samm edasi. Oleme rääkinud kultuuriranitsast, jõudnud hariduse juurde, aga mis saab edasi?

Meil ei ole süsteemi, mis toetaks inimest karjäärimuutuse korral, eriti loomevaldkonnas. Näiteks balletitantsijate eripension kaotatakse peatselt ära, mis on väga kurb. Paljudes teistes riikides on sellised olukorrad lahendatud karjäärinõustamise kaudu. Niipea, kui inimene alustab tööd erialal, mille karjäärikaare pikkus on paratamatult lühike, nagu balletitantsijatel on, hakatakse temaga varakult tegelema, et leida talle tulevikus sobiv uus amet. See aitab vältida olukorda, kus riik peab hiljem maksma eripensione või inimene jääb lihtsalt omapäi. Meil valitakse sageli lihtsam tee – võtame eripensioni ära ja las inimene vaatab ise, kuidas toime tulla. See on ikkagi pikema perspektiiviga mõtlemise vajadus, mis iseloomustab meie kultuuripoliitikat laiemalt.

Aga kui mõned meie tegijad rasketest oludest hoolimata rahvusvahelisele areenile jõuavad, oleme nende üle tohutult uhked. Näiteks eelmisel nädalal ilmus lugematu hulk lugusid Hans Christian Aavikust, kes esines Carnegie Hallis New Yorgis. Ehk kui keegi saavutabki rahvusvahelise edu, siis taome rusikaga vastu rinda ja ütleme, et eestlane.

Usun, et see on igal pool nii, eriti väikeste riikide puhul. Eestlastele on ka erinevatel ajaloolistel põhjustel alati olnud väga oluline, mida meist arvatakse teisel pool piiri. See on arusaadav – kui oled riigina väike, tahad, et sinu kultuur oleks suur. Meid huvitab, mida meist arvatakse New Yorgis, Soomes või mujal maailmas, aga palju vähem tegeleme sellega, mida meie enda ühiskond arvab. Me ei tegele aga ilmselt piisavalt sellega, kuidas ühiskonda harida ja selgitada, et kultuur on hädavajalik ja loomulik osa meie elust.

See on suur töö ja sellega tulebki igapäevaselt tegeleda. Vastasel juhul seisamegi ühel hetkel silmitsi küsimusega, kust tulevad järgmised Arvo Pärdid või teised tipud. Olen kultuurivaldkonnas töötanud 25 aastat ja olen kogu aeg kuulnud kahte asja: esiteks, et tuleb tegeleda rahvusvahelistumisega ning selleks tuleb leida vahendeid. Teiseks räägitakse, et tuleb suurendada erakapitali panust kultuuri toetamisse. Seda näeb, aga vähem kui võiks. Me ei ole seni suutnud leida häid lahendusi, kuidas panna meie väikesed, kuid tublid ettevõtted, kellel on ka endal keeruline, senisest enam kultuuri panustama. Või kuidas laiemalt panna kogukonnad ja üksikisikud kultuuri toetama. See on endiselt väga suur küsimärk.

Kui tulla tagasi kunstivaldkonna juurde, siis olen aastaid naljatledes öelnud, et kui räägin kunstivaldkonna toetuse vajadusest, küsitakse alati esimesena, miks te erasektori toetust ei küsi. Kunstivaldkond ongi suuresti juba erasektor. Me juba oleme ise lahendanud selle küsimuse, kuidas erasektor saab ühte loomevaldkonda panustada. Kunsti puhul on suurimad projektide rahastajad kunstniku enda perekond, siis tuleb tükk tühja maad ja alles seejärel kultuurkapital. Sellega tugi enamasti piirdubki.

Kuidas on vabakutseliste elu korraldatud meie naaberriikides? Millised on seal sotsiaalsed garantiid?

Üldistades võib öelda, et endised idabloki riigid on selle teema lahendanud kas läbi loomeliitu kuulumise või fondide toel. Sageli maksab loovisik sotsiaalmaksu vastavalt sissetulekule ja riik panustab sinna omalt poolt lisaks. Soomes on kõigil elanikel universaalne ravikindlustus. Lisaks on seal olemas mitmesugused lisafondid, mille kaudu vabakutselisi toetatakse.

Hästi toimiv süsteem on Saksamaal, kus on kasutusel künstlersozialkasse. Loovisikud maksavad sotsiaalkindlustusmakseid vastavalt oma sissetulekule ja puuduva osa maksumäärast katavad tööandjad ja riigieelarve. Sarnast lahendust oleme ka kultuuriministeeriumile aastate jooksul pakkunud. See tähendab, et iga loovisik saab näiteks maksuameti lehelt näha, kui palju tal on ühes kuus sotsiaalmaksu makstud, ja kui jääb miinimumtasemest puudu, võiks riik selle väikese vahe katta. Oleme pakkunud, et riik võiks anda loomeliitudele kindla summa, millest kaetaks just sellised väikesed vahed, tagades loovisikutele stabiilsema kindlustunde. Mõnel kuul võib puudu jääda kaks eurot, mõnel kakskümmend, mõnel kakssada, aga juba see väike lisa annaks turvatunde.

Mõnes riigis on süsteem lahendatud tööandja kaudu: kui keegi tellib loovisikult töö, maksab ta automaatselt teatud protsendi ühisfondi, mis toetab kõiki selle fondi liikmeteks registreerunud loovisikuid. Sealt saab inimene vajadusel kas maksete tasumiseks või sotsiaalsete garantiide saamiseks vahendeid.

