Sama olulist tööd nagu teeb ornitoloogiaühing linnustiku ja keskkonna heaks, teevad ka teised vabaühendused oma valdkondades. Nendele tehtud kulutused ei ole mõtlematu raha laiali jagamine, vaid ühiskondlik investeering, kirjutab Kaarel Võhandu.
Eesti Rahvusringhäälingu portaalis 19. septembril ilmunud Jaak Niguli arvamuslugu “Riigiaadli teke, mõju ning riigieelarve kärpevõimalused” käsitleb väga olulist teemat: kas ja kustkohast oleks võimalik riigi kulusid kärpida. Paraku on loos valdavalt sildistamine ja üldistamine ning konkreetsete lahenduste asemel külvatakse rahulolematust ja vastandumist.
Keskendun oma vastulauses vabaühendusi puudutavale osale. Nigul on Äriregistri andmetest välja otsinud, et Eestis on 23 976 mittetulundusühingut ja sihtasutust, mis on 2024. aastal saanud riigiasutustelt kokku 201,5 miljonit eurot. Edasi jõuab ta aga ühtegi sisulist argumenti või põhjendust toomata järelduseni, et tegu on läbimõtlematult laiali jaotatud rahaga, mis tuleks kokku hoida, kaotades ära toetused kõikidele huvigruppide MTÜ-dele.
Vabaühendustel on demokraatlikus ühiskonnas kandev roll. Nad on sild riigi ja kodanike vahel, tuues esile valdkondi, mille hääled muidu jääksid kuulmata: vähemuste õigused, keskkonnakaitse, inimõigused. Nad osutavad teenuseid, mida riik või turg ei kata. Nad annavad kodanikele võimaluse koonduda, esindada oma huve ja väärtusi valimistsüklite vahelisel ajal, tuua poliitikakujundamisse erialast pädevust ning hoida võimulolijad vastutavana. Ilma nende hääle, teadmiste ja kriitikata muutuks otsustamine Niguli kardetud kitsaks “aadliprojektiks”.
Paljud kodanikuühiskonnas osalejad teevad oma tööd missioonitundest põhitöö kõrvalt. Kui tööaega saab annetada, siis tegevusega seotud kulud vajavad siiski katmist. Kui soovime, et kolmandas sektoris oleks ka täiskoormusega töötavaid tippspetsialiste, tuleb neile maksta väärilist töötasu.
Näiteks Eesti Ornitoloogiaühingu töötajad on kõik kõrgharidusega oma ala tippspetsialistid, nende seas kaks doktorikraadiga teadlast. Otsest tegevustoetust saame riigilt Eesti keskkonnaühenduste koja kaudu vaid 4180 eurot aastas.
“Esitasime oma seisukohti enam kui kolmekümnele seaduseelnõule, loale, eeskirjale ja planeeringule.”
Ülejäänud 873 000 euro eest, mis meile 2024. aastal riigisektorilt laekus, viisime ellu keskkonnateadlikkuse ja looduskaitse projekte (mille rahastamist tuleb taotleda ning need läbivad põhjaliku kulude kontrolli ning konkursi), tegime riiklikke linnustiku seireid, analüüsisime üleriigiliselt tuuleparkide mõju linnustikule, korraldasime uuringuid riiklikel eelisarendusaladel. Esitasime oma seisukohti enam kui kolmekümnele seaduseelnõule, loale, eeskirjale ja planeeringule. Korraldasime üle neljakümne keskkonnaharidusliku sündmuse.
Sama olulist tööd nagu teeb ornitoloogiaühing linnustiku ja keskkonna heaks, teevad ka teised vabaühendused oma valdkondades. Nendele tehtud kulutused ei ole mõtlematu raha laiali jagamine, vaid ühiskondlik investeering, mis suurendab avalikke hüvesid ja toetab demokraatia toimimist.
Kas Eestis oleks parem elada, kui vabaühendused seda tööd ei teeks? Või oleks selline olukord eelistatud hoopis Niguli-sugustele kitsaste ärihuvide esindajaile, kes saaksid siis vabamalt ja ilma avalikku huvi arvestamata kasutada meie loodusressursse?
Kui otsida kärpekohti, tuleks vaadata hoopis metsandussektori toetusi. Tegemist on äriga, kus suuremad ettevõtted teenivad sageli kümnetesse miljonitesse ulatuvaid kasumeid. Samal ajal kui SA Keskkonnainvesteeringute Keskus on looduskaitse ja keskkonnateadlikkuse rahastust igal aastal kärpinud, on metsanduse programmide rahastus püsinud stabiilne.
Äritegevusest teenitavale lisaks saab toetust taotleda näiteks metsa hoolduseks, inventeerimiseks, uuendamiseks ja maaparanduseks. Lisaks ulatuvad sadadesse tuhandetesse eurodesse riiklikud toetused metsaühistutele ja esindusorganisatsioonidele, Eesti Erametsaliidule ning Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidule.
Lisaks kärbetele on olemas ka selge koht, kus riik saaks oma tulubaasi suurendada. Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et keskkonda koormavad ja saastavad ettevõtted maksavad selle eest keskkonnatasu. Paraku annab Eesti riik oma vara, näiteks turvast või metsa, sageli ära ilma küsimata õiglast hinda keskkonnale tekitatud kahju eest. See toob kaasa selle, et valdkondlikud ettevõtted saavad suuri kasumeid, kuid keskkonnakahjud peavad kinni maksma ja taluma maksumaksjad, samal ajal kui riigieelarves laiutab defitsiit.