1950. aastate teisel poolel hakkas eesti kirjandus kodumaal vabanema stalinismi painest ja uuenema: Siberist tulid tagasi küüditatud, pead tõstis uus loomejõud ja vahepeal vaikima sunnitud said tagasi hääle, aegamööda ja ettevaatlikult paotus ka aken läände.
1957. aastal hakkas ilmuma esialgu peamiselt tõlkekirjandust avaldanud Loomingu Raamatukogu. Aastal 1960 ilmus selles sarjas end ajaloolaseks ja germanistiks kujundanud ning Vorkuta laagri läbi teinud, hiljem vanade eeposte legendaarse tõlkija Rein Sepa (1921–1995) jutustus «Viimne üksiklane» – uuenduslik seegi, sest puhtakujuline ulmejutt kümme aastat enne seda, kui Henn-Kaarel Hellat teaduslik-fantastilisele kirjandusele Johannes Aaviku keeleloomest laenatud kodumaise ulme-nime leidis. Tegu ennetas teooriat.