Lühidalt: lahendusi on Euroopas väga erinevaid. Peamine on see, et teistes riikides on leitud võimalusi, kuidas tagada loovisikutele turvatunne ja kultuuri järjepidevus. Olen neist lahendustest koos poliitikasoovitustega aastate jooksul korduvalt ka kirjutanud.

Mis lisaks Eestile need ülejäänud neli riiki on, kus vabakutselistel loovisikutel universaalset ravikindlustust pole? 

Hetkel oleme ühes grupis Ungari, Malta, Poola, Slovakkia ja Sloveeniaga. Eestis muutus sotsiaalmaksusüsteem 1998. aastal. Kuni 1998. aastani arvestati loovisikute pensionistaaži nende loomeliitu kuulumise kaudu. Staaži alguseks loeti esmane avalikustatud teos, olgu see siis maal näitusel, kirjutis, artikkel või mis tahes muu loominguline töö. Alates 1999. aastast kehtib meil solidaarne sotsiaalmaksusüsteem, mille eelduseks on igakuine sotsiaalmaksu miinimumnõude täitmine ning sotsiaalmaksu laekumisest lähtub ka pensioniarvestus. Võib öelda, et alates sellest hetkest muutusid ka vabakutselised loojad riigi silmis töötuteks.

Elin Kard Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Aga kui nüüd provotseerivalt küsida, siis kas võib-olla see, et riik kultuurivaldkonda üleval peab, ongi üks aegunud komme? Me elame ju kapitalistlikus maailmas – ehk peakski igaüks ise vaatama, kuidas hakkama saab? Näiteks Vanemuise teatrit toetab järgmisel kolmel aastal kasiino. Äkki on see uus normaalsus?

Eratoetajaid on juba praegugi, aga seda Ameerika mudelit ma Eestile tegelikult ei sooviks ja minu hinnangul see Eestis ka ei toimiks. Üks põhjus on see, et meil on väga vähe ettevõtteid, kellel oleks võimekus kultuuri pikaajaliselt toetada. Need, kes seda juba praegu teevad, panustavad tegelikult väga palju, aga ka nende võimekusel on piirid. Kui riik taanduks ja kultuur jääks vaid eranditult erasektori toetusele, õheneks meie kultuur ju oluliselt. Kui see, et kultuuri jääks vähemaks, on meie eesmärk, siis oleks see üks võimalik tee, aga ma väga loodan, et seda kunagi tõsiselt kaaluma ei hakata. Kui kaotaksime kultuurkapitali ja igaüks peaks oma tulust ise ellu jääma, kaoks kultuuris väga palju väärtuslikku. Seni, kuni meil on olemas toetusvõimalused, peavad need kindlasti jätkuma, ideaalis ka suurenema.

Meie riigi territoorium ei suurene ja rahvaarv ei kasva hüppeliselt, seega ei saa me lõputult laieneda. Küll aga saame teha hübriidlahendusi, näiteks suurendada erakapitali panust kultuuri toetamisse. Küsimus on aga selles, mida toetaja sellest vastu saab, olgu see suur või väike ettevõte või üksikisik. Praegu ei ole see tehing veel piisavalt hästi läbi mõeldud. Meil on kunagi olnud süsteem, kus ettevõttel oli võimalik kultuuri toetades maksusoodustust saada. Nüüd lasub kogu tagasiandmise koorem kultuuriasutuste õlul. Kunstivaldkonnas on väga tavaline, et toetust tuleb tulemuse saavutamiseks küsida väga paljudelt ettevõtetelt. Kui hästi läheb, saad lõpuks toetuse, mis on soovitust mitu korda väiksem. Samal ajal pead vastu pakkuma teenuse, mis ületab toetuse väärtuse mitmekordselt.

See ei ole kriitika toetajate aadressil. Paljud neist on ka lihtsalt suure südamega ja ei soovigi midagi vastu. Nad mõistavad, kui oluline on nende toetus: see aitab mõnel kultuuriasutusel elus püsida, mõnel projektil toimuda. Nad toetavad kultuuri seepärast, et tahavad, et see oleks olemas, mitte ainult neile endile, vaid kõigile.

Ja lõpetuseks – riigikogu valimisteni on jäänud umbes poolteist aastat. Millise sõnumiga te sellele lähenete? Kas endiselt on fookusest kampaania “Ravikindlustus kõigile!” või tuleb midagi uut?

Eks see sõltub loomeliitude ühistest kokkulepetest. Ükskõik, kuidas me probleeme nimetame või milliseid sõnumeid ja loosungeid välja mõtleme, ei muuda see neid probleeme olematuks. Vajadused ja mured on tegelikult samad, need tuleb lihtsalt sõnastada.

Mida suurem on ühisosa loomeliitude vahel, seda suurem on ka tõenäosus, et kõik selle nimel töötavad. Näiteks 2022. aastal, kui loomeliitudele ütlesin, et räägime nüüd ravikindlustusest, oli ka neid, kes kohe ei tunnetanud selle vajadust. Mõne juhi sõnul oli liidus inimesi liiga vähe, kes seda tuge vajasid, või oli süsteem juba kuidagimoodi toimiv. Aga kui ka ainult üks inimene vajab abi, siis peab loomeliidu juht selle probleemiga tegelema. Nüüdseks on olukord muutunud: on üha rohkem valdkondi, kus on jõutud arusaamisele, et loomeinimestel on kestmiseks väga kiiresti vaja suuremat turvatunnet: vajame sotsiaalmaksu summeerimist, ravikindlustust ja vanaduspõlves inimlikku pensionit.

Nii et tööd jagub. Palju jõudu!

Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.